Su posteri sean vastumeelselt seinale
kui saabub seitsmes päev.
Pean hakkama sind jälle kummardama
Su nimeline kirik asub Lasnamäel
Su pildiga ikooni pühakojast näppan
ja vale varjamiseks vasetan
Ning viiruk lõhnab justkui pilkamisi,
kui altarile hingepori asetan.
Ma mõtlen sinu usku igaveseks jään
Et meie vahel alatine seotus
Seejuures päris täpselt veel ei tea
On see nüüd tõotus või on teotus
Kolimine toob selguse majja. Kui mitte muus, siis vähemasti selles, kui palju on tavaari vaja.
Inimesele on vaja umbes viit paari pükse, neljasid jalanõusid (kui sa just eil ole ühe jalaga), sahtlitäit sokke, nelja korralikku särki ja umbes viite T-särki. Talve ajal ka veel neli üleriiet sh. lumelauajope. Kui neid on rohkem, on neid liiga palju ja tuleb ette võtte teekond prügikasti juurde või Paide tänavale.
Plaadid ja raamatud osalevad eraldi kaalukategoorias.
Tänane skoor:
* Kolitud 2 spordikoti, 1 seljakoti ja 1 reisikotiga
* Ära visatud mõned teksad, tolmuimeja, Straume kohviveski, paks pakk pabereid, 3 purki Offi üle-eelmisest suvest, mõned tossud, külmkappi surnud ingver ja laimid, Ühispanga ja Sky Plusi logoga kohvitassid, üksik viinapits, halva lõhnaga deodorandid ja ampoonid, 2 saunalina ja muud nipet-näpet
Kui sagedamini koliksin, oleksin varsti asjatu.
Üks britt, kellega koos mõni päev tagasi bussi Da Lati jagasime arvas, et Europe is poor, Asia is rich. . Minu imestunud pilgu peale lisas ta, rich in smiles, ja pidin temaga nõustuma. Lisaks naeratustele on siin olnud kuni 32 knotsi tuult, värsked krevetid, miljonid ja miljonid Tiger õlled, elu pikim rattasõit, sürrid kalaturud – piisavalt materjali uue reisikirja jaoks.
Ja nüüd merele.
Vahel on mul tunne, nagu oleks see deja vu tunne mul juba varem olnud.
See tuli reede õhtulauas, aga originaal ehk Matti Nykäneni teedrajavad mõttevälgatused on näha siin
Spa Life’i massaaz on konkurentsitult parim asi, mida Balti jaamal pakkuda on. Ei midagi taevalikku, aga Priit oli väga suur mees ja ta rutjus mind kogu raha eest (300 krooni), kuidas seda öeldagi, mehemoodi. Aga Balti jaam jääb Balti jaamaks, ja jaamaturvamees oleks mind peaaegu hammustanud, kui tahtsin ühest natuke valest uksest peale protseduuri väljuda.
Eks see turvamees põleb kunagi põrgus, aga massaažiasja lähemalt uurides jõudsin välja pimedate massöörideni. Vaat see võib hea olla, arvestades, et pimedate inimeste kompimistaju on nägeva omast nii umbes viis korda parem. Panin järgmiseks esmaspäevaks aja kinni, peas mõlkumas paar mõtet. Esiteks – kas massaazi ajal jäetakse seal tuli põlema? Ja teiseks, kui see pimedate kompamismeele asi tõesti selline on nagu ta tõenäoliselt on, siis kuidas leida kena pimedat sekspartnerit?
Tuled reisilt (jälle) ja on heameel üle pika aja kodus olla (jälle) ja otsustad välja laiama minna (jälle). Sõbrad, veinist kergelt kõveraks (jälle), ja ööklubisse (jälle). Üks asi viib teiseni (jälle) ja ärkad kell pool kaks päeval (jälle). Tunned (jälle), et asi ei ole päris õige – väga väga lõbus, aga selline tunne on, nagu mingi sopp hingest karjub, et kuule sa oled selle rongiga jube pikalt sõitnud, see on vist ringtee, roni maha. Tahaks talle midagi vastu öelda, näiteks selgitada, miks on jube hea mõte selles vagunis sõita, aga ei oska (jälle). Niisiis homme jätkan sõitu, kui hingesopp vähegi vait jääb. Jälle.
Ja Amsterdami auks, kust ma just tulen:
Sülg kaardub kanalisse suult
Ning voolab allavoolu
Siin lóppeda vóiks värss
Kuid mitte sülg
Kupeeuks paiskub lahti ning selles viibijad – kaks meest ja laps – tõstavad üllatunult pilgu.
“Mis värvi on teie püksid?” küsib nõudlik hääl.
“Meie püksid on mustad”
Väraval seisab mees ning vestleb tuttavlikult brüneti daamiga
– Näe, see siin on minu maja. Selle aadress on Primi tee 12.
– Kui suur maja!
– Jajah, see on üsna suur, aga selle eest vana. Maja taga on aed.
– On seal ka palju puid?
– Ei, pelgalt kaks. Aga lilli on palju.
– Aga mis see seal on?
– Seal on garaa, ja see siin on bassein
Kuidas küll mu hispaania keele õpiku kirjutajad oskavad koostada tekste, mis on veel vaimuvaesemad kui ööklubivestlused?
Ah jaa, äärepealt oleks unustanud öelda, et Epitonicu leiab tähelepanelik otsija nii mõnegi hea tasuta muusikapala. Näiteks leidsin just selle.
Esimene pühapäev viimase kahe või nii kuu jooksul, kus ei pidanud mitte midagi tegema. Ei ainsatki asja. Kõige vähem tööd.
Juba hommikul (11.42) oli tunne, et õhtuks saan teada, kas tunnen ainsatki asjalikku tegu korda saatva päeva üle ebamugavust või puhast headmeelt. Ja see teine variant osutus õigeks.
Ja veel. Äsjalõppenud filmis Eternal sunshine of the spotless mind oli juttu tsitaatidest, võtsin korraks lahti Aforismide kuldvara. Teine tsitaat, mis silma ette jäi, ütles Paljud igatsevad surematust, aga nad ei tea, mida hakata endaga peale vihmasel pühapäeva pärastlõunal. See ei ole küll kuidagi seotud selle postituse algusega ja pühapäevade ülistamisega (ja täna vihma ka ei sadanud), aga miks ta peakski? Sest täna oli ju päev hingamiseks, kus polnud plaanis midagi asjalikku teha ega kirja panna.
Lennundusspetsialistid, kes hommikust Finnairi lendu veel 20 minutit varasemaks liigutasid, on inimestena ebausaldusväärsed ning kalduvad vägivaldsusele. Kell viis ärkamine on ikka liig mis liig.
Aga 9AM olin juba Heathrowl tundega, et päev on alles ees. Ajavahe ajavaheks, tavaliselt paneks ma sellel kellaajal alles kingi jalga. Äkki peakski hakkama vara ärkama? Kunagi lugesin ühte artiklit ja jäin seda peaaegu uskuma.
Pärastlõunaks jõudsin Southamptonisse, kus astusin kruiisilaevale Oriana. Olen veel liiga noor kruiisilaevadest rõõmu tundmiseks, ja liiga vaene, et teha seda nädala keskel, aga ei saanud minna vaatamata jätta seda, kuidas kaks rahvatarkust oli rahamasinaks paaritatud.
Esimene äriidee oli tasuta lõunaid pole olemas. Ehk siis kaks päeva konverentsiprogrammi, kus esinevad nimed nagu Edward DeBono, Martin Lindström, Fons Trompenaars, Philip Kotler jne; lisaks ööpäevaringne söötmine ja jootmine, on tasuta. Hind asja eest on see, et Sulle on määratud kohtumisi turundusteenuste firmadega, kes sulle midagi müüa tahavad ja kes sellel seminaril osalemiseks ja klientide moosimiseks käivad igaüks välja väikeauto hinna.
Ja teine äriidee oli kõik, mis raha eest, on odav, aga kõik, mis väikese raha eest, on veel odavam. Laeval oli 800 külalist, aga umbes 1000 ettekandjat, kajutiteenijad ja muidu lihttöötajat kõik Indiast. Nagu ääri-veeri räägiti, võetakse nad tööle umbes 9 kuuks otse Goast ja kuna neid vahepeal maale ei lasta, on nad justkui tööl Indias ja saavad India palka. Kogu aja, nonstop. Ametlik versioon asjast on muidugi ilus.
Kokku siis selline asi. Suur miinus siiski selles, et õhtune seltsielu tähendas põhiliselt mingite hiidkorporatsioonide Briti esinduse turundusdirektorite jörisemise kuulamist ja tuttavate meelest oli laeva peal ainult viis ilusat tüdrukut. Ja isegi neist viiest nägin mina vaid kolme. Vat kui saaks Pärnu Turunduskonverentsi peo sellise laeva peale, kust keegi enne peo lõppu ära ei saaks, oleks nalja nabani. Ja mitte ainult nalja. Ja mitte ainult nabani.
Ja sinna lõppu siis nädalavahetus Londonis kogu oma ilus ja koleduses. Gurmaanide toidumeka Chiswicki turg, mõned õlled Tate Gallery klubiliikmete baaris, ja elus komöödia The Comedy Storeis tegid oma töö suurepäraselt, ööklubitada saab ju Tallinnas ka, ja isegi Viljandis, kui nüüd järele mõelda.
Heathrowl tundsin Finnairi värava ära mitte numbri ega ekraani, vaid selle läheduses ootavate inimeste järgi eksimatult soomlased. Huvitav, kas tunneks samamoodi ära ka Estonian Airi lennu, ja kui jah, siis mitmesaja meetri pealt?
Selle sügava mõttega tahtsin lennukis kirjutamise lõpetada, aga lennufirma jättis mu pagasi Helsingisse, ja ma pidin taksoga sõitma Westmani ja ostma hommikuks hambaharja ja habemeajamistarbed (muuseas, ära kunagu osta Gillette M3Power mingi patareiajamiga iletikaabitsat, lihtsam on nuimikseriga ajada) ja mu pagas jõudis kohale alles järgmisel päeval kell 17 ja minu inglismaalt ostetud peened juustusordid olid moodustanud terviku musta pesu ning hambaharjaga ja taksos ei saanud kaardiga maksta ka ja nii ma siis olin very very welcome to Estonia.
Mul on üle maailma palju sõpru. Enamik neist kirjutab kohe meilirea esimele reale Hello friend. Või siis hello freind, kui tal kirjutamisega kiire.
Täna küsis abi Chen, kes töötab pangas. Tema pangas on keerulised ajad, sest nende klient Kamil Abdul Fatah sai surma ning tal oleks vaja natuke abi, et Kammili rahad riigist kätte saada. Üldse mitte palju, ainult mõnisada dollarit, ja ta maksaks pärast mitmekordselt tagasi. Mul siis praegu just korteriremont pooleli, ja ise ei saanud anda, aga kui sul näiteks on natuke lahtist raha, siis ma võin kontaktid anda.
Cherie ja Edwina olid mõlemad mures selle pärast, et mul kulub liiga palju raha Viagrale. Ei teagi nüüd kohe, kust nad selle info võtnud on, aga südame tegi soojaks, et inimesed muretsevad. Nende kaudu saaks ühte hoopis vägevama erektsiooni tekitavat rohtu, ja palju odavamalt. Tõepoolest, miks ka mitte! Kui kohe vaja ei lähegi, võib ju talveks sisse teha või sügavkülma panna, kui nüüd hea hinnaga saab.
Siis oli ühel tüübil, kelle nimest ma päris hästi aru saanud üks jutt, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Mingid hieroglüüfid olid. Aga veebiaadress oli http://nephrolepis.com/d05/d003.html Ma ise ei käinud seda lehte veel vaatamas, aga kui sa tahad, võid minna minu eest. Tõtt öelda ma ei usu, et tema on mul tõeline sõber.
Ning Matha andis head nõu, kuidas otsingumootorite kasutegurit suurendada. Teeks mulle sõbrahinnaga ja puha ning isegi see ei tundunud teda morjendavat, et mul praegu veebilehtegi ei ole. Vat sellised on tõelised sõbrad.
Kirjutage mulle ikka jälle, sõbrad!