As someone that made my undergrad thesis on ambient media this almost sent shivers down my spine. Small ones, anyways. But the idea is brilliant, isn’t it? Best of all this is as green as it gets. Very few trees had to be cut to transmit this message, and if so these were chalk trees.
The only thing I was lacking was a call to action of some sort, and maybe who is this message from. But you can do this in other media, so it’s good as is. Many points.

Maitseasi muidugi, aga minu meelest ei ole väga õnnestunud kujunduslahendus.
Ühtlasi on meililistist, millega ma kunagi pole liitunud, väljasaamine keerulisem kui ausa poliitiku leidmine. Häbi!

I’ve always despised and admired people that market Coca Cola. On the one hand they are full of hot air for even drawing a million brand wheels, moodboards, emotional needs maps and whatnot doesn’t change the fact that their distribution and sales teams do all the hard work. It’s the exclusivity deals with McDonald’s and Tescos of the world that make up most of the 55 billion dollar brand value as far as I’m concerned. Then again they do very effective promotions you see everywhere from your local bar to third world petrol stations. And they’ve managed to keep the brand alive through all these years. Coke is like Shrek the movie that everyone sort of likes but very few people are true fans of.
All that said I like the new can design. Nice, simple, back to the roots. It has probably been around for ages, but as a very light Coke drinker I only noticed it a few weeks ago. Well done, Coke, you can have a cookie now.

Fastcompany’s oli lugemist vääriv artikkel sellest, kuidas levinud arusaam väga mõjukast tarbijaterühmast, kes mõjutavad paljude inimeste arvamusi ja ostuotsuseid, ei pruugi olla tõsi. Või vähemasti ei pruugi tõsi olla igas äris ja olukorras. Duncan Wattsi loodud simulatsioonides levis küll “viirus” (mis päris elus võib olla mingi idee, eelistus või veendumus) laiemalt, kui see hakkas levima suure kontaktihulgaga virtuaalse arvamusliidri kaudu, kuid palju rohkem “viiruseid” said alguse täitsa keskmisest simulatsiooniosalisest. Watts argumenteerib, et trendid on nagu metsatulekahjud. Neid toimub üsna palju, aga ainult siis, kui tingimused nagu metsa kuivus, suurus, esimese kolde asukoht ja tuule suund mingil moel kokku juhtuvad, saab alguse katastoofiline tulekahju. Seejuures ei pea esimene leek olema kuidagi suurem või parem, piisab täitsa tavalisest sädemekesest.
Irooniline oli ka see, et tema meelest oli kõige parem turundusviraalsuse tekitaja … massiturundus. Tõsi või mitte, hea lugemine igal juhul.

… ja teisi häid mõtteid saab Trendwatchingu 2008. aasta ülevaatest. Päris hea kokkuvõte trendidest, mis mõjutavad kaubandust, (interneti)ärisid ja üldse, asju.

Pika jututa: WWF-i mõte luua virtuaalne saareke on lahe. Ise vaatama minna ei jõudnud, esimeseski elus tegemist, aga pani korraks mõtlema; muuhulgas sellele, kas ka virtuaalmaailmades sellist, mida ohustab hävimine ja mida peaks hoidma.

Või peaks ütlema, et Ayres tegi suurtest numbrimahtudest tuleviku ennustamise? Täna sattusin LSE-s toimunud Ian Ayresi selleteemalisele avalikule loengule kaldkriips raamatu Super Crunchers esitlusele.
Üle pika aja üks ahhaa!-efektiga esinemine. Ayresi jutu aluseks oli “kollektiivne tarkus” ja see, et miljonärimängus on publikul sagedamini õigus kui sõbral, kellele kõne võetakse. Sellele tuginedes väitis ta, et rohke ajaloolise info olemasolu korral on võimalik luua lihtsaid mudeleid, mis sõna otseses mõttes ennustavad tulevikku. Näiteks filmistsenaariumi kassaedu sõltuvalt sellest, kui palju tegevusest leiab aset NYC-s ja kas selles on noori peategelasi (nende mudel on poole täpsem kui produtsentidest “ekspertide” ennustused), kohtuprotsessi tulemust lõunaosariikides sõltuvalt kuuest kohtuasja otseselt mittepuutuvast tegurist nagu näiteks sellest, kas hageja on riik, või kohtuniku parteilisus (tulemus 16% parem kui ekspertide ennustused) või siis seda, kas kohtingulehe kaudu tutvunud paar jääb kokku. Või siis…
…kui vanaks sa elad
…kas lennupiletid lähevad kallimaks või odavamaks
…ja nii edasi
Jättes mulje, et ma tean, mis on regressioonianalüüs, saab just selle r-tähega sõna alusel teha tuleviku ennustamise mudeleid millele iganes, millel on konkreetne numbriline väärtus ja omadus mitte sõltuda “juhustest” nagu sõjad, laiaulatuslik korruptsioon jne. Turundusinimesele on see kõik mitte päris kullaauk, küll aga kullamaagirikas pinnas, mida hoolega sõeludes saab kokku varanduse.
Mind, lihtsat inimest, rõõmustas eriti, et alati ei pea headeks otsusteks olema terabaidi jagu infot ja eriti seksikas andmetöötlusprogramm. Kui ajaloolisi andmeid pole, saab lihtsa A-B-testimisega leida paremini toimiva kujunduse, sõnastuse või värvi, vaevamata pead sellega, mis täpselt seda põhjustab. Eriti alatu oli seejuures lihtsus, millega Ayres oma raamatule parima pealkirja ja alapealkirja valis, seejuures oma isikliku eelistuse vastu. Ideaalne kõikide e-reklaamkirjade subject-ridade ja reklaamlausete testimiseks, seejuures reaalajas ja fookusgruppi läbiviimata. Vihje : sa näed seda tööriista tõenäoliselt iga päev ja ilmselt oled sellega seotud linke ka klikkinud.
Omaette teema on, kas maailmast saab hallim ja igavam koht, kui otsuseid teevad mudelid ja “masside tarkus”. Kus kõik, mida võiks määrata loovus, on häälestatud toimima “keskmiselt kõige paremini”. Kus mulle pakutakse raamatuid, filme, reise ja krediitkaarte, mida mingi surisev kast arvab mind kogeda tahtvat. Ayres arvas, et netoefekt on positiivne, aga tal ei olnud head vastust, kuidas siis näiteks üllatused ja maitse muutmised toimivad või et mis täpselt on andekuse ja intuitsiooni roll.
Mul ka ei ole. Aga mul on tunne, et nii nagu igal pool mujal, on ka siin tegemist pendliga. Kui jõuame hetke, kus absoluutselt kõik on häälestatud optimaalseks, saab mõnda aega väga edukalt hakkama toore loovusega. Veel on mul tunne, et selleni on veel tükk maad minna.

Lugesin turundusuudiskirjast intervjuud Katrin Vernikuga, kes on üks tore inimene ja A le Coq’i turunduspealik. See lõik jäi silma:
Kui võrrelda Limpat (AP – A le Coqi limps) ja Lottet (AP – konkurentide limps), kes näevad küll natuke sarnased välja, siis ärihuvid nende karakterite taga on erinevad. Meie soov on Limpa karakterit võimalikult laiali suunata, Lotte taga on aga huvi karakteri pealt võimalikult palju teenida.
Mina vallandaksin turundusdirektori, kes vastandub raha teenimisele “asjade laiali suunamise” kasuks. Ja Katrin ise ilmselt vallandaks ka. Nii et nimetame asju ikka õigete nimedega, eks.