Ayres teeb tuleviku ennustamisest suure numbri
Või peaks ütlema, et Ayres tegi suurtest numbrimahtudest tuleviku ennustamise? Täna sattusin LSE-s toimunud Ian Ayresi selleteemalisele avalikule loengule kaldkriips raamatu Super Crunchers
Üle pika aja üks ahhaa!-efektiga esinemine. Ayresi jutu aluseks oli “kollektiivne tarkus” ja see, et miljonärimängus on publikul sagedamini õigus kui sõbral, kellele kõne võetakse. Sellele tuginedes väitis ta, et rohke ajaloolise info olemasolu korral on võimalik luua lihtsaid mudeleid, mis sõna otseses mõttes ennustavad tulevikku. Näiteks filmistsenaariumi kassaedu sõltuvalt sellest, kui palju tegevusest leiab aset NYC-s ja kas selles on noori peategelasi (nende mudel on poole täpsem kui produtsentidest “ekspertide” ennustused), kohtuprotsessi tulemust lõunaosariikides sõltuvalt kuuest kohtuasja otseselt mittepuutuvast tegurist nagu näiteks sellest, kas hageja on riik, või kohtuniku parteilisus (tulemus 16% parem kui ekspertide ennustused) või siis seda, kas kohtingulehe kaudu tutvunud paar jääb kokku. Või siis…
…kui vanaks sa elad
…kas lennupiletid lähevad kallimaks või odavamaks
…ja nii edasi
Jättes mulje, et ma tean, mis on regressioonianalüüs, saab just selle r-tähega sõna alusel teha tuleviku ennustamise mudeleid millele iganes, millel on konkreetne numbriline väärtus ja omadus mitte sõltuda “juhustest” nagu sõjad, laiaulatuslik korruptsioon jne. Turundusinimesele on see kõik mitte päris kullaauk, küll aga kullamaagirikas pinnas, mida hoolega sõeludes saab kokku varanduse.
Mind, lihtsat inimest, rõõmustas eriti, et alati ei pea headeks otsusteks olema terabaidi jagu infot ja eriti seksikas andmetöötlusprogramm. Kui ajaloolisi andmeid pole, saab lihtsa A-B-testimisega leida paremini toimiva kujunduse, sõnastuse või värvi, vaevamata pead sellega, mis täpselt seda põhjustab. Eriti alatu oli seejuures lihtsus, millega Ayres oma raamatule parima pealkirja ja alapealkirja valis, seejuures oma isikliku eelistuse vastu. Ideaalne kõikide e-reklaamkirjade subject-ridade ja reklaamlausete testimiseks, seejuures reaalajas ja fookusgruppi läbiviimata. Vihje : sa näed seda tööriista tõenäoliselt iga päev ja ilmselt oled sellega seotud linke ka klikkinud.
Omaette teema on, kas maailmast saab hallim ja igavam koht, kui otsuseid teevad mudelid ja “masside tarkus”. Kus kõik, mida võiks määrata loovus, on häälestatud toimima “keskmiselt kõige paremini”. Kus mulle pakutakse raamatuid, filme, reise ja krediitkaarte, mida mingi surisev kast arvab mind kogeda tahtvat. Ayres arvas, et netoefekt on positiivne, aga tal ei olnud head vastust, kuidas siis näiteks üllatused ja maitse muutmised toimivad või et mis täpselt on andekuse ja intuitsiooni roll.
Mul ka ei ole. Aga mul on tunne, et nii nagu igal pool mujal, on ka siin tegemist pendliga. Kui jõuame hetke, kus absoluutselt kõik on häälestatud optimaalseks, saab mõnda aega väga edukalt hakkama toore loovusega. Veel on mul tunne, et selleni on veel tükk maad minna.