Mis asi on veel juustusem ja maisisem*, kui muusikali reklaamiv pseudo Freddie Mercury kuju?
Õige vastus: muusikali reklaamiv pseudo-Freddie Mercury kuju, millele on ostlemispühade puhul pähe pandud päkapikumüts.
Väga tore on olla jõuluks kodus. Nii koledaid jõulumonumente ei ole ja õhk on palju värskem ja puhtam.
* Laen, kui mitte pisivargus inglise keelest
Urmase kits pakiti ilusasti karpi, seoti punane slehv peale ja saadeti lennupostiga Aafrika poole. Varsti leiab keegi Zimbabwe pere selle oma jõulupuu (ilmselt mitte kuuse) alt. Täitsa toreda e-kaardi sai juurde valida. Tagantjärele on ainult piinlik, et midagi mõistlikku sinna juurde kirjutada ei tabanud.
Siit saab veel kitsi, kanu, ahjusid ja ravimeid.
Hea, et reisi kõige ebameeldivama osaga sai ühele poole kohe esimesel päeval. Jõudes vahemaandumiseks Farosse Portugalis, selgus, et lennufirma TAP piloodid streigivad ja Brasiiliasse jõudmine lõkkub päeva võrra edasi. Kas lendurid tahavad suuremat töötasu? pärisin lennufirma töötajalt, mille peale ta küsis muiates vastu, kas nad minu meelest saavad vähe palka. Nii ei saanudki ma täpselt aru, mispärast sel päeval ükski TAP-i lennuk ei lennanud; igal juhul kahtlustan, et sel päeval pahurate reisijatega kannatlikult suhelnud lennujaamatöötajate ja pilootide vahel järgmistel firma suvepäevadel liiga suurt vennastumist toimuma ei saa.
Kui otsida halvas head, ja mis mul muud üle jäi, siis ma polnud varem Portugalis käinud ning lennufirma kulul pool päeva Faros ning teise Lissabonis veetmine osutus heaks sissejuhatuseks Brasiiliale. Aina rohkem hakkas meeldima keel, esialgu kissi hoidvad silmad hakkasid harjuma päikesega ja see, et kuskile kiiret pole, tundus iga minutiga normaalsem.
Peale pärastlõunat natuke unises ja natuke ilusas Faros leidsin ennast järgmisel hommikul Lissabonis, ja lennukini jäi veel kaheksa tundi. Täpselt niipalju, kui on vaja ühe linna avastamiseks ja peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks. Ainult et mina ei tahtnud ühtegi linna avastada, isegi mitte nii vaatamisväärset nagu seda on Lissabon. Tahtsin lihtsalt võimalikult ilusate majade vahel jalutades ära eksida. Valisin turistikaardilt sellise vanalinna osa, kus paistis kõige vähem muuseume ja muid leppemärke ning seadsin sammud sinnapoole. Kui sattusin kuskil tänavakohvikus tunnistajaks väga rahulikule stseenile, kus päike hakkas paistma kitsastele tänavatele, koristajad rääkisid harjadele nõjatudes juttu ja keegi vanamees tellis hommikukohvi kõrvale klaasi valget portveini, tundsin kuskil kauges südamesopis TAP-i streikivate lendurite vastu isegi natuke tänutunnet. Streikigu nii et tolmab, kui selle mündi teisel poolel selliseid hommikuid pakutakse.
Lissaboni puhul hämmastas, kuidas nii mägise linna tänavaid saavad katta nii libedad kivid. Kui päeval sahmakas hoovihma tuli, sain vana kindluse juurest mäe tipust alla keskväljakutele lihtsalt seistes ja gravitatsiooni mõjul libisedes, aeg-ajalt ristmikel suuna vahetamiseks uisusamme tehes. Muus osas jättis linn väga hea mulje. Paljudes kohtades käis vilgas ehitustöö, aga pigem tehti vana korda, mitte ei ehitatud uut. Minu meelest võiks iga linn detailplaneeringuid ja ehituslubasid väljastades arvesse võtta ühikut “kraanasid saja tuhane elaniku kohta”. Mainitud mäetipust mere poole vaadates oli näha seitse kraanat. Kui oletan, et samapalju jäi ka teisele poole, siis on ühiku väärtus umbes pool. Uljas Ida-Euroopas on aga näiduk pidevalt 20 või rohkem.
Selle mõtte saabudes oli õige aeg minna lennuki peale ning kahel järjestikusel päeval kell neli ärganud inimese unega magada kuni Fortalezani, siis vastu tulnud maasturisse vajuda ja magada selles kuni Jericoacoarani. Ärkasin pimedas külas, kus tänavate asemel olid liivaluited ja kusagilt kostus kõva muusikat. Ei hakanud selle põhjal mingeid järeldusi tegema ning läksin otse voodisse und lõpetama, mõeldes, et hommik on õhtust targem.
Vend valis jõuludeks kitse ja mõte meeldis ka Wollile, mille üle on mul ainult hea meel.
Sõbral oli jõulukinkide kohta veel üks väga hea mõte. Mitte osta oma lähedastele uusi asju, vaid viia tagasi need raamatud, plaadid, filmid, vihmavarjud ja tõusnud tuule tõttu laenatud pusad, mida pole aasta (või viie) jooksul teha jõudnud. Nende üle on raudkindlalt hea meel ja pealegi tehased ei pea siis asju siia planeedile juurde tootma. Näiteks kui Margus Johansonile kuuluv Ivan Bunini Hämarad alleed on sinu käes, siis võta seda kui kingivihjet. Ja kui sul selline (aga mitte Johansonilt laenatud) kasutult riiulil vedeleb, palun äri see mulle.
Urmas, nendeks jõuludeks kingin sulle kitse. Või siis 14 kotti seemneid – vali ise. Minu meelest ei saa paremat kinki olla inimesele, kellel on olemas juba kõik lipsud, lõhnaõlid, kodu-kudinad ja laserplaadid, ja kes pealegi tahab neid enamasti ise osta. Vabandust, et selle siin niimoodi avalikult välja pahvatasin ja osa kingiavamise põnevusest ära võtsin. Vähemasti ei pea sa selle eest jälle seda vana jõululuuletust lugema.
Seda ka, et looma ega põllutarbeid ei too ma kuuse alla, vaid selle annab Oxfam Unwrapped tõenäoliselt Aafrikas kellelegi, kellel seda vaja on. Oxfam on ettevõtmine, kes kogub lääneriikides annetusi ja ostab selle eest arengumaades inimestele põllutööriistu, koduloomi, käimlaid, koolitust ja muud vajalikku. Selle “kõrvalnähe” on sinusuguste tarbetutest kingitustest päästmine. Ehk siis sisuliselt nagu kinkekaart, ainult et kingitus läheb kellelegi, kellel on näiteks kitse palju rohkem vaja kui sul viimast Supper Clubi plaati.
Kuna mul on vaheldumisi kas kõik asjad olemas või siis kolin ja neid pole kuskile panna, siis mulle võid sealt midagi julgesti vastu kinkida. Või siis seapõrsa World Visioni, mis on teine samasugune väärikas organisatsioon, kaudu.
Tervita Sotti ja teisi asjaosalisi ja varsti näeb siis. (Muidu oleks sulle saatnud selle jutu lihtsalt e-kirjana, aga siis poleks saanud testida siin olnud linke. )
… ja teisi häid mõtteid saab Trendwatchingu 2008. aasta ülevaatest. Päris hea kokkuvõte trendidest, mis mõjutavad kaubandust, (interneti)ärisid ja üldse, asju.
Kunagi kirjutasin, kuidas ma ei saa päris täpselt aru vanade autode omanike klubidest. Just saabus sellele kommentaar, mis lõppes sõnadega:
Kui sulle mõni auto ei meeldi siis jäta se parem enda teada, pole sinuasi öelda et kellegi teise auto sulle ei meeldi ja omanik mingi hale tüüp on.
Sõbralik soovitus: oma tervise huvides võid scorpadest eemale hoida, keegi võib tahta sulle kätega selgitada mida tähendab klubi inimeste mõnitamine.
Selline kommentaar vastab sisuliselt endale ise, kuid tahan siiski märkida, et:
1. Hoian, hoian Ford Scorpiotest eemale. Ka hoiatamata 🙂
2. Oma auto liiga tõsiselt võtmine on veel nõmedam kui enda liiga tõsiselt võtmine. Ja enda liiga tõsiselt võtmine on päris nõme.
3. Odavpoe Primark kogukonnal Facebookis on peaaegu sada tuhat liiget. Nii nagu Kivirähk ja Juur tegid kunagi Eesti Eurovisiooni Fänniklubi fänniklubi, oleks jumet ka lihtsalt fänniklubide fänniklubil.
Alati? Mitte kunagi? Vahete-vahel? Mina olen seal kuskil vahepeal. Kõikidele anda ju ei jõua, ja näljasele tuleb anda hoopis õng, ütleb vanasõna. Aga kust tänaval raha küsijale õng võtta? Ning kui annad raha (või kala), siis kellele? Mitte et peaks alati arvutama, kellel sellest kõige rohkem kasu on, aga on selge vahe, kas antu läheb kellelegi, kellel oma parimate tahtmiste juures parasjagu vedanud ei ole või mõnele, kes küsib tänavatel laiskusest.
Ajakiri The Big Issue on selles mõttes hea, et aitab anda nii kala kui õnge. Ajakirja müüvad Londoni ja teiste linnade tänavatel peamiselt kodutud ja/või töötud, kes on niipalju ausad, et ei hakka varastama ja niipalju teotahtelised, et ei jää kerjates paremaid aegu ootama. Nad ostavad ajakirju 70 penniga ja müüvad edasi 1.50-ga. Rikkaks sellega mõistagi ei saa, aga vähemasti on olemas legaalne sissetulek, millega nälga ei jää ja mis annab võimaluse tänavalt lihtsamini ära saada.
Supernäide sotsiaalsest ettevõttest. Ja mulle kui anda-mitte-anda vaagijatele midagi, mis teeb otsustamise väga lihtsaks ja pakub üsna hea sisuga ajakirja.
Taavet pani just välja Brasiilia pildid. Mis ma muud oskan öelda, kui et kaamera on õige mehe käes olnud. Varsti tuleb reisikiri ka.
Originaalis ceterum censeo Carthagenem esse delendama. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitlilist rivaali. Vesi uuristab kivisse augu tilkhaaval ja aastal 85 e. Kr. tehtigi see linn maatasa.
Enne, kui puhkusele läksin, oli lehtedest lugeda, et Villu Reiljan jäi vahele altkäemaksu võtmises. See ei tulnud temast erilise üllatusena, sest poliitikuhärra on minu meelest alati natuke vassinud. Kes Eesti poliitikas ei oleks. JOKK suhtumise tõttu olen viimastel aastatel peaaegu et loobunud päevapoliitikaga kursis olemisest, nii piinlik on.
Ma ei tea, mida ma täpselt lootsin, aga Brasiiliast naastes ei teinud rõõmu kuulda, et asja on rahulikult uurida võtnud mingi komisjon ja Villu karv läigib kenasti edasi. See tähendab, et keskmise ametniku karistamatuse tunne pigem suureneb kui väheneb ja kiiresti arenemise asemel on Eesti teel korruptsiooni mudaauku. Mul pole soovi ega oskusi ise poliitikat paremaks teha, aga niisama järgmisi valimisi ootama jääda ka ei taha.
Muide, ma arvan, et mõni poliitik tuleks vangi panna.
Inspireeritud paari päeva tagusest vestlusest Telleriga ühes Soho baaris.