Killuke Brasiiliat

Hea, et reisi kõige ebameeldivama osaga sai ühele poole kohe esimesel päeval. Jõudes vahemaandumiseks Farosse Portugalis, selgus, et lennufirma TAP piloodid streigivad ja Brasiiliasse jõudmine lõkkub päeva võrra edasi. Kas lendurid tahavad suuremat töötasu? pärisin lennufirma töötajalt, mille peale ta küsis muiates vastu, kas nad minu meelest saavad vähe palka. Nii ei saanudki ma täpselt aru, mispärast sel päeval ükski TAP-i lennuk ei lennanud; igal juhul kahtlustan, et sel päeval pahurate reisijatega kannatlikult suhelnud lennujaamatöötajate ja pilootide vahel järgmistel firma suvepäevadel liiga suurt vennastumist toimuma ei saa.
Kui otsida halvas head, ja mis mul muud üle jäi, siis ma polnud varem Portugalis käinud ning lennufirma kulul pool päeva Faros ning teise Lissabonis veetmine osutus heaks sissejuhatuseks Brasiiliale. Aina rohkem hakkas meeldima keel, esialgu kissi hoidvad silmad hakkasid harjuma päikesega ja see, et kuskile kiiret pole, tundus iga minutiga normaalsem.
Peale pärastlõunat natuke unises ja natuke ilusas Faros leidsin ennast järgmisel hommikul Lissabonis, ja lennukini jäi veel kaheksa tundi. Täpselt niipalju, kui on vaja ühe linna avastamiseks ja peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks. Ainult et mina ei tahtnud ühtegi linna avastada, isegi mitte nii vaatamisväärset nagu seda on Lissabon. Tahtsin lihtsalt võimalikult ilusate majade vahel jalutades ära eksida. Valisin turistikaardilt sellise vanalinna osa, kus paistis kõige vähem muuseume ja muid leppemärke ning seadsin sammud sinnapoole. Kui sattusin kuskil tänavakohvikus tunnistajaks väga rahulikule stseenile, kus päike hakkas paistma kitsastele tänavatele, koristajad rääkisid harjadele nõjatudes juttu ja keegi vanamees tellis hommikukohvi kõrvale klaasi valget portveini, tundsin kuskil kauges südamesopis TAP-i streikivate lendurite vastu isegi natuke tänutunnet. Streikigu nii et tolmab, kui selle mündi teisel poolel selliseid hommikuid pakutakse.
Lissaboni puhul hämmastas, kuidas nii mägise linna tänavaid saavad katta nii libedad kivid. Kui päeval sahmakas hoovihma tuli, sain vana kindluse juurest mäe tipust alla keskväljakutele lihtsalt seistes ja gravitatsiooni mõjul libisedes, aeg-ajalt ristmikel suuna vahetamiseks uisusamme tehes. Muus osas jättis linn väga hea mulje. Paljudes kohtades käis vilgas ehitustöö, aga pigem tehti vana korda, mitte ei ehitatud uut. Minu meelest võiks iga linn detailplaneeringuid ja ehituslubasid väljastades arvesse võtta ühikut “kraanasid saja tuhane elaniku kohta”. Mainitud mäetipust mere poole vaadates oli näha seitse kraanat. Kui oletan, et samapalju jäi ka teisele poole, siis on ühiku väärtus umbes pool. Uljas Ida-Euroopas on aga näiduk pidevalt 20 või rohkem.
Selle mõtte saabudes oli õige aeg minna lennuki peale ning kahel järjestikusel päeval kell neli ärganud inimese unega magada kuni Fortalezani, siis vastu tulnud maasturisse vajuda ja magada selles kuni Jericoacoarani. Ärkasin pimedas külas, kus tänavate asemel olid liivaluited ja kusagilt kostus kõva muusikat. Ei hakanud selle põhjal mingeid järeldusi tegema ning läksin otse voodisse und lõpetama, mõeldes, et hommik on õhtust targem.

Lisaks targem olemisele oli hommik ka tuulisem. Halb üllatus oli, et lohesurfi harrastamiseks oli Jericoacoara ise tuule suuna tõttu kehvapoolne, ning selleks pidi sõitma kümmekond kilomeetrit kas Prea või Guriu randa. Aga hea uudis oli, et mõlemas olid eeskujulikud sõidutingimused. Tuul puhus kogu aeg 7 või 9-meetrise lohe jagu, kaldaäärne murdlaine ei olnud liiga suur ning sõitjaid oli alla kümne ranna kohta. Puhas rock ‘n roll. Prea rannas oli lisaks tuulele ja lainetele mõnus basseiniga rannabaar ning kuna see asus ülesuult, sai sealt õhtul tagasi Jerisse lohetada. Gurius olid ehk laine ja tuule suuna poolest veidi paremad tingimused, aga ei midagi muud; isegi mitte palmi, mille alla päikese eest varjuda.
Järgnevad päevad möödusidki lohesurfi tähe all. Kõigil, kes ise parasjagu toeside sõitmist ja hüppeid ei harjuta, oleks täpsemat kirjeldust väga igav lugeda, seepärast hoidun detailidest. Aga midagi muud poleks ma seal teha tahtnud ja osanud. Mul on täiesti meelest läinud, mis tunne oli ilma hobideta reisida, näiteks lihtsal rannapuhkusel. Mida sellisel teha? Raamatut lugeda? Mu loogika ei ole siin ilmselt veatu, aga lugeda võib ju ka lohetamise vahepeal või siis, kui tuult ei ole.
Ühel päeval Prea rannas peale sõitu kookospähklit luristades uitas mõte sellele, kas Kõigevägevam teadis maailmasse randu ja tuult luues, et kunagi hakkavad kümned tuhanded inimesed neid lohesurfiks kasutama, kulutades sellele päevi, nädalaid või lausa aastaid. Ju ta ikka mõtles, kui ta vähegi Kõigevägevam oli, arvasin edasi. Aga miks ta ei võinud siis lainenurki natuke teravamaid teha, et neilt parem hüpata oleks, lõpetasin selle läbi ja lõhki kasutu mõttekäigu. Täpselt sel hetkel sain aru, et aju oli läinud sajaprotsendiliselt puhkuserežiimile.
Kuigi Jericoacoara rannas ei saanud lohetada, väärib küla ise kindlasti lähemat kirjeldamist. Esmakordsele külastajale jäävad seal silma igal tänavanurgal rippuvad Mastercardi sildid. Lisaks krediitkaardifirma logole on neil ka tänava nimi ning linnakese vapp, aga kui sa paned kõrvuti kribukirjas vapi ja saja meetri pealt äratutavaks disainitud logo, mõjub esimene nagu meie eelmine president Paris Hiltoni kõrval.
Selline silmatorkav reklaamivõte aga ei tähendanud, et iga nurga peal oleks kaardiga maksta saanud. Näiteks ühes kohalikus restoranis sain lähemalt tuttavaks väljendiga “naist krediitkaardiga poodi saatma.” Kuna ma pole kunagi rahaliselt lõimunud paarisuhtesse sattunud, polnud need sõnad seni minu jaoks erilist tähendust omandanud. Aga tol korral peale imemaitsvate ananassis serveeritud krevettide lõpetamist ja kaardiga maksmiseks soovi avaldamist võttis ettekandja minu kaardi ja lahkus peatänaval asuva supermarketi poole, kus pidanud asuma kaarditerminal. Nähes, kuidas teenidaja kaardiga ümber nurga pimedusse pööras, oleksin vist pidanud mures olema, aga selles riigis tuli mul muretsemine väga halvasti välja. Seda enam, et neiu oli viie minuti pärast tagasi ja kutsus mind kaasa. Poodi PIN-koodi sisestama, mõistagi.
Portugal ei olnud selle koha pealt oluliselt arenenum. Faro lennujaamas jäid silma suured reklaamid Mastercard is widely accepted in Portugal. Kui proovisin sellest sildist 10 meetri kauguselt asuvast kohvikus kaardiga maksta, tegid aga leti taga töötajad nii üllatunud näo, nagu kuuleksid esimest korda kaardimaksest kui nähtusest. Mis, tõmbad kaardi läbi ja kõik? Kuidas ma siis vahetusraha tagasi saan anda, näisid nende näod küsivat. Loo moraal – Jerisse tuleb kaasa võtta sularaha. Kuigi 30 kilomeetri kaugusel asub pank, kus saab sularaha välja võtta, on see lahti ainult kolmel päeval nädalas. Seejuures kolmel juhuslikul päeval nädalas, kui ma kohalike jutust õigesti aru sain.
Jericoacoara ümbruskonnas on mitmesuguseid vaatamisväärsuseid ja atraktsioone, millest sai aimu postkaardiriiulitelt ja turismiputkade plakatitelt. Näiteks suur auguga kalju rannas ja erinevad imeilusad laguunid. Kuna kogemus oli näidanud, et reaalses elus näevad need välja täpselt samasugused kui piltidel, ei hakanud nendesse sõitma, hoides nii ära süsinikuemissioone (halb vabandus) ja võites aega lohetamiseks (palju parem).

Õhtuid alustasime tihti rannas, kus capoeira harrastajad enne päikeseloojangut oma vaatemängulist tantsuvõitlust alustasid. Nende võime olla pool aega oma pea ja käte peal ning teine pool õhus, seejuures silma järgi vägagi tugevaid lööke sooritades ja ka pimedas üksteisega mitte kokku põrgates oli võimas, et mitte öelda aukartustäratav.
Mõne kraadi kaugusel ekvaatorist läheb pimedaks kiiresti, ometi ei alusta kohalikud ööeluga enne südaööd. Seetõttu oli parim päevarežiim selline, kus peale lohetamist, capoeira vaatamist ja head sööki teha paaritunnine jõuvarude laadimise uinak, et siis enne keskööd ennast ranna baaritänava poole sättida. Viimane oli sisuliselt kaks rida kärusid, millel paiknevate pudeliridade taga olid isehakanud baarmanid, kellest eranditult igaüks oskas oma sõnul teha maailma parimat caipirinhat. Maailma kokteilivalmistajate paremik ühel lihtsal rannal – vägev!

Olles varem käinud Kuubal ja ning kuulnud söögilugusid Mehhikos ja Venetsueelas käinud sõpradelt, olid minu ootused Brasiilia söögi suhtes väikesed nagu noore muti kulmud. Üllatusena ei õnnestunud kogu seal veedetud aja jooksul süüa ühtegi halba rooga. Alates tänaval müüdavatest pao de queijo‘dest ja kanatorpeedodest (millel tegelikult oli veidi rohkem portugali keele kõlaga nimi) kuni kohalikus mõistes peente restoranideni jätkus toidu kohta ainult häid sõnu. Heidan endale aeg-ajalt siiamaani ette, et ei söönud lõpuni liuda imetabaste steigitükkidega, mis meile ühes Cumbuco liharestoranis toodi.
Võibolla ei saagi riigis, kus on nii sõbralikud ja toredad inimesed, olla halb söök. Alati tuli keegi küsima, kuidas läheb ja kes me sellised oleme, tundmata erilist muret selle pärast, et puudus keel, mida mõlemad pooled rääkida oskaksid. Ja siis need Brasiilia naised. Pidin nentima, et stereotüüp vastab tõele. Jah, nad ongi seal ilusad, naeratavad, natuke pöörased, muretud ja tantsivad hästi nagu kuradid. Põhjamaa mehel ei olnud midagi sinna vastu panna, ja paar korda päevas mõnesse surfilaenutuse töötajasse, ettekandjasse või niisama rannas chillivasse preilisse äraarmumine muutus peaaegu et tüütuks rutiiniks.
Reisi lõpetuseks lahkusime sõber Taavetiga neljast rohkem chillimis-lainel kaaslasest ning sõitsime Cumbucosse, et näha veel ühte piirkonna paljudest loheparadiisidest. Rand, tuul ja täiesti sileda veega laguun kohe ranna ääres olid super, aga hakkasime kohe puudust tundma Jericoacoara mõnusast õhkkonnast. Cumbuco on lihtsalt üks tavaline kuurort. Seejuures suurele linnale liiga lähedal asuv kuurort, kus pole miskipärast piisavalt hotellie. Kui sa just ei taha tuba, mille konditsioneer töötab märksa valjemini kui bussimootor ja dužikabiin on täispuidust, soovitan elamise ette kinni panna. Nautisin sellistes spartalikes tingimustes veel viimased paar päeva lohesurfi ning sättisin ennast tagasiteele. TAP Portugal seekord ei streikinud, millest oli kahju, sest nii palju jäi nägemata. Ega enne, kui pole Rios käinud ja Amasoonase vihmametsades nädalat veetnud, ei saa täieõiguslikult öelda, et oled Brasiilias käinud.
Jõudsin koju, lihased lohetamisest vee natuke kanged, nahk parajalt päikesepruun, tundes juba puudust viimase kahe nädala söökide ja jookide maitsest ning inimestest. Brasiilia meeldis mulle üle kogu keha. Võibolla välja arvatud maksale. Sest caipirinhad peale head lohepäeva rannas päikeseloojangut vaadates on ikka kuratlikult head.
Aitäh Taavetile piltide eest
Sama asi Ekspressis