Seoses edukalt möödunud spartakiaadiga soovin siirast tänu avaldada:
* Austria valitsusele, et nad pole lasknud Alpisid maha raiuda ning välismaale müüa nagu meie omad teevad Eesti rikkuse – metsaga
* Jarekile, kes kannatas välja tema kõrval-teki alt tulevad viina-aurud ja kes filmis nii reisi kõige ilusamaid kui valusamaid hetkesid
* Priidule, kes lubas sellest filmi kokku keevitada. (Ühe juba keevitas. www.zilmer.com/mov ja sealt jumps.avi)
* Joogile nimega Jägertee, mis tõi minu ellu uue arusaamise põhjuse ja tagajärje keerulistest seostest. Esimestel päevadel jõin seda päris mitu klaasi. Või ütleme otse – jõin hääle ära. Ülejäänud päevadel pidin siis sellesama Jägerteega oma häält tagasi jooma.
* Stenile, kes rikastas reisi asjaga, mida ta ise nimetab ”kõige rajum päev üldse”. Liialdus, muidugi. Päeva jooksul umbes tuhande joogi ärajoomine, aluspükste väel lumelauahüppamine ning jänesekostüümis kohaliku rokkbändi konterdi ajal lavale ronimine ning stagedive on ju köki-möki.
* Sellesama rokkbändi lauljale, et ta vastu Steni jänesekõrvu (ja nende all paiknevat pead) kidrat puruks ei löönud.
* Taavetile selle eest, et ta soostus esimesel õhtul rooli istuma
* Sellele jumalale, kes kaitseb joodikuid. Sest kuigi Taavet oli mainitud õhtul roolis kaine, võttis ta ühel hetkel sõidu pealt suure lonksu rummi. Ja umbes minut peale seda oli tee ääres politsei, kes peatas kinni kõik sõidukid .. välja arvatud meie oma.
* P.O.D. – le loo ”Alive” eest ja Touch & Go – le ”Straight to .. number one” eest.
*Minu jaoks tundmatule (õnneks) inimesele, kes mõtles välja väljendi ”palki mögaseks tegema” ja tegi meile sellega palju nalja.
*Meelisele selle eest, et ta viimasel päeval ässitas meid Jarekiga vaatamata vihmale ikka ja jälle tagasi mäe otsa sõitma. Põhiargument oli ”muidu juulis mõtled, et kurat oleks ikka võinud veel ühe raidi teha”. Ja kokkuvõttes oli supercool, hoolimata uduvihmast.
Sama sooja avaldaks noomituse:
* Metsatöllile iga eestlase sees. Miks peab nii olema, et ainuke tüüp, kes nädala jooksul närvidele käib, klubis trügib ja varvastel tallub, osutub hiljem eestlaseks?
* Estonian Airile juba ette, kui nad peaks Tallinn-Münheni liini kinni panema. Kamaan, niikuinii nad teenisid eelmisel aastal kahjumit, ja juhtkond preemiat ei saanud – mis see Münheni liini mõned kahjumimiljonid siis ära ei ole kannatada, kui saab otse Alpide külje alla sõita.
* Ilmataadile. Mis sa õige mõtled endast, mees? Kuidas siis nii, et ainult viiel päeval kuuest oli päike? Järgmine kord olgu nii, et iga päev on päike. Lisaks võiks öösiti värsket puudrit peale sadada.

Peterburi ja Tallinna vahet ei väisa Aeroflot, Estonian Air ega ükski teine lennufirma. Isegi rong võeti septembris käigust maha. Mõistlikud viisid sinna sattuda on astuda liinibussi, laeva või mõnda reisibüroosse. Julgemad saavad kohale oma autoga.
Meie olime bussi rentinud, sest sama sihiga – minna sõbra sünnipäevale ­- reisilisi oli kokku umbes 25. Bussis ei juhtunud ühtegi mahlakat seika, sest ülesanded olid inimeste vahel ära jaotatud. Suurem seltskond jõi kogu tee viina, seda nii edasi- kui tagasiteel. Ning väiksem punt, nii umbes ühest inimesest koosnev, juhtis kogu aeg bussi, seda jällegi nii edasi-kui tagasiteel.

Flashback ehk mälupildike kõnealusest reisist. Pühapäeva õhtul kell veerand kuus jooksevad bistroo uksest sisse noormees ja neiu, mõlemad silma järgi umbes 25 ning väikeste külm-naha-vahel tundemärkidega. Kaks pitsi viina, ütleb balti aktsendiga noormees ebalevalt ja üsna vaikselt, et muidu hakatakse veel joodikuks pidama. Limon budete? küsib müüja vastu, ilma et ükski lihas näos liiguks. Ja ümbritsevad inimesed jätkasid vaikselt oma salatite ja viineripirukate nosimist. Siin maal pole pühapäeva õhtupoolikul viinajooja mitte joodik, vaid viinasõber. Na zdarovje!
Sankt-Peterburgi ajalugu on lühike, aga rikas. Sellest päevast, kui Peeter Esimene lõi labida Neeva kaldal maasse, on möödas napilt 300 aastat. Legend räägib, et hetk peale sümboolse linnavärava püstitatamist laskus Peetri käeseljale kotkas, aga vaevalt see tõsi on. Ühelt poolt ei lenda kotkad ornitoloogide meelest just tihti Neeva kohal. Teisalt ajas Peeter samal ajal kinnitamata andmetel hoopis habemenoaga bojaare taga, mitte ei rassinud tööriistadega.
Peterburis on linna tutvustavate veebikülgede andmetel umbes 120 muuseumi, 40 teatrit ja lugematu arv muidu vaatamist väärt paika. Meie jätsime kultuuri omapead ega külastanud neist ainsatki. Olime nö. edasijõudnute grupp, kes erinevatel hetkedel juba Ermitaaźi, Iisaku katedraali, Mariinski balletiteatri ja muu säärasega tutvust teinud. Seekordne põhiatraktsioon oli hoopis ööklubi Burga, kus kõnealune sünnipäev toimus. See on suhteliselt pisike klubi Fontankal, kus igal reedel kell 00.00 on aastavahetus ning samal kellaajal laupäeviti on pulmad. Mõlemad puhtalt meelelahutusliku eesmärgiga, mõistagi.
Raksaki! maandub tool lauale ning pühib sealt maha mõned tühjad klaasid ja pool sakuskavaagna sisust. Tõstan pilgu. Tundub, et tegemist ei ole kaklusega, vaid eestlased õpivad tähelepanu püüdmise knihve a la Burga.
Kõnealusest peost võiks kirjutada palju, aga võiks ka mitte. Aga kui jutt on Venemaast, tasub igal juhul rääkida pirukatest. Väikeses pirukas on umbes 280 kcal. Suuremas rohkem. Ada Lundver kinnitab ühes Kroonika-intervjuus, et tema hästitoidetud ilme põhjuseks on Venemaal söödud kartulipudruga pirukad. Ei jäänud muud üle kui tuli asja kontrollida. Liiatigi, et öö oli olnud pikk ja kurnav ning organism palus, käsi pikalt, kofeiini ja midagi süüa.
Kuna peatänav on vist igas maailma linnas põhiliselt turistide rahakoorma kergendamiseks mõeldud, juhatas pirukahimu meid Nevskilt maha. Juba paarikümne meetri pärast tervitas meid tuttav lõhn. Kaks kohvi, kaks kanget teed, kaks seda kapsaga pirukat ja andke neid lihaga sealt ka! Ja see, mis meile anti oli svinjaa-horooshaja ehk sigahea! Kui keha oli taastanud eluks vajalikud protsessid, jäi aega ringivaatamiseks.
Akna all lauas olid kaks sõpra, mustad nahkjoped seljas. Et teetass mahuks paremini suu ja laua vahel liikuma, oli üks oma silmile tükkiva nahkmütsi letile tõstnud, aga teine selle lihtsalt kukla poole lükanud. Juttu ja pirukaid hoidvate kätega źestikuleerimast jätkus kauemaks. Oli paar üksi piruka suhutoppijat ning paar perekonda, kelle lapsed ei tundunud eriti õnnetud selle üle, et pirukate nimi polnud õnnelik eine ja et sellega polnud kaasas plastmassist mänguasjakärakat.
Üsna saali keskel oli naine viie suure koti ja ühe väikese koeraga. Kottidest väljaturritavate asjade järgi otsustades oli selle naise koduks mõni tühi äärelinnamaja. Oletan, et ostetud tee oli tema ainuke soojaallikas sel päeval ning kottidest lagedale kraamitud küpsised ja määrdunud jogurtitopsid tema hommiku- ja lõunasöök. Ja ka koera lõuna- ja hommikusöök. Sest kuitahes vähe või palju seda toitu ka ei olnud, jagus kõik võrdselt. Tundus, et seda koera kostitakse heade sõnaga palju sagedamini kui enamikku tasakaalustatud koostisega graanulite sööjaid. Raudselt kõige südamlikum asi, mida reisil nägin, ja ma ei teagi, miks.
Sünnipäevalapse käsi liikus peomelus midagi seletades suu juurde ning kaks hammasterivi lähenesid otsustavalt teineteisele. Kostus hoopis klaasi krudisemise häält ja härra poetas suust välja mõned suured killud: va väänkael proovis viinapitsil tükki küljest hammustada, ja seejuures pagana edukalt. Huvitav, kas see juhtub praegu päriselt või on see mingi linnalegend, tabasin ennast mõtlemas.
Venemaal juuakse igal aastal umbes viisteist liitrit viina elaniku kohta. Ametlikult. Võibolla pitsike või paar ka mitteametlikult. Viin on müügil pudelite, jogurt-tüüpi topside, piim-tüüpi pakkide ja ma ei imestaks kui ka suhkur-tüüpi paberkottide seest. Meie korteri lähedal toidupoes oli viinalett suurem kui mahla ja piimatoodete oma kokku.
Ja võta nüüd kinni, kas venelaste jaoks on viin jook, elustiil või midagi universaalset ja jumalataolist, mis võib olla nii armuline kui karistav. Kui Peeter Esimene üritas bojaare Euroopa harituma rahva külge lõimida, oli üheks tööriistaks assambleede korraldamine, et inimesed üksteisega läbi käima hakkaksid. Igasugune Vana Asja meelde tuletav tseremoniaalsus oli seal keelatud. Eksijatele valati karistuseks kolmeliitrisesse Suure Kotka pokaali viina, ning see tuli ühe hingetõmbega ära juua. Ja kui tsaar mõne peale eriliselt vihastas, valati pokaali 70-kraadist pipranastoikat, mistõttu nii mõnegi jaoks oli see viimane kord tsaari pahandada.
Pimm-pomm! hakkasid keset klubimöllu äkki lööma Kremli kellad suurelt ekraanilt ning muusika keerati vaikseks. Jänesekõrvus baaridaamid sibasid ringi ja jagasid paremale ja vasakule säraküünlaid. S noovon goodom! Uraa! Veerand sekundit jõudsin olla väga suures hämmingus. Reaalsustaju hakkas kiiresti-kiiresti märkmikus sobrama. Käes! Burga igareedene aastavahetus ju.
Venemaa ööklubidest olen kuulnud nii mõndagi. Tuttav rääkis, et oli juhuse läbi sattunud mingisse Petrburi-lähedasse kohta, mille menüüs oli ainult kolm asja: piim, śampus ja kokaiin. Meie menüüs järgmiseks õhtuks olid vähem tähelepanuväärsed klubid. Jakatta, kus pidi olema hea muusika ja vesipiibutamise võimalus, ukse peal tervitas meid turvamees kickboxi kiivri ning ärataotud käekaitsmetega. Hakkasin juba ütlema, et ei maksa nüüd heast muusikast kultust teha, et üks tore koht on ka Spas na Krovi kiriku lähedal, kus tantsutüdrukud on ilusad nagu päikesed ja halba muusikat saab viinaga paremaks tempida. Aga siis selgus ääri-veeri, et inimeste sõna otseses mõttes väljapeksmine pole seal normiks ja tegemist on stiilipeoga. anti-glamour. Kohe ukse kõrval oli letile laotatud esinduslik väljavõte kaltsupoest ning sealt võis saja rubla eest oma liiga glamuurset (ja isegi Andres Tarand oleks nende meelest vist liiga glamuurne olnud) garderoobi täiendada.
Õhtu lõpetuseks jõudsime ka Metrosse, mis jäi meelde kahe asja poolest. Esiteks erinevate saalide ja muusikastiilide eksitav rohkus ja teiseks kaks imekena noort, õde ja vend. Väike vimka viimaste juures oli see, et täpselt sama suure innuga nagu mina üritasin lähemalt tuttavamaks saada Anitaga, üritas tema vend seda teha minuga. No ja lõpuks ei saanud keegi kellegagi õieti jutule, umbes nagu piirilepingut oleks üritanud sõlmida.
Ja äkitsi oli see, mis oli tundunud veerandtunnise avantüürina ööklubides ja pirukabaarides, aga tegelikult oli täispikk nädalavahetus, läbi. Olime jälle bussis, raha märksa vähem ning elamusi puupüsti täis. Otsisin hoolega mingit õpetlikku mõttetera ehk nii öelda loo moraali, millega see nädalavahetus kokku võtta, aga ei leidnud. Lihtsalt väga lõbus oli.
Boonus-träkk
Vannitoas sulises vesi. Jäsemed olid üksteise ümber põimunud, vannituba võimendas kiiret hingamist, ükski tuli ei põlenud. Jube raske oli magada, kui korteris selline intiimne triangel käimas. Aga samas – üks asjaosalistest võisin olla hoopis mina. Kes seda nüüd täpselt teab, igatahes oleks see loogiline seletus, miks ma samal ajal magada ei saanud.

Tallinn andis meile hüvastijätuks vihmase jalahoobi tagumikku, oleks päris ilmekas avalause. Vähemasti nii tundus, kui sõitsime läbi külma septembrivihma sadama poole, eesmärgiga varsti Hispaania päikeses olla. Enam see lause küll nii tore ei tundu, aga ta võib siin alguses ju olla, ega ta leiba küsi.

Naljakal kombel ei alanud see reis mitte mainitud vihma käes ligunedes, lennukist maha astudes, piletit broneerides ega ka mitte Travel Channelist huvitavat Paika nähes, vaid hoopis ühte ostu sooritades. Lohet. Kuutteist ja poolt ruutmeetrit polüestrit, sadat meetrit kapronnööri ja käevarrepikkust poomi. Iseendast ohutud asjad, aga sellise omadusega, et kui suve lõpus õhk ja vesi külmaks läksid ning dressipluusi kraed kõrvadeni sikutada üritasin, vajutasid nad alateadvusse sõna Tarifa, mis sealt muidu ära ei läinud, kui olin pakkinud ennast autosse ning sadama poole teele asunud. See vist ongi see tarifa needus, kuigi leidub ka neid, kes väidavad, et seda terminit kasutati purjelaua-eelsel ajastul hoopis sealse turismiks, eluks või milleks iganes sobimatu ning mõttetult tugeva tuule kohta.
Nii omade vahel öeldes ei soovita tegelikult autoga Euroopa lõunatippu sõitmist, seda isegi mitte siis, kui auto on hea ja sa tahad tagasiteel kaasa tuua arvestatava osa Hispaania veinivarust. 3500 kilomeetrit on pikk tee. Hispaania veini saab ju osta ka supermarketist, kuigi mitte nii head ja kindlasti mitte nii odavat – umbes seda väljendas kogenud rekkameeste pilk hommikulauas, kui neilt Taani väinasid läbiva otsetee kohta nõu küsisime. Veel võis sellest välja lugeda, et poisid, lähemal on ka ilus, mis te sinna Euroopa lõppu sõidate.
Ja see küsimus käis lähema paari päeva kestel mitu korda peast läbi. Aega aitas mööda saata auto välistermomeeter, mis hoolimata pidevast lõuna poole sõitmisest vaid väga vaevaliselt numbreid suuremaks keris. Ja kui kohati soojanäit paar pügalat langes, olid meie pilgud helendavale ekraanile suunatud mitte väiksema tähelepanuga kui börsimaaklerite omad kuumadel 97. aasta suvepäevadel.
Ott oli endaga autosõidu ajaks sõlminud pakti, et ei tee suitsu sagedamini kui iga 100 kilomeetri järel. Mis oli muidugi väga suhteline mõõtühik. Kui korrektses Rootsis hakkas ta juba paarkümmend kilomeetrit enne tähtaega odomeetrit piidlema ning seda mõtlikult näpuga toksima, siis kiirusepiiranguteta Saksamaal sai temast ahelsuitsetaja. Selles mõttes oleks mõõt ”sigaret iga plaadi kuuenda loo ajal” taganud stabiilsema nikotiinikoguse veres.
Õhtuks jõudsime vastupidiselt kõikide rekkajuhtide arvamusele Amsterdami, läksime toredasse ööklubisse ning peale tagasi hotellituppa jõudmist nentisime üksmeelselt ja ülemeelikult, et meil on täiesti aus hotellituba. Nimelt viimane polnud meile kordagi valetanud.
Teise öö veetsime unises Lõuna-Prantsusmaa linnakeses, mille nimel pole mingit tähtsust. Sellest, et Hispaania on lähedal, andis märku telekas, kust tuli kas härjavõitlust või siis lastemultikaid, kus iga kolmas tegelane oli härg. See aga, et keegi ei rääkinud ühtegi inimesele mõistetavat keelt, andis mõista, et oleme siiski Prantsusmaal. See viimane sundis mind tegema esimesi samme koreograafiailmas – mõtlesin välja pantomiimid ”Palun ühte tekikotti juurde” ning ”Kaks pizzat ja kannuke roosat majaveini”. Publik küll ei aplodeerinud, kuid mõistis mind, ja sellest antud momendil täiesti piisas.
Tarifasse jõudsime kolmanda päeva õhtuks. Kuna oli juba pime, tajusime seda rohkem oma tuules lehvivate juuste, mitte silmadega. Leidsime üles eestlaste koloonia ning hävitasime soojenduseks ära aukartust äratava koguse punast veini ja sööki. Oli alanud puhkuse nö. ametlik, surfamist sisaldav osa.
Oled ilmselt kuulamas surfareid rääkimas, kui mõnus nende hobi on. Et nagu kokteil vabadusest, kiirusest, füüsikaseadustele väljakutsete esitamisest ja merest-päikesest. Pärast esimest päeva Tarifal poleks mina sellist lolli juttu ajavat meest küll uskunud. Lohetamine oli kõike muud kui senikogetud mõnus kulgemine mööda lahte, pigem võiks selle kohta öelda kellegi vägivallapuhangu üleelamine. Tuul sikutas, tõstis õhtu, lajatas meetreid eemal tagasi vette ning täitis suu ja silmad vedela soolaga. Ühel eriti „mõnusal“ hetkel, kui sooritasin kivide suunas tagurpidi õhulendu koos sinna juurde kuuluva paari meetri sügavusele vette plartsatamisega, seostus Hispaaniaga kõige paremini sõna inkvisitsioon.
Selle põhjuseks oli arasjagu puhuv riukalik El Levante, nagu see idatuul ennast nimetab, ja temaga kaasnevad hardcore tingimused. Tarifa on umbes nagu must nõlv. Või esimene liiga. Või proua Undusk keemiaõpetajana. Kõrgem klass, ühesõnaga. Tarifal oleks mõnus vähemalt kahe aasta õpingute vilju nautida, mitte õppida. Kui saad siin normaalselt sõitma, võid teha hiljem sedasama kasvõi Jägala joast alla, seejuures pesukausi ja vana vihmavarjuga. Ning kui arvestada ka asjaolu, et minu uhiuus Eesti jaoks ostetud väike lohe osutus Tarifa tingimustesse umbes sama parajaks nagu NMT-telefon pintsakutaskusse, siis oli esimese õhtu tunne täiesti mõistetav, vähemasti mulle endale.
Muhe surfi-britt Peter, kellelt üürisime korterit, ütleks sel päeval puhunud El Levante kohta ühte oma kahest surfiväljendist. Et tuul kas puhus nagu suguühe (blows like fuck) või siis oma rinnad ära (it is blowing its tits off).
Päris ebaõnnestumiseks seda päeva muidugi pidada ei saa, sest sekka sattus ka paar kontrollitud triipu, aga õnnestunuks ka mitte. Aga see veidi lohutas, kui kodumaalt tuli SMS, et õues on 11 kraadi sooja ning sajab kogu raha eest.
Järgmisel päeval oli tuul veel suurem. Selgelt see rindade ärapuhumise värk. Isegi ujuda oli keeruline. Jätsime raske südamega lohed korterirõdule ja läksime Andaluusiasse. Tegelikult me juba olime seal, aga tunne oli, et sisemaal on nagu rohkem Andaluusia. Mägede vahel ringi uitades ristusid meie teed umbes saja lehma, nelja imeilusa koha ning kümnete segadusseajavate maanteeviitadega. Maalilisi mägikülasid koos beezhidest kividest laotud veinirikaste kõrtsidega ei näinud, aga nii oli vist õigem ka. Eks imeilusa koha Lonely Planetita või kohaliku giidita kahe tunniga leidmine ongi sama võimalik nagu hüpermarketist esimese käiguga kuivainete leti tabamine.

Õhtul tapas-crawlisime. Tarifa oli väikeseid armsaid tapas-baare täis nagu juust auke. Imemõnus oli süüa õhtust sõna otseses mõttes linna peal. Jalutasime ettejuhtuvasse tapas-baari, sõime tühjaks väikese taldriku või paar ning jõime tilgatumaks veinipudeli, et seda paarsada meetrit eemal korrata. Ja kuskil kolmandas kohas veel korra. Söömise ja joomise kõrvale sai selgeks, mida peame järgmisel päeval teisiti tegema, et sõita nagu noored jumalad. Igaühel oli kripeldama jäänud mõni loll kukkumine, ning kogu selle päevase ringisõitmise ajal oli see ajukulisside vahel praadinud ja lahendust otsinud. Ka Ott, kes ise ei surfanud, sekkus tuliselt vaidlustesse – lohetamise teooriaeksami teeks ta kindla peale viie peale. Ning mina lubasin suure suuga (suu oli suur sellepärast, et üheaegselt pidin nii lubama kui caipirinhat jooma), et homme lohetan nagu peab.
Täna see homme siis saabuski. Tuult oli grammi võrra rohkem kui ise oleks palunud. Aga. Triibud tulid ilusad nagu kondiitril pulmatorti kaunistades. Minu jaoks oli see dividendide maksmise päev. Kõik kroonid, kümned liitrid neelatud merevett, tuult oodates möödasaadetud tunnid, südame alt läbi käivad jutid suure crashi alguses – need kõik tasusid enda kuhjaga ära. Viimseni. Ja ainult selleks, et mul ei tekiks illusiooni täiuslikust elust (selline rumal mõte oli viimastel päevadel mitu korda pea ümber luusinud), pani tuul mulle aeg-ajalt täiesti koolipoisilikult jala taha. Päeva jooksul tekkis pähe veendumus, et kui tuult jätkub, kavatsen elada veel väga väga kaua.
Tarifal on väga raske vastata küsimusele, kas surfamine on sport, hobi või elustiil. Või et mis hetkest alates võib kellegi kohta öelda – surfar. Iseendast pole sellest ju erilist tähtsust, aga kui tahaks mingit piiri tõmmata, siis kindlasti ei juhtu see siis, kui keegi endale 30 tuhande eest neoonvärvilisi asju ostab. Ega ka mitte peale esimest õnnestunud sõidupäeva. Aga ilmselt kuskil selle sõidupäeva ja oma naise mahamüümise ning Tarifale kolimise vahele see murdepunkt jääb.
Rannas peale sõitu vedeledes ja pudelist jahedat valget veini rüübates tuli pähe filosoofilisemaidki küsimusi. Näiteks et kui peaks valima rannajoodiku elu, mis ei paku mingeid intellektuaalseid ega tööalaseid väljakutseid ja oma tavapärase päevatöö vahel, mis pakub seda kõige, aga suures osas nulli ümber kõikuva temperatuuriga, siis kumma valiks, kui peaks alatiseks valima. Loodame siiralt, et palgamaksjad seda kirjatükki ei loe, aga nii omade vahel jäi vaidlus napiks ning surfielu võitis üks-null.
Hommikune lohetamine, lõunane vein ja pärastlõunane ringikooserdamine oli liigagi mõnus. Siiski, päris probleemideta see puhkus ikkagi ei möödunud. Õhtuti korterisse tagasi jõudes kulus tavaliselt minut või kaks tõsiseks vaidluseks, kas läheme kohe välja baari või teeme enne kodus ühe veini lahti. Ma ei mäletagi nüüd tagantjärele, mille kasuks sagedamini otsustasime, igatahes Tarifa ööelu oli viimase peal ja vähemasti kahes baaris pesti baariletti puhastusvahendi asemel dzinniga. Jäi välja uurimata, miks.
Panen süüdlaslikult tähele, et see Hispaaniast rääkima pidav kirjatükk kisub kuidagi väga surfipede kiidualuluks oma väljavalitud spordile. Aga ma ei tea, mida sellega ette võtma peaksin. Äkki aitab, kui kirjutaks siia midagi praktilist. Näiteks et külm on hispaania keeles frio ja kuum on caliente. Tasub teada, kui võileiba tellid.
Kui aga surfamisest mitte lähemalt kirjutada, võib Tarifa tegemiste kirjeldamise julgelt lõpetada ning asuda tagasitee kirjeldamise juurde. Otsustasime minna tasa ja targu, olles mere ääres senikaua, kuni sooja jätkub.
Esimene peatuspaik oli vaid sadakond meetrit linnapiirist. Läksime vaatamisväärsusesse nimega Lidl, et alustada veininoosi kaasaostmisega. Lausa naeratus tuli veiniriiuli juures näole. Kõige kallim vein kogu poes maksis umbes 10 eurot ja see oli 1993 aasta Gran Reserva. Hiljem oli sellest veinist palju kasu Murphy seaduste kehtimise tõestamisel – kui Barcelonas pagasiruumi kaant paotasime, kukkus sealt eksimatult asfaldile just seesama kõige kallim vein, mitte mõni tema 50 lihtsamast ja odavamast kaaslasest. Seejuures need kaaslased, mõned lausa alla ühe euro maksvad, olid ka täiesti joodavad.
Järgmisena jäi ette Gibraltar. Ei olnud isu millegi asjalikuga tegeleda, seepärast otsustasime vaid kaljut lähemalt uurida. Mis tähendas umbes kilomeetri pikkust sõitu otse üles. Mitte nagu Otepääl, kus teed on väikese nurga alla ega Alpides, kus võib öelda, et tee on tugevasti kaldus. Ikka otse üles.
Kui autotee endise kahuripesaga lõppes, proovisin viimase jupi ronida, aga tänu äsja joodud cavale (sealtsamast Lidlist ostetud, hind Eesti rahas umbes 25 krooni) oli jalgealune libe nagu poliitiku keel ja pöörasin tagasi. Niikuinii poleks hingematvat vaadet nautida saanud, sest tippu oli just kinni jäänud üks pilvetutsuke.
Alla linnatulede poole vaadates ning temaatilist vestlust üles võttes selgus, et keegi meist kolmest ei tea Gibraltarist midagi. Võisime ainult arvata, miks ja kuidas ta inglaste kätte sattus ning mida nad siin tänapäeval teevad – väldivad makse, veedavad vanaduspäevi, ajavad suurt äri või teevad midagi hoopis põnevamat. Kodus uurisin järele. Inglased olid selle koos hollandlastega juba 1704. aastal endale napsanud, sest kohalikel ei jäänud aega muuks kui vaidluseks, kes peaks troonil istuma. Pärast nad käisid seal muidugi veel korduvalt värava taga lõugamas ja mõõku täristamas, aga britid polnud lollid – nad olid värava lukku keeranud. Hiljem on Gibraltar Hispaanial kohe hambus olnud, kui vaja inglastega tüli norida. Ja kõige lõbusam on see, et kui 1969. aastal küsiti siis rahva käest, kuhu riigile nemad tahaksid kuuluda, siis 44 inimest hääletas Hispaania poolt ning 12.138 eelistas UK-d. Poleks osanud arvatagi, et fish’n’chips, Land Rover ja Newcastle’i õlu nii mõjuvõimsad on.
Igatahes hubane tundus see poliitiline ussipesa möödasõites. Kitsad tänavad, ideaalne kliima ja kõikjal kodune inglise keel, kodune siis hispaania keelega võrreldes. Boonuseks parempoolne liiklus. Kui minu Eestis masktavad riigimaksud ületavad sealse ilusa korteri hinna, tean momentaalselt, mida teha.
Uniseks jäime umbes Herradura linna kandis ja tänu pimedale õnnelikule juhusele (ja muuseas, niisugused juhused on sellistel reisidel pigem reeglid kui „päris“ juhused) sattusime ööbima La Tartana-nimelisse hotelli. See ületas põhjamaise lubatud hubasuskvoodi mäekõrguselt, mistõttu jäime Taavetiga imestunult kuulama Oti konspiratsiooniteooriat selle kohta, et omanik on ilmselt pätt, kaabakas, rahapesija ja pede. Alles siis, kui olime talle heitnud pika pilgu (no vähemasti meeter), võttis ta lonksu veini ja tunnistas häbelikult, jajah, tegelikult on ka see võimalik, et elu on ilus.
Honolulult pärit hotelliomanik Barry oli ülisõbralik. Oma jutu järgi oli ta sõitnud läbi kogu maailma, seejuures eriti hoolega Hispaania rannikualad, ning Herradura koos ümbritsevate randadega oli parim, mis võtta oli. Ning terake tõtt selles tundus ka olevat, vähemasti niipalju, kui Costa del Soli nägime. Eriti kõrgelt hindas Barry kohalikku õhkkonda. It’s very chilled ja The manana-thing is just like our island-time olid tema minu meelest üsna kuldsed laused.
Samal ajal, kui rääkisime Barryga, jõime veini ning maitsesime juba suletud köögist väljaotsitud suupisteid, imestasin, miks ma küll sellises romantilises kohas pulmareisil ei ole. Lonksasin veini, vaatasin kordamööda Taavetit ja Otti meelal pilgul ning oleks napilt neilt kätt paluma hakanud.
Järgmisel hommikul kohtusime oma valehäbiga. Sealsamas Herradura lähistel oli Barry sõnul imeilus rannake, tõsi küll nudistikeste rannake, mida vaatama minna otsustasime. Naljakas tunne oli kümnete kui mitte sadade silmade ees oma pükstest väljaastumine. Ümberringi olid eranditult ühtlaselt pruunud kehad ning meie lumivalged kannikad, mis viimati nägid päikest Kloogarannas kaheksakümnendate aastate alguses, kiiskasid nii eredalt, et lähemal seisjad pidid silmi kissitama hakkama. Aga mõnus oli, sest lisaks mitte-üllatavalt vabale olemisele oli ka vesi soe ning läbis nö. kubeme märjakssaamise testi väga edukalt.
Lõunatamiseks sõitsime sadakond kilomeetrit piki Päikeserannikut edasi. Seal jäi teele El Ràbita, mis oli lihtsalt üks tavaline vahemerelinn, vähemasti niipalju kui vahemerelinn saab olla tavaline. Kelner vabandas, et veini toomisega oli läinud 20 minutit ning hoiatas, et toiduga läheb veel kauem. Meil, nagu ka temal, polnud kuskile kiiret. Rüüpasime veini ja arutasime, et pudel veini kahepeale lõuna kõrvale võib saada halvaks harjumuseks ning tuleks kiiresti lahkuda, enne kui normiks saab pudel näkku. Ei kiirustanud siiski. Mańana. Küll jõuab. Mida kauem oleme siin, seda pikem meie suvi.
Siiski, telefonides hakkasid töökõned helisema aina sagedamini ning vaikselt, aga kindlalt suundusime põhja poole. Olime kõik autos leiduvad õnarused veini täis ladunud ning tahtsime veel ühe korda tuult ja laineid nautida, sedakorda Prantsusmaa piiri ääres Sant Pere Pescadoris. Rannale liginedes lipendasidki lipud, liikusid oksad ja üle puude paistsid mõned erksavärvilised riidetükid. Kõik oleks olnud ideaalne, kui poleks uskunud ühe asju pakkiva lohesõitja soovitust sõita mitte suurema kui kümnese lohega. Sõita sai, aga tuul vaibus pidevalt, nii et juba tunnike hiljem oleks olnud täiesti mõttetu hakata välja otsime suuremat sõiduriista. Hammas jäi verele. Ning keegi oleks nagu pea sees öelnud: siia maale tuleb tagasi sõita.
Juba neli või viis tundi oleme sõitnud Saksamaa kiirteel. Iga plaati oleme nüüdseks kuulanud kaks või kolm korda. Mina, kes ma hip-hoppi autos või kodus taustaks ei kuula, olen kasutanud mõne musta muusika plaadi kohta kavalust nimega „Kuulge, see ju just mängis“ ning kuna kõik on olnud kordamööda veiniuimased, ei ole keegi vastu vaielnud. Valgete võitJ
Aeg-ajalt kostub rooli tagant huilgeid, kui sünnib uus kiirusrekord. 240 oli vist viimati. Ning termomeeter liigub allapoole koos bensiinijaamades pakutava toidu ja teeninduse kvaliteediga. Deutschland, warum?
Terve mõistus ütleb, et nädalaks autoga Hispaaniasse sõitmine on lauslollus, ja ma ei vaidle üldse vastu. Lihtsalt vahel tasuvad lollused end ära.

Vastlapäeval, AD2004

Sel aastal tulevad minu linad küll lühikesed nagu vale jalad. Vastlapäeval, mis peaks ühe hõõgveinise kelgusõidu põhjal terve aasta õnne ja õnnetuse kindlaks määrama (klubiskäijate kõnepruugis on see nö. jagamise aeg.), nägin ma lund samapalju nagu kõhuuss päikest. Kuigi hotelli ümbrus oli kottpime, ei olnud see ainuke põhjus, miks lund ei paistnud – oma osa oli ka sellel, et olime just jõudnud Sri Lanka külla nimega Beruwela ja ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel on lumi veel haruldlasem kui kiire teenindus.

„Meie“ koosnes kahest inimesest. Üks oli Sirtsu, kes on huvitav kokteil hambaarstist, tantsutüdrukust, viieteistaastasest plikatirtsust, kaalutlevast täiskasvanust, klassiõest ja sõbrast. Ja teine oli teadagi kes.

Ülejärgmisel päeval, umbes lõuna paiku

Finnmatkade voldik, mida vahetult peale maandumist jagati, kirjutas nii kursiivis, trükitähtedega kui paksude tähtedega, et Sri Lanka on küll tore, aga päris kõige ei maksa saarel teha. Näiteks hilja õhtul hotellist kaugele liikuda, pesemata puuvilju süüa, pudeldamata vett juua või kohalike beach boydega mingeid reisiasju kokku leppida. Et asjad oleksid veelgi rohkem keskmise reisikataloogi kaanepildi sarnased, kuulutas immigratsioonikaart takka, et näiteks narkokullerite ja –omajatele jagatakse heldelt tasuta surmanuhtlusi.

Kuulekate inimestena tegime nende reeglite järgmisega algust kohe esimesest päevast. Näiteks vett jõime ainult pudelist! Muude õpetussõnadega nii hästi ei läinud. Sägad, kes meile surfi- ja veesuusakama laenutasid, pakkusid meile puuvilju, mis olid pesemata nagu Ühispanga maja ülemised aknad. Muu hulgas leppisime nendega kokku ühe ringreisi marsruudi ja kui nad kutsusid meid hilisõhtul jõe peale kruiisima ja kohalikku suitsetamiskunsti õppima, siis me olime natuke nõus. Täiskuud küll taevas ei olnud, aga Bentota jõgi oli niigi tore. Elu mõte nii siin- kui sealpool parasvöötme piiri sai selgeks nagu püreesupp.

Kui siin juba Finnmatkadest juttu tuli, siis siinkohal tahaks neid tervitada ja tänada selle eest, et nad majutasid meid hotelli, mille hüüdnimi kohalike seas oli haigla. Kiitos, soome veljed!
Uut hommikut alustasime snorgeldamisega India ookeanis, mille hotell oli mugavasti 30 meetri kaugusele paigaldanud. Seal oli palju imelikke kalu, meresiile ja juurikaid meenutavaid kalalisi, täpselt nagu kalapoeg Nemo multikas, ainult et päris elus ei rääkinud kalad omavahel inglise keelt. Kõige põnevamad elukad leidsime siiski hotellibasseinist. Seal mulistas üks pesakond tüsedusele ja alkoholismile kalduvaid soomlasi, kes üritasid omavahel hellitlemist teeselda. Vaatepilt missugune! Kohe ime, et Mati Kaal endale põhjanaabrite käest ühte pesakonda välja kaubelnud ei ole.

Praegu ei tee me mitte midagi ja seepärast ma hetke tegemistel praegu pikemalt ei peatu. Seda on vist ühtemöödi põnev nii lugeda kui kirjutada. Lähen õpin parem wakeboard’imise ära.

Siis, kui veel üks päev oli möödas

Wakeboardimine ei olnud midagi erilist. Sama nõme nagu surfamine. Inimesele, kes teeb seda esimest korda, on oluline õppida ära üks nipp. Ja et sellel kirjutisel oleks mingisugunegi praktiline väärtus, toon selle siinsamas ära. Et oluline on püsti jääda, mitte kukkuda.

Tagasiteel hotelli üritasime mööda hiilida rannas asuvast Coconut Barist, aga kuna see lõrises tigedalt, pidasime paremaks teha ühe napsi. Ja ennäe imet! Sri Lanka on küll vaene maa, aga rummi ja arrakiga, kohaliku kookosepuskariga, laristavad nad nii nagu pudelid oleksid mõisa omad. Vat isegi soeng ei hakka paremini pähe kui kokteilid, mida paksu habemega mees meile suht lühikese intervalliga mitu tükki väljastas.

Pärast kolme päeva rannas…

…läksime reisima. Sõitsime neljakesi – mina, Sirtsu, Silva ja Tony. Tony on giid, kelle tegelik nimi ei ole Tony, aga see pidavat turistidele lihtsamini meelde jääma. Silva on naine, kellel on keelefirma ja kes tunneb kõiki keeli sh. lindude oma. Ja Sirtsu on seesama Sirtsu kes ennegi.
Päeva, ja tõenäoliselt kogu reisi, naelaks oli Sigiriya – 200-meetrise kalju otsas olevad lossivaremed keset dźunglit. See, kui jurakas juba paarikümne kilomeetri tagant paistma hakkas, jääb kauaks meelde. Ning veel rohkem jääb meelde sinna kalju otsa saamine – kuningas polnud loll, kui ennast neist 1200 astmest üles kanda lasi. Ja alla.

Lossi ehitasid tegid musttuhat meest seitsme aastaga poolteist aastatuhandet tagasi. Seejuures kuningas jõudis seal tervelt 18 aastat elada, enne, kui ennast ära tappis. Ajaloolased siiamaani vaidlevad, mispärast. Võibolla sellepärast, et India kuningas tuli suure väega rünnakule, aga võibolla hoopis seepärast, et tal oli 500 naist. Välistatud pole ka see, et veretöö sai teoks, kui raamatupidaja kuningale liisingfirmast tulnud arveid näitas.

Õhtustasime nagu vürstid – see ei ole Sri Lankal keeruline – ja peale seda jõime ennast koos kohalikega kõveraks nagu s-tähed. Praegu sätime ennast magama ning Sirts kordab juba kümnendat korda, et ta on „täitsa kännis“ ja „kunnon kansalainen“. Huvitav, mida ma nüüd selle peale vastama peaksin? Parem olen vait ja teesklen surnut…

Hommikul jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist, aga nii omade vahel öeldes polnud need nii vinged kui Sigiriya. Üks koht on näiteks Dambulla, kus 2200 aastat tagasi ehitati üks tempel kalju sisse. Tehti koobas, uuristati ühes tükis Buddha kujusid välja, värviti seinamaalinguid jne. Täitsa tore, ei ühtegi halba sõna, aga ka ei midagi erilist. Tundsin ennast samamoodi nagu tunneks end keskmine Saksa turist Lauluväljaku juures. Et toreda asja olete, poisid, siia ehitanud, aga miks see giid juba kakskümmend minutit halva aktsendiga vaimustunult vahutab?

Kandy botaanikaaias käisime. Väga vahvad puud ja põõsad. Eriti cool oli üks puu, mille olid jõuluehetena katnud kassisuurused nahkhiired. Elajad tegid rohkem lärmi kui sada venelast ning nende keha suurus andis alust oletada, et kui ka pooltel neist kõht lahti oleks, siis saaks jalutaja üsna kiiresti valge vaabaga kaetud.

Lõuna ajal ei unustanud me korralike turistide kombel päikest võtta. Kui mul kunagi oleks printsessist tütar ja kui tahaks tal aidata printside seast see õige välja valida, siis ütleks, et kutid, võtke Sri Lankal lõua alla päikest. Ainuke normaalne moodus oleks, põlved kronksus, puuoksal pea alaspidi rippumine ja selle kordasaatja oleks küll kõva mees.

Ananassiistandusest saime teada, et ananassiraksus käies tasub ettevaatlik olla, eriti siis, kui põõsad sisisema hakkavad. Nimelt kobrad, pidada tihti käima ananasse lutsutamas, mis minu meelest ei sobi üldse nende imagoga. Täitsa tore, et Eestis on halvim, mis näiteks maasikaraksus saab juhtuda, see, kui neelad koos viljadega alla paar grammi nälkjaid.

Minu jaoks Sigiriya järel teisel kohal vaatamisväärsuste edetabelis oli teeistandus. Eriti selle lõhn. Ent kuidas ma ka ei proovinud, lõhna ma oma kaamerasse jäädvustada ei suutnud ning sõnadega seda ka kirjeldada ei anna. Krooniks oli kohapeal pakutav tee, mis on nii värske maitsega, et pressitud apelsinimahl tundub selle kõrval poisike. Ega Sri Lanka asjata pole maailma suurim tee-eksportöör.

Ja sattusime ka kummipuuistandusse, mille tööpõhimõttest ma tänu ebatäiuslikule tõlkele päris lõpuni aru ei saanudki. Oli vist nii, et kui sinna isutada vana tihend või mänguauto rattake, siis aasta jooksul on valmis komplekt Pirelli suverehve – aga võibolla ma eksin.

Üks täitsa vaatamist väärt vaatamisväärsus oli elevantide orbudekodu umbes saare keskel. See kujutab endast segu ligi sajast elevandist, turismist ja soovist midagi korda saata. Teistest veidi eemal oli üksi ketti pandud üks must elevant hüüdnimega Killer. Tema süüks olla see, et ta protsessioonis vähe täkku täis läks ja umbes kaheksa inimest keskelt väga saledaks astus. Aga kõige teravamalt jäi meelde üks kurvavõitu loom, kes oli miini otsa astunud ning kellel alles ainult kolm jalga. Kui sul on kunagi kolmel jalal kekslevat koera nähes süda veidi kokku tõmmanud, siis korruta see nüüd kahesajaga – vat siuke tunne oligi.

Fakte ka. Elevant sööb päevas umbes 750 kilo jagu manti. Ei ole küll keelespets, aga sealt vist tulebki väljend „sööb nagu elevant“.

Tee äärde jäi ka üks ürdiaed. Ma ei tea, kas sa seda juba teadsid või mitte, aga ayurveda on meie keeles elu teadmine. Niimoodi kiire jutuga doktor-müügikonsultandid rääkisid, samal ajal ürte tutvustades ning meid nendest tehtud õlide ja kreemidega umbes sentimeetripaksuselt kokku määrides. Igal asjal oma toime, üleüldisest toonusest kuni hemorroidide ja suguvõimeni. Kuna trennis olid äsja kaks sõrme raksakaga umbes küünarnuki juures ära käinud, ostsin kaasa potsiku punase õliga, mis pidanuks pihtasaanud liigesed ja luud korda tegema. Ja etskae – rohi töötas ka tegelikult! Oma edaspidise elu võin elada palju hooletumalt, kuna tean nüüd, et iga häda jaoks on kuskil ürdiaias potsik.

Ja viimaks nägime kohta, mille nimi oli Kandy Hambatempel. Giid oli sellest juba paar päeva elevil näoga rääkinud. Ei osanud sellest midagi arvata, aga alati, kui sõna mainiti, pudenes lähedalasuvalt puult mõni lootoseõis või siis oravakene. Õhtuks jõudsime ühte suurde templisse, ja äkitsi olimegi Kohal. Meist kümmekond meetrit eemal oli vitriin, kus oli näha Buddha hammas. Kuna asi tuli suhteliselt ootamatuna, siis mina ei osanud asjast midagi arvata, aga Sirtsu arvas, et päris OK hammas, kuigi vaap on paarist kohast viga saanud ning vajaks poleerimist.

Ringi liigeldes sai selgeks, et liiklusejumalad olid Sri Lankat üsna vähe soosinud. Maanteedevõrk meenutas kogumit aukusid, seejuures olid augus peente asfaldiribadega ääristatud, et need paremini silma paistaks. Kui mõni eesti teerull neid teid näeks, tõstaks ta rulli üles nagu seeliku ning jookseks kikivarvukil ettenähtud distantsi läbi. Ja sellel moodustisel liikles korraga ning nii mõneski reas musttuhat veoautot ja tuk-tuki. Reisi lõpus oli mul täielik siiber oma esimese suudluse, esimese matemaatika kahe ning kümnenda sünnipäeva uuestinägemisest, sest kuskile sõites jooksis elu vahetpidamata silmade eest läbi. Nii juhtub, kui ametlikuks liikluseeskirjaks kinnitatakse dzhungiseadused.

Märkamatult möödus veel paar päeva

Siis, kui sa pead tõsiselt kõvasti pastakat pigistama, et mingidki sõnad paberile jõuaks, võib vist öelda, et on lõõgastav puhkus.

Peale kolmepäevast ringisõitmist otsustasime taas veidikeseks paigale jääda. Bodyboardisime lainetes ja tutvusime rannaeluga. Peamiselt olid rannas turistid, erandiks giidid ja kohalikud playboyd-gigolod, kellele pakkus ilmselt suurt rõõmu nädalajagu mõne Saksa jääkarusuuruse preiliga laintes möllata ning endale rivitult jooke välja teha lasta. Jääkarupreilid tundusid veelgi rahulolevamad, sest vaevalt keegi peale metroo piletikontrolöri neile kodumaal tähelepanu pöörab.
Põlesime ära nagu lõkkesse visatud tampoonid ning sellega seoses saime teada, mis tunne võis olla mõisaaidast vargusega vahelejäänud talupojal peale seda, kui piits oli turjal väikese tantsu teinud. Päev hiljem jooksime seepärast nagu vampiirid ühest varjust teise ja hoidusime isegi päikesele mõtlemisest.

Sõime vürstlikult. Õhtul avastasin otse merekaldal asunud restorani Ypsylon menüüst merekebabi, mis kujutas endast taldrikut täis krevette, kalmaari ja supervärsket kala, ja seda kõike umbes 30 krooni eest. Imehea! Ainult et ma oleks peaaegu kurjaks muutunud, kui ettekandja selle kõrvale ketšupipudeli tõi. Selge märk turismi laostavast mõjust ilusale kohale.

Kohalikud söögid tegid üldiselt kadedaks. Puuviljad on päikeseküpsed ja täiesti uskumatult on nad sugulased nende kartulist tehtud asjadega, mida meie supermarketites müüakse. Ja siis on muidugi rice and curry. See on riis, kala või liha kastmega ning terve hulk mingeid mutsikuid, mis on täis Maitsvat. Eriti hea oli üks roheline asi, mis meenutab eemalt käsitsi tehtud küünalt!

Lõpu eel proovisime ka merivähi ära. Initsiaator oli Sirtsu, kes rääkis merevähist lakkamatult juba alates passikontrollist. Ta poleks vist kunagi andestanud, kui me poleks seda asja söömas käinud. Võibolla olen paranoiline, aga nägin teda juba vannitoast minu juuksekarvu otsimas ning väikest voodoo nurka ehitamas, et mind merevähi söömise vajalikkuses paremini veenda. Ja seda siis sõimegi. Raudselt väga hea asi, aga keskkond, kus värsket ja imemaitsvat kala on sama lihtne saada nagu kopli liinidel peksa, devalveerib selliste hõrgutiste väärtust mõnel määral.

Pidevalt käisime massažžis. See on üks neid asju, millest võiks saarel OD saada. Sirtsule meeldis eriti rinnamassažž. Kui ta hotellimassööri juurest naases oli nägu nii naeru täis nagu oleks … kuidas seda nüüd öelda … mingi võõras mees pikalt rindu mudinud. Massöör ise ka polnud ka mingi muumia, oli pärast kohe eriti varmas meile uusi aegu välja pakkuma.

Paar päeva enne äraminekut käisime rongiga lõunapool asuvas Galle linnas. Ma ei tea, kas mul on mingi rongineedus peal või mis, aga rongidega on reisil alati mingi jama. Seekord siis rong see sõitis rat-tat-taa, üks kohalik jäi kolbata. Keegi mees hüppas rongi ette. Umbes viie minutiga suudeti järelejäänud osad rataste vahelt kätte saada ning sõit jätkus samas tempokalt. Või siis tempotult. Kuigi vaja oli läbida ainult umbes 55 kilomeetrit, võttis see aega kaks tundi. Isegi teise klassi vagunis, kus inimesed ei ripu välja mitte ustest ja akendest, vaid ainult ustest, oli see tund ja viiskümmend minutit liiga palju.

Ning kohalikud noortega suhtlesime jõudumööda. Lahe oli see, et nende eeskujuks polnud mitte MTV, Britney, Nike’i reklaamid ja Bacardi Breezer, vaid müüt Jamaikast. Põhiline jututeema oli Bob Marley ja surfilained ning jutu käigus suutsid nad ära tarvitada rohkem rohelist kui keskmine eesti piimalehm.

Ja kokkuvõtlikult

Sri Lankat sobib hästi lapsega võrrelda. Pisike, naiivne, siit-sealt räpane ning õige pisut ülejäänud maailmaga pahuksis. Ning temaga tasub jännata.