Ma käisin sünnipäeval – Peterburi avantüür

Peterburi ja Tallinna vahet ei väisa Aeroflot, Estonian Air ega ükski teine lennufirma. Isegi rong võeti septembris käigust maha. Mõistlikud viisid sinna sattuda on astuda liinibussi, laeva või mõnda reisibüroosse. Julgemad saavad kohale oma autoga.
Meie olime bussi rentinud, sest sama sihiga – minna sõbra sünnipäevale ­- reisilisi oli kokku umbes 25. Bussis ei juhtunud ühtegi mahlakat seika, sest ülesanded olid inimeste vahel ära jaotatud. Suurem seltskond jõi kogu tee viina, seda nii edasi- kui tagasiteel. Ning väiksem punt, nii umbes ühest inimesest koosnev, juhtis kogu aeg bussi, seda jällegi nii edasi-kui tagasiteel.

Flashback ehk mälupildike kõnealusest reisist. Pühapäeva õhtul kell veerand kuus jooksevad bistroo uksest sisse noormees ja neiu, mõlemad silma järgi umbes 25 ning väikeste külm-naha-vahel tundemärkidega. Kaks pitsi viina, ütleb balti aktsendiga noormees ebalevalt ja üsna vaikselt, et muidu hakatakse veel joodikuks pidama. Limon budete? küsib müüja vastu, ilma et ükski lihas näos liiguks. Ja ümbritsevad inimesed jätkasid vaikselt oma salatite ja viineripirukate nosimist. Siin maal pole pühapäeva õhtupoolikul viinajooja mitte joodik, vaid viinasõber. Na zdarovje!
Sankt-Peterburgi ajalugu on lühike, aga rikas. Sellest päevast, kui Peeter Esimene lõi labida Neeva kaldal maasse, on möödas napilt 300 aastat. Legend räägib, et hetk peale sümboolse linnavärava püstitatamist laskus Peetri käeseljale kotkas, aga vaevalt see tõsi on. Ühelt poolt ei lenda kotkad ornitoloogide meelest just tihti Neeva kohal. Teisalt ajas Peeter samal ajal kinnitamata andmetel hoopis habemenoaga bojaare taga, mitte ei rassinud tööriistadega.
Peterburis on linna tutvustavate veebikülgede andmetel umbes 120 muuseumi, 40 teatrit ja lugematu arv muidu vaatamist väärt paika. Meie jätsime kultuuri omapead ega külastanud neist ainsatki. Olime nö. edasijõudnute grupp, kes erinevatel hetkedel juba Ermitaaźi, Iisaku katedraali, Mariinski balletiteatri ja muu säärasega tutvust teinud. Seekordne põhiatraktsioon oli hoopis ööklubi Burga, kus kõnealune sünnipäev toimus. See on suhteliselt pisike klubi Fontankal, kus igal reedel kell 00.00 on aastavahetus ning samal kellaajal laupäeviti on pulmad. Mõlemad puhtalt meelelahutusliku eesmärgiga, mõistagi.
Raksaki! maandub tool lauale ning pühib sealt maha mõned tühjad klaasid ja pool sakuskavaagna sisust. Tõstan pilgu. Tundub, et tegemist ei ole kaklusega, vaid eestlased õpivad tähelepanu püüdmise knihve a la Burga.
Kõnealusest peost võiks kirjutada palju, aga võiks ka mitte. Aga kui jutt on Venemaast, tasub igal juhul rääkida pirukatest. Väikeses pirukas on umbes 280 kcal. Suuremas rohkem. Ada Lundver kinnitab ühes Kroonika-intervjuus, et tema hästitoidetud ilme põhjuseks on Venemaal söödud kartulipudruga pirukad. Ei jäänud muud üle kui tuli asja kontrollida. Liiatigi, et öö oli olnud pikk ja kurnav ning organism palus, käsi pikalt, kofeiini ja midagi süüa.
Kuna peatänav on vist igas maailma linnas põhiliselt turistide rahakoorma kergendamiseks mõeldud, juhatas pirukahimu meid Nevskilt maha. Juba paarikümne meetri pärast tervitas meid tuttav lõhn. Kaks kohvi, kaks kanget teed, kaks seda kapsaga pirukat ja andke neid lihaga sealt ka! Ja see, mis meile anti oli svinjaa-horooshaja ehk sigahea! Kui keha oli taastanud eluks vajalikud protsessid, jäi aega ringivaatamiseks.
Akna all lauas olid kaks sõpra, mustad nahkjoped seljas. Et teetass mahuks paremini suu ja laua vahel liikuma, oli üks oma silmile tükkiva nahkmütsi letile tõstnud, aga teine selle lihtsalt kukla poole lükanud. Juttu ja pirukaid hoidvate kätega źestikuleerimast jätkus kauemaks. Oli paar üksi piruka suhutoppijat ning paar perekonda, kelle lapsed ei tundunud eriti õnnetud selle üle, et pirukate nimi polnud õnnelik eine ja et sellega polnud kaasas plastmassist mänguasjakärakat.
Üsna saali keskel oli naine viie suure koti ja ühe väikese koeraga. Kottidest väljaturritavate asjade järgi otsustades oli selle naise koduks mõni tühi äärelinnamaja. Oletan, et ostetud tee oli tema ainuke soojaallikas sel päeval ning kottidest lagedale kraamitud küpsised ja määrdunud jogurtitopsid tema hommiku- ja lõunasöök. Ja ka koera lõuna- ja hommikusöök. Sest kuitahes vähe või palju seda toitu ka ei olnud, jagus kõik võrdselt. Tundus, et seda koera kostitakse heade sõnaga palju sagedamini kui enamikku tasakaalustatud koostisega graanulite sööjaid. Raudselt kõige südamlikum asi, mida reisil nägin, ja ma ei teagi, miks.
Sünnipäevalapse käsi liikus peomelus midagi seletades suu juurde ning kaks hammasterivi lähenesid otsustavalt teineteisele. Kostus hoopis klaasi krudisemise häält ja härra poetas suust välja mõned suured killud: va väänkael proovis viinapitsil tükki küljest hammustada, ja seejuures pagana edukalt. Huvitav, kas see juhtub praegu päriselt või on see mingi linnalegend, tabasin ennast mõtlemas.
Venemaal juuakse igal aastal umbes viisteist liitrit viina elaniku kohta. Ametlikult. Võibolla pitsike või paar ka mitteametlikult. Viin on müügil pudelite, jogurt-tüüpi topside, piim-tüüpi pakkide ja ma ei imestaks kui ka suhkur-tüüpi paberkottide seest. Meie korteri lähedal toidupoes oli viinalett suurem kui mahla ja piimatoodete oma kokku.
Ja võta nüüd kinni, kas venelaste jaoks on viin jook, elustiil või midagi universaalset ja jumalataolist, mis võib olla nii armuline kui karistav. Kui Peeter Esimene üritas bojaare Euroopa harituma rahva külge lõimida, oli üheks tööriistaks assambleede korraldamine, et inimesed üksteisega läbi käima hakkaksid. Igasugune Vana Asja meelde tuletav tseremoniaalsus oli seal keelatud. Eksijatele valati karistuseks kolmeliitrisesse Suure Kotka pokaali viina, ning see tuli ühe hingetõmbega ära juua. Ja kui tsaar mõne peale eriliselt vihastas, valati pokaali 70-kraadist pipranastoikat, mistõttu nii mõnegi jaoks oli see viimane kord tsaari pahandada.
Pimm-pomm! hakkasid keset klubimöllu äkki lööma Kremli kellad suurelt ekraanilt ning muusika keerati vaikseks. Jänesekõrvus baaridaamid sibasid ringi ja jagasid paremale ja vasakule säraküünlaid. S noovon goodom! Uraa! Veerand sekundit jõudsin olla väga suures hämmingus. Reaalsustaju hakkas kiiresti-kiiresti märkmikus sobrama. Käes! Burga igareedene aastavahetus ju.
Venemaa ööklubidest olen kuulnud nii mõndagi. Tuttav rääkis, et oli juhuse läbi sattunud mingisse Petrburi-lähedasse kohta, mille menüüs oli ainult kolm asja: piim, śampus ja kokaiin. Meie menüüs järgmiseks õhtuks olid vähem tähelepanuväärsed klubid. Jakatta, kus pidi olema hea muusika ja vesipiibutamise võimalus, ukse peal tervitas meid turvamees kickboxi kiivri ning ärataotud käekaitsmetega. Hakkasin juba ütlema, et ei maksa nüüd heast muusikast kultust teha, et üks tore koht on ka Spas na Krovi kiriku lähedal, kus tantsutüdrukud on ilusad nagu päikesed ja halba muusikat saab viinaga paremaks tempida. Aga siis selgus ääri-veeri, et inimeste sõna otseses mõttes väljapeksmine pole seal normiks ja tegemist on stiilipeoga. anti-glamour. Kohe ukse kõrval oli letile laotatud esinduslik väljavõte kaltsupoest ning sealt võis saja rubla eest oma liiga glamuurset (ja isegi Andres Tarand oleks nende meelest vist liiga glamuurne olnud) garderoobi täiendada.
Õhtu lõpetuseks jõudsime ka Metrosse, mis jäi meelde kahe asja poolest. Esiteks erinevate saalide ja muusikastiilide eksitav rohkus ja teiseks kaks imekena noort, õde ja vend. Väike vimka viimaste juures oli see, et täpselt sama suure innuga nagu mina üritasin lähemalt tuttavamaks saada Anitaga, üritas tema vend seda teha minuga. No ja lõpuks ei saanud keegi kellegagi õieti jutule, umbes nagu piirilepingut oleks üritanud sõlmida.
Ja äkitsi oli see, mis oli tundunud veerandtunnise avantüürina ööklubides ja pirukabaarides, aga tegelikult oli täispikk nädalavahetus, läbi. Olime jälle bussis, raha märksa vähem ning elamusi puupüsti täis. Otsisin hoolega mingit õpetlikku mõttetera ehk nii öelda loo moraali, millega see nädalavahetus kokku võtta, aga ei leidnud. Lihtsalt väga lõbus oli.
Boonus-träkk
Vannitoas sulises vesi. Jäsemed olid üksteise ümber põimunud, vannituba võimendas kiiret hingamist, ükski tuli ei põlenud. Jube raske oli magada, kui korteris selline intiimne triangel käimas. Aga samas – üks asjaosalistest võisin olla hoopis mina. Kes seda nüüd täpselt teab, igatahes oleks see loogiline seletus, miks ma samal ajal magada ei saanud.