Tarifa needus – Hispaanias käimise kiri

Tallinn andis meile hüvastijätuks vihmase jalahoobi tagumikku, oleks päris ilmekas avalause. Vähemasti nii tundus, kui sõitsime läbi külma septembrivihma sadama poole, eesmärgiga varsti Hispaania päikeses olla. Enam see lause küll nii tore ei tundu, aga ta võib siin alguses ju olla, ega ta leiba küsi.
tarifa.png
Naljakal kombel ei alanud see reis mitte mainitud vihma käes ligunedes, lennukist maha astudes, piletit broneerides ega ka mitte Travel Channelist huvitavat Paika nähes, vaid hoopis ühte ostu sooritades. Lohet. Kuutteist ja poolt ruutmeetrit polüestrit, sadat meetrit kapronnööri ja käevarrepikkust poomi. Iseendast ohutud asjad, aga sellise omadusega, et kui suve lõpus õhk ja vesi külmaks läksid ning dressipluusi kraed kõrvadeni sikutada üritasin, vajutasid nad alateadvusse sõna Tarifa, mis sealt muidu ära ei läinud, kui olin pakkinud ennast autosse ning sadama poole teele asunud. See vist ongi see tarifa needus, kuigi leidub ka neid, kes väidavad, et seda terminit kasutati purjelaua-eelsel ajastul hoopis sealse turismiks, eluks või milleks iganes sobimatu ning mõttetult tugeva tuule kohta.
Nii omade vahel öeldes ei soovita tegelikult autoga Euroopa lõunatippu sõitmist, seda isegi mitte siis, kui auto on hea ja sa tahad tagasiteel kaasa tuua arvestatava osa Hispaania veinivarust. 3500 kilomeetrit on pikk tee. Hispaania veini saab ju osta ka supermarketist, kuigi mitte nii head ja kindlasti mitte nii odavat – umbes seda väljendas kogenud rekkameeste pilk hommikulauas, kui neilt Taani väinasid läbiva otsetee kohta nõu küsisime. Veel võis sellest välja lugeda, et poisid, lähemal on ka ilus, mis te sinna Euroopa lõppu sõidate.
Ja see küsimus käis lähema paari päeva kestel mitu korda peast läbi. Aega aitas mööda saata auto välistermomeeter, mis hoolimata pidevast lõuna poole sõitmisest vaid väga vaevaliselt numbreid suuremaks keris. Ja kui kohati soojanäit paar pügalat langes, olid meie pilgud helendavale ekraanile suunatud mitte väiksema tähelepanuga kui börsimaaklerite omad kuumadel 97. aasta suvepäevadel.
Ott oli endaga autosõidu ajaks sõlminud pakti, et ei tee suitsu sagedamini kui iga 100 kilomeetri järel. Mis oli muidugi väga suhteline mõõtühik. Kui korrektses Rootsis hakkas ta juba paarkümmend kilomeetrit enne tähtaega odomeetrit piidlema ning seda mõtlikult näpuga toksima, siis kiirusepiiranguteta Saksamaal sai temast ahelsuitsetaja. Selles mõttes oleks mõõt ”sigaret iga plaadi kuuenda loo ajal” taganud stabiilsema nikotiinikoguse veres.
Õhtuks jõudsime vastupidiselt kõikide rekkajuhtide arvamusele Amsterdami, läksime toredasse ööklubisse ning peale tagasi hotellituppa jõudmist nentisime üksmeelselt ja ülemeelikult, et meil on täiesti aus hotellituba. Nimelt viimane polnud meile kordagi valetanud.
Teise öö veetsime unises Lõuna-Prantsusmaa linnakeses, mille nimel pole mingit tähtsust. Sellest, et Hispaania on lähedal, andis märku telekas, kust tuli kas härjavõitlust või siis lastemultikaid, kus iga kolmas tegelane oli härg. See aga, et keegi ei rääkinud ühtegi inimesele mõistetavat keelt, andis mõista, et oleme siiski Prantsusmaal. See viimane sundis mind tegema esimesi samme koreograafiailmas – mõtlesin välja pantomiimid ”Palun ühte tekikotti juurde” ning ”Kaks pizzat ja kannuke roosat majaveini”. Publik küll ei aplodeerinud, kuid mõistis mind, ja sellest antud momendil täiesti piisas.
Tarifasse jõudsime kolmanda päeva õhtuks. Kuna oli juba pime, tajusime seda rohkem oma tuules lehvivate juuste, mitte silmadega. Leidsime üles eestlaste koloonia ning hävitasime soojenduseks ära aukartust äratava koguse punast veini ja sööki. Oli alanud puhkuse nö. ametlik, surfamist sisaldav osa.
Oled ilmselt kuulamas surfareid rääkimas, kui mõnus nende hobi on. Et nagu kokteil vabadusest, kiirusest, füüsikaseadustele väljakutsete esitamisest ja merest-päikesest. Pärast esimest päeva Tarifal poleks mina sellist lolli juttu ajavat meest küll uskunud. Lohetamine oli kõike muud kui senikogetud mõnus kulgemine mööda lahte, pigem võiks selle kohta öelda kellegi vägivallapuhangu üleelamine. Tuul sikutas, tõstis õhtu, lajatas meetreid eemal tagasi vette ning täitis suu ja silmad vedela soolaga. Ühel eriti „mõnusal“ hetkel, kui sooritasin kivide suunas tagurpidi õhulendu koos sinna juurde kuuluva paari meetri sügavusele vette plartsatamisega, seostus Hispaaniaga kõige paremini sõna inkvisitsioon.
Selle põhjuseks oli arasjagu puhuv riukalik El Levante, nagu see idatuul ennast nimetab, ja temaga kaasnevad hardcore tingimused. Tarifa on umbes nagu must nõlv. Või esimene liiga. Või proua Undusk keemiaõpetajana. Kõrgem klass, ühesõnaga. Tarifal oleks mõnus vähemalt kahe aasta õpingute vilju nautida, mitte õppida. Kui saad siin normaalselt sõitma, võid teha hiljem sedasama kasvõi Jägala joast alla, seejuures pesukausi ja vana vihmavarjuga. Ning kui arvestada ka asjaolu, et minu uhiuus Eesti jaoks ostetud väike lohe osutus Tarifa tingimustesse umbes sama parajaks nagu NMT-telefon pintsakutaskusse, siis oli esimese õhtu tunne täiesti mõistetav, vähemasti mulle endale.
Muhe surfi-britt Peter, kellelt üürisime korterit, ütleks sel päeval puhunud El Levante kohta ühte oma kahest surfiväljendist. Et tuul kas puhus nagu suguühe (blows like fuck) või siis oma rinnad ära (it is blowing its tits off).
Päris ebaõnnestumiseks seda päeva muidugi pidada ei saa, sest sekka sattus ka paar kontrollitud triipu, aga õnnestunuks ka mitte. Aga see veidi lohutas, kui kodumaalt tuli SMS, et õues on 11 kraadi sooja ning sajab kogu raha eest.
Järgmisel päeval oli tuul veel suurem. Selgelt see rindade ärapuhumise värk. Isegi ujuda oli keeruline. Jätsime raske südamega lohed korterirõdule ja läksime Andaluusiasse. Tegelikult me juba olime seal, aga tunne oli, et sisemaal on nagu rohkem Andaluusia. Mägede vahel ringi uitades ristusid meie teed umbes saja lehma, nelja imeilusa koha ning kümnete segadusseajavate maanteeviitadega. Maalilisi mägikülasid koos beezhidest kividest laotud veinirikaste kõrtsidega ei näinud, aga nii oli vist õigem ka. Eks imeilusa koha Lonely Planetita või kohaliku giidita kahe tunniga leidmine ongi sama võimalik nagu hüpermarketist esimese käiguga kuivainete leti tabamine.
%20andalucia.png
Õhtul tapas-crawlisime. Tarifa oli väikeseid armsaid tapas-baare täis nagu juust auke. Imemõnus oli süüa õhtust sõna otseses mõttes linna peal. Jalutasime ettejuhtuvasse tapas-baari, sõime tühjaks väikese taldriku või paar ning jõime tilgatumaks veinipudeli, et seda paarsada meetrit eemal korrata. Ja kuskil kolmandas kohas veel korra. Söömise ja joomise kõrvale sai selgeks, mida peame järgmisel päeval teisiti tegema, et sõita nagu noored jumalad. Igaühel oli kripeldama jäänud mõni loll kukkumine, ning kogu selle päevase ringisõitmise ajal oli see ajukulisside vahel praadinud ja lahendust otsinud. Ka Ott, kes ise ei surfanud, sekkus tuliselt vaidlustesse – lohetamise teooriaeksami teeks ta kindla peale viie peale. Ning mina lubasin suure suuga (suu oli suur sellepärast, et üheaegselt pidin nii lubama kui caipirinhat jooma), et homme lohetan nagu peab.
Täna see homme siis saabuski. Tuult oli grammi võrra rohkem kui ise oleks palunud. Aga. Triibud tulid ilusad nagu kondiitril pulmatorti kaunistades. Minu jaoks oli see dividendide maksmise päev. Kõik kroonid, kümned liitrid neelatud merevett, tuult oodates möödasaadetud tunnid, südame alt läbi käivad jutid suure crashi alguses – need kõik tasusid enda kuhjaga ära. Viimseni. Ja ainult selleks, et mul ei tekiks illusiooni täiuslikust elust (selline rumal mõte oli viimastel päevadel mitu korda pea ümber luusinud), pani tuul mulle aeg-ajalt täiesti koolipoisilikult jala taha. Päeva jooksul tekkis pähe veendumus, et kui tuult jätkub, kavatsen elada veel väga väga kaua.
Tarifal on väga raske vastata küsimusele, kas surfamine on sport, hobi või elustiil. Või et mis hetkest alates võib kellegi kohta öelda – surfar. Iseendast pole sellest ju erilist tähtsust, aga kui tahaks mingit piiri tõmmata, siis kindlasti ei juhtu see siis, kui keegi endale 30 tuhande eest neoonvärvilisi asju ostab. Ega ka mitte peale esimest õnnestunud sõidupäeva. Aga ilmselt kuskil selle sõidupäeva ja oma naise mahamüümise ning Tarifale kolimise vahele see murdepunkt jääb.
Rannas peale sõitu vedeledes ja pudelist jahedat valget veini rüübates tuli pähe filosoofilisemaidki küsimusi. Näiteks et kui peaks valima rannajoodiku elu, mis ei paku mingeid intellektuaalseid ega tööalaseid väljakutseid ja oma tavapärase päevatöö vahel, mis pakub seda kõige, aga suures osas nulli ümber kõikuva temperatuuriga, siis kumma valiks, kui peaks alatiseks valima. Loodame siiralt, et palgamaksjad seda kirjatükki ei loe, aga nii omade vahel jäi vaidlus napiks ning surfielu võitis üks-null.
Hommikune lohetamine, lõunane vein ja pärastlõunane ringikooserdamine oli liigagi mõnus. Siiski, päris probleemideta see puhkus ikkagi ei möödunud. Õhtuti korterisse tagasi jõudes kulus tavaliselt minut või kaks tõsiseks vaidluseks, kas läheme kohe välja baari või teeme enne kodus ühe veini lahti. Ma ei mäletagi nüüd tagantjärele, mille kasuks sagedamini otsustasime, igatahes Tarifa ööelu oli viimase peal ja vähemasti kahes baaris pesti baariletti puhastusvahendi asemel dzinniga. Jäi välja uurimata, miks.
Panen süüdlaslikult tähele, et see Hispaaniast rääkima pidav kirjatükk kisub kuidagi väga surfipede kiidualuluks oma väljavalitud spordile. Aga ma ei tea, mida sellega ette võtma peaksin. Äkki aitab, kui kirjutaks siia midagi praktilist. Näiteks et külm on hispaania keeles frio ja kuum on caliente. Tasub teada, kui võileiba tellid.
Kui aga surfamisest mitte lähemalt kirjutada, võib Tarifa tegemiste kirjeldamise julgelt lõpetada ning asuda tagasitee kirjeldamise juurde. Otsustasime minna tasa ja targu, olles mere ääres senikaua, kuni sooja jätkub.
Esimene peatuspaik oli vaid sadakond meetrit linnapiirist. Läksime vaatamisväärsusesse nimega Lidl, et alustada veininoosi kaasaostmisega. Lausa naeratus tuli veiniriiuli juures näole. Kõige kallim vein kogu poes maksis umbes 10 eurot ja see oli 1993 aasta Gran Reserva. Hiljem oli sellest veinist palju kasu Murphy seaduste kehtimise tõestamisel – kui Barcelonas pagasiruumi kaant paotasime, kukkus sealt eksimatult asfaldile just seesama kõige kallim vein, mitte mõni tema 50 lihtsamast ja odavamast kaaslasest. Seejuures need kaaslased, mõned lausa alla ühe euro maksvad, olid ka täiesti joodavad.
Järgmisena jäi ette Gibraltar. Ei olnud isu millegi asjalikuga tegeleda, seepärast otsustasime vaid kaljut lähemalt uurida. Mis tähendas umbes kilomeetri pikkust sõitu otse üles. Mitte nagu Otepääl, kus teed on väikese nurga alla ega Alpides, kus võib öelda, et tee on tugevasti kaldus. Ikka otse üles.
Kui autotee endise kahuripesaga lõppes, proovisin viimase jupi ronida, aga tänu äsja joodud cavale (sealtsamast Lidlist ostetud, hind Eesti rahas umbes 25 krooni) oli jalgealune libe nagu poliitiku keel ja pöörasin tagasi. Niikuinii poleks hingematvat vaadet nautida saanud, sest tippu oli just kinni jäänud üks pilvetutsuke.
Alla linnatulede poole vaadates ning temaatilist vestlust üles võttes selgus, et keegi meist kolmest ei tea Gibraltarist midagi. Võisime ainult arvata, miks ja kuidas ta inglaste kätte sattus ning mida nad siin tänapäeval teevad – väldivad makse, veedavad vanaduspäevi, ajavad suurt äri või teevad midagi hoopis põnevamat. Kodus uurisin järele. Inglased olid selle koos hollandlastega juba 1704. aastal endale napsanud, sest kohalikel ei jäänud aega muuks kui vaidluseks, kes peaks troonil istuma. Pärast nad käisid seal muidugi veel korduvalt värava taga lõugamas ja mõõku täristamas, aga britid polnud lollid – nad olid värava lukku keeranud. Hiljem on Gibraltar Hispaanial kohe hambus olnud, kui vaja inglastega tüli norida. Ja kõige lõbusam on see, et kui 1969. aastal küsiti siis rahva käest, kuhu riigile nemad tahaksid kuuluda, siis 44 inimest hääletas Hispaania poolt ning 12.138 eelistas UK-d. Poleks osanud arvatagi, et fish’n’chips, Land Rover ja Newcastle’i õlu nii mõjuvõimsad on.
Igatahes hubane tundus see poliitiline ussipesa möödasõites. Kitsad tänavad, ideaalne kliima ja kõikjal kodune inglise keel, kodune siis hispaania keelega võrreldes. Boonuseks parempoolne liiklus. Kui minu Eestis masktavad riigimaksud ületavad sealse ilusa korteri hinna, tean momentaalselt, mida teha.
Uniseks jäime umbes Herradura linna kandis ja tänu pimedale õnnelikule juhusele (ja muuseas, niisugused juhused on sellistel reisidel pigem reeglid kui „päris“ juhused) sattusime ööbima La Tartana-nimelisse hotelli. See ületas põhjamaise lubatud hubasuskvoodi mäekõrguselt, mistõttu jäime Taavetiga imestunult kuulama Oti konspiratsiooniteooriat selle kohta, et omanik on ilmselt pätt, kaabakas, rahapesija ja pede. Alles siis, kui olime talle heitnud pika pilgu (no vähemasti meeter), võttis ta lonksu veini ja tunnistas häbelikult, jajah, tegelikult on ka see võimalik, et elu on ilus.
Honolulult pärit hotelliomanik Barry oli ülisõbralik. Oma jutu järgi oli ta sõitnud läbi kogu maailma, seejuures eriti hoolega Hispaania rannikualad, ning Herradura koos ümbritsevate randadega oli parim, mis võtta oli. Ning terake tõtt selles tundus ka olevat, vähemasti niipalju, kui Costa del Soli nägime. Eriti kõrgelt hindas Barry kohalikku õhkkonda. It’s very chilled ja The manana-thing is just like our island-time olid tema minu meelest üsna kuldsed laused.
Samal ajal, kui rääkisime Barryga, jõime veini ning maitsesime juba suletud köögist väljaotsitud suupisteid, imestasin, miks ma küll sellises romantilises kohas pulmareisil ei ole. Lonksasin veini, vaatasin kordamööda Taavetit ja Otti meelal pilgul ning oleks napilt neilt kätt paluma hakanud.
Järgmisel hommikul kohtusime oma valehäbiga. Sealsamas Herradura lähistel oli Barry sõnul imeilus rannake, tõsi küll nudistikeste rannake, mida vaatama minna otsustasime. Naljakas tunne oli kümnete kui mitte sadade silmade ees oma pükstest väljaastumine. Ümberringi olid eranditult ühtlaselt pruunud kehad ning meie lumivalged kannikad, mis viimati nägid päikest Kloogarannas kaheksakümnendate aastate alguses, kiiskasid nii eredalt, et lähemal seisjad pidid silmi kissitama hakkama. Aga mõnus oli, sest lisaks mitte-üllatavalt vabale olemisele oli ka vesi soe ning läbis nö. kubeme märjakssaamise testi väga edukalt.
Lõunatamiseks sõitsime sadakond kilomeetrit piki Päikeserannikut edasi. Seal jäi teele El Ràbita, mis oli lihtsalt üks tavaline vahemerelinn, vähemasti niipalju kui vahemerelinn saab olla tavaline. Kelner vabandas, et veini toomisega oli läinud 20 minutit ning hoiatas, et toiduga läheb veel kauem. Meil, nagu ka temal, polnud kuskile kiiret. Rüüpasime veini ja arutasime, et pudel veini kahepeale lõuna kõrvale võib saada halvaks harjumuseks ning tuleks kiiresti lahkuda, enne kui normiks saab pudel näkku. Ei kiirustanud siiski. Mańana. Küll jõuab. Mida kauem oleme siin, seda pikem meie suvi.
Siiski, telefonides hakkasid töökõned helisema aina sagedamini ning vaikselt, aga kindlalt suundusime põhja poole. Olime kõik autos leiduvad õnarused veini täis ladunud ning tahtsime veel ühe korda tuult ja laineid nautida, sedakorda Prantsusmaa piiri ääres Sant Pere Pescadoris. Rannale liginedes lipendasidki lipud, liikusid oksad ja üle puude paistsid mõned erksavärvilised riidetükid. Kõik oleks olnud ideaalne, kui poleks uskunud ühe asju pakkiva lohesõitja soovitust sõita mitte suurema kui kümnese lohega. Sõita sai, aga tuul vaibus pidevalt, nii et juba tunnike hiljem oleks olnud täiesti mõttetu hakata välja otsime suuremat sõiduriista. Hammas jäi verele. Ning keegi oleks nagu pea sees öelnud: siia maale tuleb tagasi sõita.
Juba neli või viis tundi oleme sõitnud Saksamaa kiirteel. Iga plaati oleme nüüdseks kuulanud kaks või kolm korda. Mina, kes ma hip-hoppi autos või kodus taustaks ei kuula, olen kasutanud mõne musta muusika plaadi kohta kavalust nimega „Kuulge, see ju just mängis“ ning kuna kõik on olnud kordamööda veiniuimased, ei ole keegi vastu vaielnud. Valgete võitJ
Aeg-ajalt kostub rooli tagant huilgeid, kui sünnib uus kiirusrekord. 240 oli vist viimati. Ning termomeeter liigub allapoole koos bensiinijaamades pakutava toidu ja teeninduse kvaliteediga. Deutschland, warum?
Terve mõistus ütleb, et nädalaks autoga Hispaaniasse sõitmine on lauslollus, ja ma ei vaidle üldse vastu. Lihtsalt vahel tasuvad lollused end ära.

One comment