Halbade maanteede saarel paar kuud tagasi

Vastlapäeval, AD2004

Sel aastal tulevad minu linad küll lühikesed nagu vale jalad. Vastlapäeval, mis peaks ühe hõõgveinise kelgusõidu põhjal terve aasta õnne ja õnnetuse kindlaks määrama (klubiskäijate kõnepruugis on see nö. jagamise aeg.), nägin ma lund samapalju nagu kõhuuss päikest. Kuigi hotelli ümbrus oli kottpime, ei olnud see ainuke põhjus, miks lund ei paistnud – oma osa oli ka sellel, et olime just jõudnud Sri Lanka külla nimega Beruwela ja ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel on lumi veel haruldlasem kui kiire teenindus.

„Meie“ koosnes kahest inimesest. Üks oli Sirtsu, kes on huvitav kokteil hambaarstist, tantsutüdrukust, viieteistaastasest plikatirtsust, kaalutlevast täiskasvanust, klassiõest ja sõbrast. Ja teine oli teadagi kes.

Ülejärgmisel päeval, umbes lõuna paiku

Finnmatkade voldik, mida vahetult peale maandumist jagati, kirjutas nii kursiivis, trükitähtedega kui paksude tähtedega, et Sri Lanka on küll tore, aga päris kõige ei maksa saarel teha. Näiteks hilja õhtul hotellist kaugele liikuda, pesemata puuvilju süüa, pudeldamata vett juua või kohalike beach boydega mingeid reisiasju kokku leppida. Et asjad oleksid veelgi rohkem keskmise reisikataloogi kaanepildi sarnased, kuulutas immigratsioonikaart takka, et näiteks narkokullerite ja –omajatele jagatakse heldelt tasuta surmanuhtlusi.

Kuulekate inimestena tegime nende reeglite järgmisega algust kohe esimesest päevast. Näiteks vett jõime ainult pudelist! Muude õpetussõnadega nii hästi ei läinud. Sägad, kes meile surfi- ja veesuusakama laenutasid, pakkusid meile puuvilju, mis olid pesemata nagu Ühispanga maja ülemised aknad. Muu hulgas leppisime nendega kokku ühe ringreisi marsruudi ja kui nad kutsusid meid hilisõhtul jõe peale kruiisima ja kohalikku suitsetamiskunsti õppima, siis me olime natuke nõus. Täiskuud küll taevas ei olnud, aga Bentota jõgi oli niigi tore. Elu mõte nii siin- kui sealpool parasvöötme piiri sai selgeks nagu püreesupp.

Kui siin juba Finnmatkadest juttu tuli, siis siinkohal tahaks neid tervitada ja tänada selle eest, et nad majutasid meid hotelli, mille hüüdnimi kohalike seas oli haigla. Kiitos, soome veljed!
Uut hommikut alustasime snorgeldamisega India ookeanis, mille hotell oli mugavasti 30 meetri kaugusele paigaldanud. Seal oli palju imelikke kalu, meresiile ja juurikaid meenutavaid kalalisi, täpselt nagu kalapoeg Nemo multikas, ainult et päris elus ei rääkinud kalad omavahel inglise keelt. Kõige põnevamad elukad leidsime siiski hotellibasseinist. Seal mulistas üks pesakond tüsedusele ja alkoholismile kalduvaid soomlasi, kes üritasid omavahel hellitlemist teeselda. Vaatepilt missugune! Kohe ime, et Mati Kaal endale põhjanaabrite käest ühte pesakonda välja kaubelnud ei ole.

Praegu ei tee me mitte midagi ja seepärast ma hetke tegemistel praegu pikemalt ei peatu. Seda on vist ühtemöödi põnev nii lugeda kui kirjutada. Lähen õpin parem wakeboard’imise ära.

Siis, kui veel üks päev oli möödas

Wakeboardimine ei olnud midagi erilist. Sama nõme nagu surfamine. Inimesele, kes teeb seda esimest korda, on oluline õppida ära üks nipp. Ja et sellel kirjutisel oleks mingisugunegi praktiline väärtus, toon selle siinsamas ära. Et oluline on püsti jääda, mitte kukkuda.

Tagasiteel hotelli üritasime mööda hiilida rannas asuvast Coconut Barist, aga kuna see lõrises tigedalt, pidasime paremaks teha ühe napsi. Ja ennäe imet! Sri Lanka on küll vaene maa, aga rummi ja arrakiga, kohaliku kookosepuskariga, laristavad nad nii nagu pudelid oleksid mõisa omad. Vat isegi soeng ei hakka paremini pähe kui kokteilid, mida paksu habemega mees meile suht lühikese intervalliga mitu tükki väljastas.

Pärast kolme päeva rannas…

…läksime reisima. Sõitsime neljakesi – mina, Sirtsu, Silva ja Tony. Tony on giid, kelle tegelik nimi ei ole Tony, aga see pidavat turistidele lihtsamini meelde jääma. Silva on naine, kellel on keelefirma ja kes tunneb kõiki keeli sh. lindude oma. Ja Sirtsu on seesama Sirtsu kes ennegi.
Päeva, ja tõenäoliselt kogu reisi, naelaks oli Sigiriya – 200-meetrise kalju otsas olevad lossivaremed keset dźunglit. See, kui jurakas juba paarikümne kilomeetri tagant paistma hakkas, jääb kauaks meelde. Ning veel rohkem jääb meelde sinna kalju otsa saamine – kuningas polnud loll, kui ennast neist 1200 astmest üles kanda lasi. Ja alla.

Lossi ehitasid tegid musttuhat meest seitsme aastaga poolteist aastatuhandet tagasi. Seejuures kuningas jõudis seal tervelt 18 aastat elada, enne, kui ennast ära tappis. Ajaloolased siiamaani vaidlevad, mispärast. Võibolla sellepärast, et India kuningas tuli suure väega rünnakule, aga võibolla hoopis seepärast, et tal oli 500 naist. Välistatud pole ka see, et veretöö sai teoks, kui raamatupidaja kuningale liisingfirmast tulnud arveid näitas.

Õhtustasime nagu vürstid – see ei ole Sri Lankal keeruline – ja peale seda jõime ennast koos kohalikega kõveraks nagu s-tähed. Praegu sätime ennast magama ning Sirts kordab juba kümnendat korda, et ta on „täitsa kännis“ ja „kunnon kansalainen“. Huvitav, mida ma nüüd selle peale vastama peaksin? Parem olen vait ja teesklen surnut…

Hommikul jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist, aga nii omade vahel öeldes polnud need nii vinged kui Sigiriya. Üks koht on näiteks Dambulla, kus 2200 aastat tagasi ehitati üks tempel kalju sisse. Tehti koobas, uuristati ühes tükis Buddha kujusid välja, värviti seinamaalinguid jne. Täitsa tore, ei ühtegi halba sõna, aga ka ei midagi erilist. Tundsin ennast samamoodi nagu tunneks end keskmine Saksa turist Lauluväljaku juures. Et toreda asja olete, poisid, siia ehitanud, aga miks see giid juba kakskümmend minutit halva aktsendiga vaimustunult vahutab?

Kandy botaanikaaias käisime. Väga vahvad puud ja põõsad. Eriti cool oli üks puu, mille olid jõuluehetena katnud kassisuurused nahkhiired. Elajad tegid rohkem lärmi kui sada venelast ning nende keha suurus andis alust oletada, et kui ka pooltel neist kõht lahti oleks, siis saaks jalutaja üsna kiiresti valge vaabaga kaetud.

Lõuna ajal ei unustanud me korralike turistide kombel päikest võtta. Kui mul kunagi oleks printsessist tütar ja kui tahaks tal aidata printside seast see õige välja valida, siis ütleks, et kutid, võtke Sri Lankal lõua alla päikest. Ainuke normaalne moodus oleks, põlved kronksus, puuoksal pea alaspidi rippumine ja selle kordasaatja oleks küll kõva mees.

Ananassiistandusest saime teada, et ananassiraksus käies tasub ettevaatlik olla, eriti siis, kui põõsad sisisema hakkavad. Nimelt kobrad, pidada tihti käima ananasse lutsutamas, mis minu meelest ei sobi üldse nende imagoga. Täitsa tore, et Eestis on halvim, mis näiteks maasikaraksus saab juhtuda, see, kui neelad koos viljadega alla paar grammi nälkjaid.

Minu jaoks Sigiriya järel teisel kohal vaatamisväärsuste edetabelis oli teeistandus. Eriti selle lõhn. Ent kuidas ma ka ei proovinud, lõhna ma oma kaamerasse jäädvustada ei suutnud ning sõnadega seda ka kirjeldada ei anna. Krooniks oli kohapeal pakutav tee, mis on nii värske maitsega, et pressitud apelsinimahl tundub selle kõrval poisike. Ega Sri Lanka asjata pole maailma suurim tee-eksportöör.

Ja sattusime ka kummipuuistandusse, mille tööpõhimõttest ma tänu ebatäiuslikule tõlkele päris lõpuni aru ei saanudki. Oli vist nii, et kui sinna isutada vana tihend või mänguauto rattake, siis aasta jooksul on valmis komplekt Pirelli suverehve – aga võibolla ma eksin.

Üks täitsa vaatamist väärt vaatamisväärsus oli elevantide orbudekodu umbes saare keskel. See kujutab endast segu ligi sajast elevandist, turismist ja soovist midagi korda saata. Teistest veidi eemal oli üksi ketti pandud üks must elevant hüüdnimega Killer. Tema süüks olla see, et ta protsessioonis vähe täkku täis läks ja umbes kaheksa inimest keskelt väga saledaks astus. Aga kõige teravamalt jäi meelde üks kurvavõitu loom, kes oli miini otsa astunud ning kellel alles ainult kolm jalga. Kui sul on kunagi kolmel jalal kekslevat koera nähes süda veidi kokku tõmmanud, siis korruta see nüüd kahesajaga – vat siuke tunne oligi.

Fakte ka. Elevant sööb päevas umbes 750 kilo jagu manti. Ei ole küll keelespets, aga sealt vist tulebki väljend „sööb nagu elevant“.

Tee äärde jäi ka üks ürdiaed. Ma ei tea, kas sa seda juba teadsid või mitte, aga ayurveda on meie keeles elu teadmine. Niimoodi kiire jutuga doktor-müügikonsultandid rääkisid, samal ajal ürte tutvustades ning meid nendest tehtud õlide ja kreemidega umbes sentimeetripaksuselt kokku määrides. Igal asjal oma toime, üleüldisest toonusest kuni hemorroidide ja suguvõimeni. Kuna trennis olid äsja kaks sõrme raksakaga umbes küünarnuki juures ära käinud, ostsin kaasa potsiku punase õliga, mis pidanuks pihtasaanud liigesed ja luud korda tegema. Ja etskae – rohi töötas ka tegelikult! Oma edaspidise elu võin elada palju hooletumalt, kuna tean nüüd, et iga häda jaoks on kuskil ürdiaias potsik.

Ja viimaks nägime kohta, mille nimi oli Kandy Hambatempel. Giid oli sellest juba paar päeva elevil näoga rääkinud. Ei osanud sellest midagi arvata, aga alati, kui sõna mainiti, pudenes lähedalasuvalt puult mõni lootoseõis või siis oravakene. Õhtuks jõudsime ühte suurde templisse, ja äkitsi olimegi Kohal. Meist kümmekond meetrit eemal oli vitriin, kus oli näha Buddha hammas. Kuna asi tuli suhteliselt ootamatuna, siis mina ei osanud asjast midagi arvata, aga Sirtsu arvas, et päris OK hammas, kuigi vaap on paarist kohast viga saanud ning vajaks poleerimist.

Ringi liigeldes sai selgeks, et liiklusejumalad olid Sri Lankat üsna vähe soosinud. Maanteedevõrk meenutas kogumit aukusid, seejuures olid augus peente asfaldiribadega ääristatud, et need paremini silma paistaks. Kui mõni eesti teerull neid teid näeks, tõstaks ta rulli üles nagu seeliku ning jookseks kikivarvukil ettenähtud distantsi läbi. Ja sellel moodustisel liikles korraga ning nii mõneski reas musttuhat veoautot ja tuk-tuki. Reisi lõpus oli mul täielik siiber oma esimese suudluse, esimese matemaatika kahe ning kümnenda sünnipäeva uuestinägemisest, sest kuskile sõites jooksis elu vahetpidamata silmade eest läbi. Nii juhtub, kui ametlikuks liikluseeskirjaks kinnitatakse dzhungiseadused.

Märkamatult möödus veel paar päeva

Siis, kui sa pead tõsiselt kõvasti pastakat pigistama, et mingidki sõnad paberile jõuaks, võib vist öelda, et on lõõgastav puhkus.

Peale kolmepäevast ringisõitmist otsustasime taas veidikeseks paigale jääda. Bodyboardisime lainetes ja tutvusime rannaeluga. Peamiselt olid rannas turistid, erandiks giidid ja kohalikud playboyd-gigolod, kellele pakkus ilmselt suurt rõõmu nädalajagu mõne Saksa jääkarusuuruse preiliga laintes möllata ning endale rivitult jooke välja teha lasta. Jääkarupreilid tundusid veelgi rahulolevamad, sest vaevalt keegi peale metroo piletikontrolöri neile kodumaal tähelepanu pöörab.
Põlesime ära nagu lõkkesse visatud tampoonid ning sellega seoses saime teada, mis tunne võis olla mõisaaidast vargusega vahelejäänud talupojal peale seda, kui piits oli turjal väikese tantsu teinud. Päev hiljem jooksime seepärast nagu vampiirid ühest varjust teise ja hoidusime isegi päikesele mõtlemisest.

Sõime vürstlikult. Õhtul avastasin otse merekaldal asunud restorani Ypsylon menüüst merekebabi, mis kujutas endast taldrikut täis krevette, kalmaari ja supervärsket kala, ja seda kõike umbes 30 krooni eest. Imehea! Ainult et ma oleks peaaegu kurjaks muutunud, kui ettekandja selle kõrvale ketšupipudeli tõi. Selge märk turismi laostavast mõjust ilusale kohale.

Kohalikud söögid tegid üldiselt kadedaks. Puuviljad on päikeseküpsed ja täiesti uskumatult on nad sugulased nende kartulist tehtud asjadega, mida meie supermarketites müüakse. Ja siis on muidugi rice and curry. See on riis, kala või liha kastmega ning terve hulk mingeid mutsikuid, mis on täis Maitsvat. Eriti hea oli üks roheline asi, mis meenutab eemalt käsitsi tehtud küünalt!

Lõpu eel proovisime ka merivähi ära. Initsiaator oli Sirtsu, kes rääkis merevähist lakkamatult juba alates passikontrollist. Ta poleks vist kunagi andestanud, kui me poleks seda asja söömas käinud. Võibolla olen paranoiline, aga nägin teda juba vannitoast minu juuksekarvu otsimas ning väikest voodoo nurka ehitamas, et mind merevähi söömise vajalikkuses paremini veenda. Ja seda siis sõimegi. Raudselt väga hea asi, aga keskkond, kus värsket ja imemaitsvat kala on sama lihtne saada nagu kopli liinidel peksa, devalveerib selliste hõrgutiste väärtust mõnel määral.

Pidevalt käisime massažžis. See on üks neid asju, millest võiks saarel OD saada. Sirtsule meeldis eriti rinnamassažž. Kui ta hotellimassööri juurest naases oli nägu nii naeru täis nagu oleks … kuidas seda nüüd öelda … mingi võõras mees pikalt rindu mudinud. Massöör ise ka polnud ka mingi muumia, oli pärast kohe eriti varmas meile uusi aegu välja pakkuma.

Paar päeva enne äraminekut käisime rongiga lõunapool asuvas Galle linnas. Ma ei tea, kas mul on mingi rongineedus peal või mis, aga rongidega on reisil alati mingi jama. Seekord siis rong see sõitis rat-tat-taa, üks kohalik jäi kolbata. Keegi mees hüppas rongi ette. Umbes viie minutiga suudeti järelejäänud osad rataste vahelt kätte saada ning sõit jätkus samas tempokalt. Või siis tempotult. Kuigi vaja oli läbida ainult umbes 55 kilomeetrit, võttis see aega kaks tundi. Isegi teise klassi vagunis, kus inimesed ei ripu välja mitte ustest ja akendest, vaid ainult ustest, oli see tund ja viiskümmend minutit liiga palju.

Ning kohalikud noortega suhtlesime jõudumööda. Lahe oli see, et nende eeskujuks polnud mitte MTV, Britney, Nike’i reklaamid ja Bacardi Breezer, vaid müüt Jamaikast. Põhiline jututeema oli Bob Marley ja surfilained ning jutu käigus suutsid nad ära tarvitada rohkem rohelist kui keskmine eesti piimalehm.

Ja kokkuvõtlikult

Sri Lankat sobib hästi lapsega võrrelda. Pisike, naiivne, siit-sealt räpane ning õige pisut ülejäänud maailmaga pahuksis. Ning temaga tasub jännata.