Category: Tekstid ja kontekstid

Õpime keelt

18. novembril viib raudlind mind Kuubale. Ja et ei juhtuks nii, nagu kunagi sõber Jaanusega juhtus, siis hakkasin hispaania keelt kordama. Muu hulgas leidsin sellise toreda viguri, mis iga päev siin nüüd ühe uue sõna õpetab. Nii et õpime koos.





Ja kui huvitab, siis Jaanusega juhtus see lugu, et kui kunagi koos Slovakkias olime, tellis ta enda meelest alati kana, sest see maitseb talle ja on võõras kohas selline ohutu söök. Kuna aga ühine keel slovakkia ettekandjatega puudus, pidi ta oletama et umbes venekeelse kuritsa kõlaga sõna tähendab teises slaavi keeles kana. Tihti toodigi kana, aga vahel oli “kanatoidu” sees igasugu naljakat jama ning lisaks kamaluga maisi, kuid kanast ei haisugi. Ja alles umbes viimasel õhtul väljas selgus, et kukurica tähendab slovakkia keeles maisi.

Sildid – STV eri

Seoses naabrimehe kolimisega Bulgaaria kinnisvara-pudrumägede ja piimajõgede vahele pidin ümber korraldama koduse internetimajanduse. Lihtsamalt öeldes pidin liituma STV internetiühendusega, millest esimese asjana pidin tutvuma nende sildimajandusega.
STV.png
Mis sildimajandusega? võiks küsida seda pilti vaadates. Seda minagi. See siin on STV kontor Kalamajas, ja kui keldriukse ees poleks parkinud kellegi kaablikuti logoga kaubik, poleks küll sinna siseneda taibanud. Ja interneti saamiseks ei tule seal teha muud, kui hallitanud toolil istudes pool tundi ühe pahura mehega vene keeles jantida. Näiteks kolm korda oma aadressi öelda ja dokumenti näidata. Seejuures saab internetti ainult koos kaabel-TV’ga; seda ka siis, kui kodus telekat ei olegi.
Tore boonus oli see, et kui täna naabri modemit STV-le tagastasin, tuli seda teha mingisse naljakasse putkasse ühes Sõle tänava toidupoes. Ja ainuke silt selle asutuse uksel oli “Üürida büroopind”. Vähemasti selle peatüki on nad turundusraamatust õigesti meelde jätnud, et kommunikatsioon peab olema igal pool ühesugune.
Elion ja Elisa, luban olla hea laps, palun tooge jõuluks minu majja internetiots, nii et ma kunagi ei pea enam STV-ga tegemist tegema.

Sildimaniakk ründab

Tartu on heade mõtete linn. Sõbralikud inimesed, vaiksed tänavad, puust majad, roheline Toomemägi. Võiks arvata, et siinset idülli ei suuda rikkuda miski, aga ei – just sellised pealtnäha rahulikud asumid on ühiskonna porikihi meelispaigad. E. majas näiteks elab kuri sildimaniakk, keda keegi kunagi näinud ei ole (arvatakse, et ta on inimene) ja kelle teed tähistab käskival toonil siltide rada.
Täna hommikul pidin mööda laveerima alljärgnevast korralduste reast.
DSC00171.jpg
DSC00166.jpg

Continue reading

Kiri pangast

Minu kõrgeauline pank saatis mulle kirja, milliseid saan nii umbes kaks korda aastas. Läkitus kõlas:
Austatud klient
Teatame, et alates 01.07.06 muutus kuue (6) kuu EURIBOR. Teie laenulepingu x järgne intressimäär on y% aastas.
Alates 22.07.2006 on annuiteetmakse summa z EUR.
Laenujääki näete U-Netis. U-Neti lepingut saate sõlmida kõigis AS-i SEB Eesti Ühispank kontorites.

Minul, lihtsal inimesel, tekkisid kohe mõned küsimused:

Continue reading

Sildid – teine osa

Üks kiirsöögikett, kelle nime ma ei nimeta (ega peagi, sest hoolikas vaataja leiab selle pildilt) otsib jälle uusi töötajaid ja mul on tekkinud sportlik hasart kõik nende uksed üles pildistada.
hesburger2.png

Sildid – esimene osa

Maailmas on ütlemata palju asju, mida inimesed tahavad teistele selgeks teha. Kõige ohtlikumad kommunikatsioonižanrid on minu meelest e-kirjad mailinglistidele (näiteks need, mille saavad kõik firma töötajad või korteriühistu liikmed) ja sildid. Peamiselt vist sellepärast, et 1. nende sõnumid on tavaliselt igavad ja/või ebameeldivad 2. neid võib igaüks teha ja seepärast on nende vorm üldjuhul suvaline. Nojah, ja sõjad muidugi on ka koledad suhtlusvormid, aga erinevalt siltidest ja e-kirjadest neid ju ei saagi elegantselt teha.
Kuna halbu e-kirju saab igaüks isegi palju, siis pole neid mõtet esile tõstma hakata. Küll tahaks jõudumööda hakata tähelepanu juthima siltidele, mis on kas väga halvad või väga väga head.
21-03-06_1226.jpg
“Sigaodav” saab öelda ka numbreid maha kriipsutamata ja kollase värvita, nagu tõestab silt ühe Prantsusmaal asuva lumelauapoe aknal.
16-03-06_1930.jpg
Kui juba töökuulutusel on seitse hüüumärki ja konkreetne käsk, on see selge märk selles kiirsöögiketis (nimesid nimetamata, sest ma ei taha Hesburgerile piinlikkust valmistada) valitsevast mõistvast ja iseseisvat mõtlemist soosivast töökeskkonnast.
Picture 4.jpg
Londoni loomaaed on leidnud mooduse, kuidas inimesi ähvardamata ja noomimata korrale kutsuda.

:-§

Picture 1.png
Mind huvitab, missugune teadlik või alateadlik jõud paneb inimesi nii palju smiley’sid kasutama. Mina kirjutasin täna erinevatesse chattidesse vähemalt 20 rohkem või vähem rõõmsat nägu. Ja “lugesin” vähemalt poolsadat lõusta, milleks üks nuttis, paar tükki kortustasid kulmu, ühel oli tõmblukk suu kohal (Gimp-smiley?) jne.
Kujuta korraks ette, kui inimesed oleksid smiley’d kasutusele võtnud varem. Kas paarsada või lausa paar tuhat aastat tagasi. Küll oleks egiptlastel olnud palju tüli naerunägude raidkirjade vahele toksimisega. Ja Koidula oleks kirjutanud Kreutzwaldile (või kellele ta kirjutaski) Armas Friedrich. Kauwa on moedunud aega tollest tunnist, kui postipapa Teie eelmise kirja kohele toimettas. Kas ehk kewwad mõjub teile? — ja siis sodinud lõusta, millel keel suust väljas.
Aga see selleks. Eks naljakaid näiteid oleks teisigi, aga ikkagi – miks me seda teeme? Kas keegi on mingit raportit või uuringut näinud?
PS. Vabandan nüüd kõikide ees, kes loevad korraga nii seda kui Paperi blogi, aga ma avaldasin selle kande siin ka, et sõna leviks. Mind hakkas see asi kohe väga huvitama.