Kolisin Londonisse. Nii nagu kaks ja pool aastat tagasi mõttes otsustasin.
Kodu otsimine on päris väljakutseterohke. Raske on aru saada, missugune nenest lugematutest linnajagudest on ‘see õige’. Ja siis see hinnaküsimus. Piljardilaua suurune korter maksab neli miljonit krooni. Nii et oma Kalamaja korteri eest saaksin umbes kaardilaua suuruse elamise – paljukest inimesel siis ikka vaja on.
Peale kahte nädalat kahe kraaniga vannitoa kasutamist ei oska ma ikka veel nahka põletamata käsi pesta. Nagu üks elupõline londonlane õpetas:
With the hand washing thing it is easy .. First fill one saucepan with hot water, then fill a second saucepan with cold water. Stick both of your hands out of a nearby window. Then ask a friend or relative to take both saucepans and simultaneously pour the water over your hands. As the water falls it mixed together (blending in temperature) providing a pleasantly warm – and hygenic – hand wash. As you can see, it is a very simple and it has worked well in this country for centuries.
Esimese palga sain elu esimese tšekina, aga nagu tagantjärele selgus, oli sealt mingi allkiri puudu, nii et nüüd kantake see ikkagi üle. Kusjuures kontole, mille kaart on mulle küll postiga kohale jõudnud, aga PIN-kood mitte ja mille monofunktsionaalse internetipanga (saab teha kohalikke makseid) pidin aktiveerima telefonipanga kaudu. Kui nii edasi läheb, hakkan oma helerohendavat kodupanka, mida ma ikka ja jälle kirunud olen, varsti taga igatsema.
Jürgen küsis päeva tagasi Skype’i sõnumi: Kas sul on nüüd selline mobla, mida tuleb vasaku kõrva ääres hoida?. Tõepoolest, vana number enam ei kehti, uus on kirjas minu Skype’i profiilis

Kuuba reisi esimene päev möödus nagu lennates. Peamiselt vist sellepärast, et see mööduski lennates. Tõelise puhkusemeeleoluni oli veel aega, seepärast said tähelepanu maised tühised asjad. Imestama pani näiteks Tallinna lennujaama turvakontroll. Lennule registreerijad küsisid nii palju küsimusi hambapasta tuubi suuruse kohta, et kogu tähelepanu läks hügieenitarvetele ning ühte käsipagasisse olekski äärepealt nuga jäänud, kui üks vähem unine turvamees sellele tähelepanu poleks juhtinud.
Taas oli teenindava personaliga tegemist Madridi lennuväljal. 10 minutit enne pardalemineku lõppu selgus, et ühe reisiseltsilise pardakaart on kadunud. Air Europa inimesed olid meiega umbes sama abivalmid nagu liiklupolitseinikud kiiruseületajaga. Selgus, et ainus viis lennukile saamiseks on maksta 460-eurone lisapiletitasu. Või trahv. Või altkäemaks, ei teagi, kuidas seda nimetada, sest ühtegi paberit ei täidetud. Raha makstud, siirdusime lennukisse, kus kõige tipuks pidime kolme tunni vältel taluma meie ülelugemist, ilmselt sellepärast, et ostetud lisapileti kohta polnud arvutis ühtegi märget. Nii et juba enne, kui olin omal nahal kogenud Air Europa teenindust, mis oli jahe, aga selle eest harv, andsin endale lubaduse enam mitte kunagi seda lennufirmat kasutada ning annan sellist nõu ka teistele.
Havannasse jõudsime siiski kohale. Kuuba pressis sisse iga meele kaudu. Salsarütmid mööduvate vanade Ameerika autode lahtistest akendest, millega käis kaasas musta tossu pilv ja hais, mis on omane ainult neljakümne või enama aastastele mootoritele. Võimas arhitektuur, aga kahjuks seisukorras, mida võis võrrelda saja-aastase inimese hambumusega – kui varsti abi ei saa, on vaja plats puhtaks teha.

Continue reading →

Tallinnas, 8. detsembril – Täna naases Kuubalt Eesti delegatsioon, kes võttis osa Fideli sünnipäevapidustustest, tutvus Kuuba kultuuriväärtustega, köögi ja käimlatega ning pani aluse riikidevahelisele ametlikule suhtele, mida kumbki pool niipea unustada ei suuda.
Kuigi rahvusvahelises meedias oli kõlanud, et Fidel oma sünnipäevapidustustel tervislikel põhjustel ei osale, oli see vaid suitsukate. Teeneline riigipea võõrustas allakirjutanuid omaenda kodus, pakkus maitsvat torti ja siunas oma ihuarsti, kes käsib teenekal riigipeal elada 140-aastaseks. “Te ei kujuta ette, kui raske on siin riigis kasvõi 80-aastaseks elada”, kurtis seltsimees Castro. Tõepoolest, Eesti delegatsioonil oli isegi vaid kolmenädalase visiidi jooksul korduvalt tervisega probleeme, mis tavaliselt siiski leebusid peale hommikust õlut.

Peale külaskäiku võttis delegatsioon osa ka paraadist, imetledes Kuuba võimast militaartehnikat ning toorest jõudu, mida kohalik politsei lausa õhkas välja.

Continue reading →

See nüüd mõneks ajaks viimane postitus. Lähen järgmiseks reisikirjaks materjali koguma, ehk pea kolmeks nädalaks Kuubale.
Suur aitäh E.-le, kes sünnipäevaks sellise toreda kaanega raamatu kinkis. Eriti hea on, et peale pühenduse on raamat täiesti tühi, nii et võin sinna kirjutada, mida tahan.

Hasta la vista, amigos.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tunduma, et ülemuse kui sellise olemasolu on päris hea. Ühelt poolt saab tuge, innustust ja kui hästi läheb, siis palka juurde, teisalt satub vahel huvitavatesse olukordadesse. Nädalapäevad tagasi sattusin olukorda, kus keset maikuu soojalainet kodus lumelauaasju välja otsisin, et kuskile Põhja-Rootsi koosolekule sõita. Töö ja lõbu koos, või midagi sinnapoole.
Odavlennufirma FlyNordic viis minu ning kollegid Jonase ja Wilhelmi Kirunasse, mis on üks väikene linnakene umbes seal, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Iseendast ei midagi erilist, põhjak linnaekskursioon kestaks seal umbes poolteist minutit. Linna elanikkond tegeleb ühega kolmest võimalikust asjast – rauamaagi kaevandamisega, Euroopa ühe suurima kosmosejaama käimashoidmisega või kombinatsiooniga hulluksminemisest ja padujoomisest. Viimasega seetõttu, et kuna linna asub paarsada kilomeetrit polaarjoonest kõrgemal, siis on ilm enamuse ajast vilets ning lisaks on novembrist veebruarini polaaröö. Ehk siis veel pimedam ja külmem kui Eestis, usu või ära usu. Mõnes mõttes muidugi kaevanduse jaoks mõistlik koht – ongi vist lihtsam maa all mütata, kui tead, et õues on täpselt sama pime, aga tuleb tunnistada, et isegi võtaks õlle (või kaheksa) kui peale tööpäeva lõppu maa alt välja tulles midagi ei muutu. Küsisin 18 aastat Kirunas elanud Jensilt, kuidas on lood enesetapustatistikaga. Jens ei tahtnud ilmselgelt konkreetsetest numbritest rääkida ning kohmas selle asemel, et Kiruna on väike koht, kus igast asjast palju räägitakse. Ja et Stockholmis seevastu on nii palju hulle, kes ennast ära tapavad, et keegi ei viitsi sellest isegi rääkida.

Continue reading →

Jüri Kaljundi lehelt leidsin laheda lingi – lihtsasti valmivale kaardile külastatud riikidest. Dubai jätsin kaardile märkimata, vahemaandumised ei loe. Välja jäi ka Channel Island, sest kuigi olen saarest 100 meetrit kokku kuus ööd-päeva reidil loksunud, maa peal me ei käinud.
Järgmise lennuni on aega viis päeva, Norra punaseks tegeva reisikeseni kaks nädalat ja pikema reisini umbes kuus kuud. The world is enough.
Sellelt lehelt saad oma kaardi teha

Ekspress avaldas eelmisel nädalal Vietnami reisikirja. Nüüd siis võib siia kirjutada need tšekkide tagakülgedelt ja tont teab kust leitud lausekatkendid, mille nö. ametlikust versioonist heaga välja jätsin.
Umbes kell pool neli ühel teisipäevahommikul
Eales, kunagi, iial-iial, ilmaski pole ma õlle vastu nii kõvasti võidelnud kui täna, kui mul oli mõte minna homme hommikul merele, aga Taaveti silmis oli läitunud tuluke, mis reetis isu teha loomkatseid. Kahjuks mitte loomadega vaid meiega – et mis juhtub, kui inimestele mõnusa õhtusöögi ja rohke digestiivi peale sisse joota topeltõlled ja mõned kandikutäied moijtosid. Peale kümneminutilist maadlust Jibesi põrandal ja baarmäni hoiatust vaasi terveksjätmise suhtes loobusin ning tegin mõttes märkmikusse tähelepaneku, et elu on võitlus. Lasteaiakaaslastega, vene keele õpetajaga, tüdrukutega, poistega, kellele needsamad tüdrukud meeldivad, ülemustega, tuulega, rattaga ning viimaks .. Taavetiga, kui viimane üritab tekitada alkoholimürgitust.

Continue reading →

Põhjuseid, miks Vietnami mitte minna, on palju. Sinna on pikk maa ja vaid vähesed reisikorraldajad teevad sinna nö. tuusikureise, inglise keelt seal ei räägita ja Eesti suurim mobiilifirma ei levi – üldse on kõik kuidagi harjumatu. Peamiselt nendel põhjustel otsustasimegi sinna minna. Meie – see olime Taavet, Ott, Sten ja mina – reisiseltskond, kes on karastunud Siberi kalalaevades, Tarifa tuultes, Austria mägedes ja veel mitmes koos või osaliselt koos nähtud kohas. Taavetiga näiteks arvutasime, et oleme õlleklaase kokku löönud vähemalt 15 erinevas riigis. Vietnami valides ei olnud meile vähetähtis ka tõik, et kodumaal oli äsja läbi saanud lohesurfi aktiivne hooaeg ja Mui Ne linna rand on üks Aasia tuulisemaid paiku.

Meie imestuseks oli lennuväljal vastas suvalise surfilaenutuse kaudu tellitud auto. See viis meid hotelli, mis nägi elusuuruses palju parem välja kui veebilehelt. Nii et tegelikult on ikka väga positiivne, kui turundust hästi ei osata – lihtsam on positiivselt üllatuda.
Hotell asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Mui Ne ehk Täiskuu rannas. Nagu mainitud, oli tegemist tuulise kohaga, mis meie jaoks tähendas ainult head. Esiteks oli peaaegu iga päev võimalus surfata ja teiseks oli seal vähe tüüpilisi rannaturiste – karjuvate lastega peresid ja pahaseid rootsi pensionäre, kes iga vähe tugevama lause (või isegi julgema mõtte) peale hotelli vastuvõttu kaebaksid. Maapealne paradiis, või vähemasti nii esialgu tundus.
Kuna esimesel päeval tuult ei puhunud, alustasime jõudeeluga. Olgu kohe öeldud, et söögikoha valikuga vähemalt Mui Ne rannas pole mõtet väga vaeva näha, sest igal pool on värskeid mereande ja neid osatakse köögis vääriliselt kohelda. Et mitte rikkuda avastamisrõõmu, ei proovigi ma kõiki häid toite siin ette lugeda. Nendin vaid kolme asja. Esiteks, ei maksa üllatuda, kui hiidkrevett on nii suur, et seda sööma hakates tekib tungiv soov liuale heitnu kättemaksuhimulisi sugulasi meres mitte näha. Teiseks, krabiliha on küll maitsev, aga maailmas läbilöömiseks on sellel sõralisel selgelt pakendiprobleem – kaane avamiseks kulub rohkem energiat kui krabis leidub. Ning viimaks Universaalne Tõde – maitsev oli enamik proovitud roogadest, aga keele kõige sügavamale alla viisid need, mida serveeriti kuuma savipoti sees.

Continue reading →