You are what you share

Or so the wise saying goes. This means that today I am reading tips because reading tips is something I’m about to share (and ask).

books.pngI quite enjoyed reading Anthony Giddens’ The Politics of Climate Change if ‘enjoyed’ is the right word. It’s not easy reading but if you’re confused with the range of conflicting points of views on climate change in articles here and there it’s an easy way to get a basic understanding of energy security, global warming and related politics. Bits of information about gas pipes or energy stations in space make much more sense after reading this book.

A few nuggets to give you a flavor. I hadn’t heard about using GPI (Genuine Progress Indicator) instead of GDP as a measure of how well a country is doing. In addition to economics it looks at health care, crime rates, life expectancy and how clean the environment is to determine how well a country is going. In GDP terms the US is twice bigger than in 1970’s, in GPI terms it has stood still for 30 years.

The concept of backcasting was also interesting. Instead of projecting today onto the future it asks what changes have to be made in the present in order to arrive at alternative future state. Or the blindingly obvious fact that developed countries may frown upon pollution growth in China or Brazil but actually this is pollution that has been sort of exported. If you account the pollution to countries where goods are consumed rather than produced it’s evident it’s a global issue to tackle, not something that Chinas and Brazils of this world have to sort out locally.

Random Walk Down Wall Street by Burton G. Malkiel was a similarly good overview of how equities markets work and how your average small investor should go about investing, or not investing. For some reason I had brought it along to my summer holiday in Ibiza and for some reason it fit into the very hedonistic reading setting very well.

On a lighter note Matthew Polly’s American Shaolin is a well written story about an American bloke who goes to Shaolin for a year to learn kung fu. There’s a guy with a good sense of humour, and a good story. If you’ve been away from home for a long time or done any martial arts training yourself you’ll enjoy it double.

And thanks to my father’s influence I’ve enjoyed a few good sci-fi classics as audiobooks lately. The Moon is a Harsh Mistress is a story about a super powerful computer that has developed consciousness and helps to plan a revolution on Luna (Moon, that is) out of boredom. And Dark Universe takes you underground on our planet Earth where a group of people have stayed so long they’ve forgotten the sense of seeing. All available in Audible.

And then of course Naine by Olavi Ruitlane, a book that has been praised enough times. All I can say is echo everyone that has recommended it.
PS. Pardon the very serious, almost morbid tone. These fine pieces of reading deserve better but last night’s halloween festivities have taken their toll.

PS2. All links here were affiliate links, so in case you clicked any of them you’ve in effect made me obscenely rich. Photo borrowed from internet from someone called weeping-willow.

PS3. Have holidays coming up in a few weeks and need to stock up before I set off. Any reading tips?

Written by Comments Off on You are what you share Posted in English

Raha ka nagu ei tahaks anda – õieti põlegi teist

Shop-RABBIT-AND-CARROT-CARD.gif
City24-st jäi silma ühe toreda väikese Kadrioru korteri kuulutus, mille peale tekkis mõte oma kodupanga käest uurida, mis tingimustel selle ostmiseks laenu saab. Ettevaatlikult lisasin juurde, et olen valmis omafinantseerima 20-25%, panganduses ikkagi keerulised ajad. Laenupakkumise asemel sain ühelauselise vastuse, ilma vähimagi sisse- või väljajuhatuseta:

SEB panga poolt laenu väljastamise üks tingimusi on maksustatud töötasu Eestis.

Ei sõnagi rohkem. Igaks juhuks pärisin edasi, kas aitab suurem omafinantseering, käendus, mitte-regulaarne sissetulek Eestis või kasvõi seegi, et minu töökohal on Eestis sõsarettevõte. Uus vastus oli natuke pikem, aga jälle ühelauseline:

SEB pank arvestab siiski Eestis maksustatavat regulaarset töötasu ja suurem omafinantseering ei kompenseeri paraku sissetuleku vastuolu.

Sel moel sain teada, et minu sissetulekus on vastuolu. Tahtsin avada akna ja Eesti poole hüüda, et mu sissetulekutes pole minu teada mingit vastuolu, kui minu rahaasjades mingisuguseid vastuolusid esinebki, siis vahest harva sissetulekute ja väljaminekute vahel, aga ei tahtnud teemast liiga kõrvale kalduda. Jooseptootsiliku jonniga pärisin veelkord, et kas seda laenu ikka kuidagi ei saa (ja natuke irooniliselt küsisin juurde, kas ohus on minu olemasolev kodulaen). Vastus oli nagu otse raamatust Catch 22:

kindlasti ei ohusta see, et kolisite välismaale, Teie olemasolevat kodulaenu SEB-s. /…/ Teil on võimalus taotleda laenu koos kaastaotlejaga, kelle töötasu on piisav laenu teenidamiseks. Eeldusel, et kaastaotleja on sama leibkond.

Ma ei ole küll suurem asi leibkonnaspetsialist, aga niipalju ma tean, et see peab olema üks päris vägev leibkond, mis suudab koos minuga välismaale kolinud olla ja samal ajal ka Eestis palka saada ja laenu teenindada. Olin saanud eitava vastuse.

Tegelikult ei ole muidugi aus ega ilus, et inimene oma kirjavahetust pangaga internetti üles riputab. Kui vastused oleksid olnud vähegi mõistusepärasemad, oleksin suutnud kiusatusele vastu panna. Ja kompensatsiooniks luban pangal minu kirjad SEB blogisse ka panna. Siis oleme tasa.

The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estonian

I like to write, honest, though I haven’t written much here. As proof of that here’s my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago despite the fact it will not be published any time soon. (It’s in Estonian and I’ll gladly share it for feedback if you want to have a quick read). I’ve just struggled to find motivation to make time for keeping this blog going. Until that happens there will just be the odd travel musing or a creative flesh every now and then.

Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis
Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.

Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega ‘Drive around – England & Wales’ ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.

Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.

Breacon.jpg
Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis.

Continue reading →

Spammers gone crazy

The amount of blog comment spam has increased lately. Which is no big news but spammers seem to have gone bonkers. In the good old days they just wanted you to buy Viagra, Cialis and such. Now they want to populate this honest blog with pure insanity. Like this one:

Hi guys. Fresh clean sheets are one of life’s small joys. Help me! Please help find sites for: Magazine there is attempt on yet how generous variety is taken through earth.. I found only this – (link to a site that doesn’t exist). Diaper bag accessories, as the credit crushed during the poisonous example, bit built alongside. she could n’t grind the team on her cloth, or donate it against a smoke where the example could stay her while she completed businesses or patients. Thanks :o. Tovi from Faso.

Or how about:

Good evening. Things are only impossible until they’re not. Help me! Need information about: Of stable, falling conventional samples will ignore network use as instantly.. I found only this – (link to another site that doesn’t exist). Rodeo is exposed up to get her submarines with megan. In the urethra collection motility use rags and dumps became transactions were biological. Thanks :rolleyes:. Kane from Bahrain.

Surely they’re not making any money out of this if the content is meaningless and links broken. This means they’re doing this for fun. Mad, mad world.

Written by Comments Off on Spammers gone crazy Posted in English

Price perception (or should I say deception)

One is bound to spend quite a bit of time pondering over prices (especially if you work in marketing). If you want to know whether Virgin flight to San Francisco on September 19th is cheaper than BA it’s easy to look it up, but when it comes to Tesco’s vs. Sainsbury’s, Orange vs. O2 or Avis vs. Hertz – who knows. There are people in these companies who get paid to make sure their customers don’t understand how much exactly they are paying. And then we’re left to make educated guesses about price points.

Found myself hiring an Europcar hire car the other day and reasoning to myself and friends: well, Europcar always have the longest waiting time to get the car and their service is shit, therefore it must be the cheapest.

Btw, went to Cotswolds and Wales, Taavet snapped photos, my notes coming to an Eesti Ekspress near you soon.

Written by Comments Off on Price perception (or should I say deception) Posted in English

My polarizing reading habits

Lately I’ve been spending time on Twitter almost every day and I’ve been reading and listening many good books. Good old books are still best for getting in-depth knowledge about a topic or letting yourself be carried away by someone’s raw writing talent. Twitter takes care of news, new ideas, information about anything and everything online, and killing time whenever you have that odd moment.

What I’ve done a lot less is reading newspapers and magazines. I might still buy National Geographic, The Economist or Eesti Ekspress before boarding a flight, and flick through the free stuff they hand out on planes and tube stations but there is no room for these genres in my everyday routines. And it’s not about the paper. I’ve also cut down on blogs (which explains why I haven’t bothered refreshing this remote corner of cyberspace). This middle ground is somehow just not very useful. If something is a flash in the pan it will get its 15 nanosecond of Twitter fame to inform or amuse us and die. If something is important there will be a book.

Of course, most tweets link to blog posts and articles. But it’s these individual bits of information I am interested in, not the media company or blogger behind them. So an article has to have a certain amount of Twitter gravity to get read by me and people like me. That’s very different from having certain brand attributes or prettiness of layout.

So yes, books and Twitter, Twitter and books. Might share a few book tips in the next post.

Lennu­firmadele ­teine põsk

Paar nädalat tagasi oli mul Eestisse jõudmisega omajagu tegemist, ja see inspireeris Ekspressile alljärgnevat kirjutama. Olgu öeldud, et sõnapidaja inimesena võtsin täpselt nädal hiljem sama lennu, jõudes seekord kenasti kohale.


See siin peaks olema lennuarvustus, mis sarjaks Finnairi selle eest, et ta mind üheks pikaks teisipäevaööks Vantaa lennuväljale ööbima jättis ja et ma kell üks öösel mööda lennujaama ringi kablutama ning lennufirma esindajat otsima pidin; tõik, millest selle leheosa toimetaja sai aimu Skype’i tujuteate kaudu. Aga see oleks ju sama, mis pahandada vihmaga sadamise pärast või poriga selle pärast, et ta määrib. Sest kui lendad kümneid ja kümneid lende aastas, siis ikka juhtub, et lennukompaniid rikastavad su elu väikeste marsuudimuutuste või hilinemistega.

Inimese lennureisimisekarjääril on teatavasti mitu taset. Neist esimesel on lennusõit justkui omaette sündmus, mis peaaegu et väärib habeme korralikult äraajamist ja puhtaid põlvikuid. Algajad lendajad tunned selle järgi ära, et nad kuulavad enne lendu turvainstruktsioone, vaatavad peaaegu kogu lennu jooksul aknast välja, teevad pilvemerest pilte ning üllatuvad selle üle, et lennukitoit maitseb nagu niiske villane sokk.

Järgmisel tasemel on lendamine muutunud rutiinseks ühest kohast teise kulgemiseks. Sellised punkist A punkti B minejad ei pane enam käsipagasisse rohkem kui 100 milliliitrit sisaldavaid vedelikke, ei moodusta väravasse saba tund aega enne pardalemineku algust ega klammerdu istme käetoe või naabri külge, kui lennuk turbulentsis veidi rappub.

Ja lennupüramiidi viimasele tasemele oled jõudnud siis, kui lennujaamad hakkavad tunduma hubaste koduste paikadena, kui sinu boonuspunktiprogrammide staatus on kuskil plaatina ja polooniumi vahepeal, kui suudad vähemalt kolmes maailma lennujaamas kinnisilmi liikuda ja oled veidi pettunud kui äriklassi ootesaalis istub keegi “sinu” koha peal (see seal nurgas, kus saab arvutiakut laadida ja kust näeb hästi väljuvate lendude tablood).

Iga järgmise tasemega väheneb inimese võime lennufirma peale vihastada. Viimasesse gruppi kuuluvale reisihundile võid öelda, et tema lend hilineb sihtkohta nädala, mille peale ta lihtsalt sirutab käe hambaharjakoti ja hotellivautšeri järele, ilma et näos liiguks ükski lihas. Esimese taseme lennureisija saaks ilmselt sama uudise peale kreepsu ning teeks oma olukorda hullemaks sellega, et tüütaks kõiki sõpru ja sugulasi oma lennulooga tülide, abielulahutuste või lausa mõrvadeni.

Nii et Finnair, saan aru, et tegijal juhtub, ja pikka viha ei pea. Katsun omalt poolt rohkem lennata, et sellistest intsidentidest veel vähem tülinat oleks.

Kuidas ma Ryanairile pardale registreerimise eest 800-krooni maksin

Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja sellepärast kirjutasin oma Ryanairi kogemusest ka Ekspressi Kohvrisse väikese jutukese.

Kui kaks aastat tagasi sõber mind Katalooniasse oma sünnipäevale kutsus, soovitas ta selleks lennata Ryanairiga Gironasse. Kuna selle veebileht kogu oma kollasuses ja üksteisest ülekarjuvates tekstides pani silmad kohe valutama, otsustasin lennata hoopis Easyjetiga ja Barcelonasse. Mis see tunnike pikem rongisõit ära ei ole, mõtlesin; silmi peab ju hoidma.

Olin suutnud Ryanairi peaaegu edukalt vältida kuni lumelauahooaega kokkuvõtva lihavõttereisini, mille sihtkoht oli Laax Šveitsis, kuurort vaid pooleteise tunni kaugusel Friedrichshafenist. Kuna teised olid oma Ryanairi piletid ära ostnud, jäi üle teha sedasama, ja nii avastasin ennast ühel päris ilusal hommikul Stanstedi lennujaamas Ryanairi check-ini lettide juurest.

Pane tähele, et ma ei kaeba selle üle, et 100-naelasest piletist oli saanud peale pagasi-, kaardimakse- ja online check-in-tasu lisamist umbes 200-naelane pilet. Samuti ei kaeba ma selle üle, et tooli seljatugi ei käi alla, et õigeaegsest lennu kohalejõudmisest teavitab ilge trompetihelin või et lennufirma juht tahab sisse seada 1-eurose tasu tualeti külastamise eest.

Veidi nördimust tekitas hoopis see, kuidas Ryanair kasutab ära oma klientide näpukaid, näiteks seda, et kui nii mina kui umbes 30-inimeselise saba jagu teisi inimesi oli unustanud teha online check-in‘i, siis ainuke viis pardale saamiseks oli juurde osta 20-naelane lennujaamast lennule registreerimise teenus. Terminalist, mitte inimesega suheldes, muuseas. Kuna Ryanair lõpetab interneti teel pardale registreerimise ära neli tundi enne lendu, siis ei oleks aidanud ka see, kui kaasas on veebilehitsejaga telefon või mobiilse modemiga arvuti. Tundsin ennast peale 30-naelase check-in protseduuri läbimist sajaprotsendiliselt 0wn3d.

Õigemini kuuekümneprotsendiliselt, nagu selgus tagasiteel. Nimelt oli minu hajameelsus välja lennates tühistanud õiguse ennast naastes neti kaudu lennule registreerida. Seega pidin ka tagasilennul lunastama 20-rahaühikulise (seekord eurod) lennujaama check-in teenuse.

No kurat. Vägisi jääb mulje, et Ryanairis on tööl terve tiim motiveeritud tootejuhte ja juriste, kelle ülesandeks on mõelda, milliseid seksuaalseid perverssuseid oma lihaste klientide rahakottide kallal veel sooritada saaks. Iseendast pole raha teenimises ju midagi halba, aga varem või hiljem jõuavad nad välja täieliku absurdini, näiteks viie euro lunastamiseni selle eest, et päästevest sinu tooli all on töökorras või kallim pilet lendudele, mille piloot on läbinud tervisliku kontolli. Kuni see juhtub, otsin lendamiseks stressivabamaid võimalusi, maksku see või veidi rohkem.

Online-intervjuu turundusest

ajujahtt.jpgTäna vastasin Skype’i toetataval Ajujahi konkursil osalejate ja muidu huviliste küsimusele rahvusvahelisest turundusest. Peale kodulehe sirvimise mul muid kokkupuuteid Ajujahiga ei olnud, aga vähemasti eemalt vaadates jättis see konkurss väga jumeka mulje.

markko: Millised on Skype turunduspõhimõtted? sisuliselt müüte internetis ehk siis ülemaailmselt ning kõigile kes seal on. Nüüd tuleb mul palju küsimusi 🙂
1. Kuidas olete leidnud endale konkreetsed sihtgrupid?
2. Kas/ kuidas sihtgrupid riigiti erinevad?
3. Kui palju ja kuidas te kasutate ära sotsiaalseid võrgustikke a la facebook, asmallworld, orkut, linkedin, jne?


1. Turunduspõhimõtted on muutunud koos Skype’i kasvuga. Esmaseks sihtrühmaks oli tehnoloogiaspetsialistid, kellele ei tunduks liiga võõras telefoni asemel arvutiga rääkimine. Nüüd, kui toode on peaaegu et massidesse jõudnud, on sihtrühmasid rohkem. Endastmõistetavalt sihime sagedasi reisijaid ja võõras riigis elavaid inimesi, kellel Skype’ist on kõige rohkem kasu, samuti väikeseid ja keskmiseid ettevõtteid. Taktikaliselt või kampaania korras oleme katsetanud väga paljude erinevate sihtrühmadega.

2. Suuremad erinevused ei esine mitte riigiti, vaid vastavalt sellele, kui ‘internetistunud’ mõni riik on: kas läänelikult arenenud turg, BRIC-ilikult (st. Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) kiiresti kasvav või siis aafrikalikult alles online-lapsekingades.

3. Kasutame sotsiaalseid võrgustikke päris palju. Oleme mõnda aega koostööd teinud MySpace’iga ja oma regionaalsete partneritega Aasias ning mujal, lihtsamaid integratsioone ja kampaaniakesi on olnud paljude võrgustikega.

Continue reading →