Kõrb, põlev mees ja põder
Kunagi levis laialt nali tšuktšist, kes proovib Moskvast naasnuna seletada, missugune on loomaaias nähtud elevant. Põtra teate? No kohe üldse ei ole põdra moodi, otsib ta sobivaid sõnu.
Burning Mani festival on mõnes mõttes väga põdra moodi, sest seda on mitte-põletanule (inglise keeles kutsutakse festivalil vähemalt korra käinud inimest burneriks) väga keeruline kirjeldada. Võibolla annab mingigi pildi ette see, kui kujutada ühekorraga ette katastroof-futuristlikku filmi Mad Max, popkunstnik Jeff Koonsi kogu loomingut, joogalaagrit ning väga raju pidu Ibizal.
Kui see ei tekitanud mingisugustki muljet, siis äkki aitavad paar fakti. Burning Mani toimumiskoht on Nevada kõrb, kus pole jooksvat vett, kanalisatsiooni, elektrit, internetti ega mobiililevi. Selle eest on seal hulgaliselt liiva ning tugevad tuuled, mis aeg-ajalt liivekeeriseks või -tormiks ühinevad. Festival toimus sel aastal juba 25. korda ning oli sel aastal esmakordselt viimase piletini välja müüdud. Ürituse haripunktis viibis Black Rock Citys, selles vaid nädalaks rajatavas ringikujulises linnas, korraga rohkem kui 50000 inimest. Seda on natuke rohkem kui on elanikke Pärnu linnas.
Festivali meeleolu kirjeldab hästi tõik, et kohepeal puudub kaubandus. Raha eest saab osta ainult jääd, nii et söök, jook ja kõik muu eluks vajalik peab endal kaasas olema. Samas, eriti hea tahtmise ja väikese rahakotiga saaks selle nädala elatud ka niisama. Asi on selles, et kõige hinnatum valuuta on nähtamatud teistele heameele valmistamise pagunid. Naeratusi ja tänulikkust võid välja teenida kas kingituste tegemise, joogi ja toidu jagamise, muljetavaldava kunstiteose loomise, meelelahutuse pakkumise või mille iganes muuga, mis kellegi festivali paremaks muudab. Kes ehitab festivali jaoks ringisõitva tuldlõõskava kaheksajala, kes korraldab aasta otsa tuluõhtuid, et saaks nädalaks kõrvesse tasuta jooke pakkuva baari avada, kes loob laserkiirte abil maailma suurima kella, kes paneb endale selga kostüümi, mis heal juhul tekitab vaimustunud aplause, halvemal juhul ehmatutuse ja unehäireid, ja nii edasi.
Üsna lihtne oleks nii-öelda sirutada käsi välja ning olla kõige selle vastuvõtjaks, seda kas praktilistes küsimustes nagu söömine või siis meelelahutuse osas. Playal liikuski ringi ka üsna argise olemisega inimesi, kes niisama teisi vaatasid või neist pilte klõpsisid. Kuitahes häid kaadreid nad ka ei saanud, oli teisel pool läätse viibivatel inimestel festivalist kindlasti palju rohkem rõõmu. Burning Man pakub kõige rohkem nendele, kes tulevad seda kaaslooma, mitte kõrvalt vaatama.
Ja see tekitab harukordselt nautitavaid loovaid doominoefekte. Üsna levinud festivaliliikuriks on läbi aastate olnud autost või bussist ümbeeehitatud laevad, sest ringisõitev laev näeb kõrbes kohe eriti äge välja. Sellel aastal oli keegi nende jaoks ka saja meetri pikkuse paadisilla ehitanud, ja kalastamise sõpradele lahkelt silla otsa ka õnged välja jätnud. Või siis see inimene, kes tsirkusekarkudel kõndijatele baari ehitas. Muidu baar nagu baar ikka, mõistagi tasuta jookidega, aga baarilett asus umbes kahe meetri kõrgusel, nii et ilma jalapikendusteta oli raske baarmani jutule saada.
Täiesti omaette artikli võiks kirjutada playale nädalaks püstitatud kunstist, aga seda peaks pigem tegema keegi, kes oskab sinna juurde ka sobivaid erudeeritust väljendavaid omadussõnu valida. Kunsti on seal rohkem, kui jõuaks paari täispäevaga ära vaadata, ning oli selgelt näha, et kunstnike fantaasiat ei piiranud mitte lõuendi või galerii suurus, vaid kilomeetrite viisi kõrbe.
Nagu ürituse nimi aimata laseb, on üheks festivali oluliselt komponendiks puust mõnekümne meetri kõrguse mehekuju põlema panemine, millest festival kunagi ka välja kasvas. Täna on palju olulisem ja emotsionaalsem sündmus templi, kõikide uskude ja umbsuskude pühakoja, põletamine viimase päeva õhtul. Burning Mani tempel oli hüvastijätmise koht, mis sel aastal kui festivali teemaks oli Rites of passage, tundus eriti olulist kohta omavat. Neli kuud valminud templi seinadele jäeti nädala jooksul tuhandeid hüvastijätkukirju, lubadusi, meenutusi, kahetsusi, fotosid ja mälestusesemeid – et see kõik tuhaks põletada. Näha kedagi templisse lähedase tuhka laotamas, ema ja tütart kallistamas või kirjutamas trepinurgale kirja, mille adressaat seda kunagi ei näe, oli pisarateni liigutav. Ja kuigi Burning Man on eelkõige lihtsalt meelelahutus, võib ta olla pisarateni liigutav meelelahutus, mille pärast nädalaks tuhandete kilomeetrite kaugusele kõrbesse sõitmine ei ole liiga palju küsitud.
Kirjutatud Ekspressi, vaata kindlasti juurde ka sõber Mareki fotosid.
Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge‘i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid-Buenos Aires otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kus passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged. 
