Category: Reisikirjad

Kõrb, põlev mees ja põder

Kunagi levis laialt nali tšuktšist, kes proovib Moskvast naasnuna seletada, missugune on loomaaias nähtud elevant. Põtra teate? No kohe üldse ei ole põdra moodi, otsib ta sobivaid sõnu.

Burning Mani festival on mõnes mõttes väga põdra moodi, sest seda on mitte-põletanule (inglise keeles kutsutakse festivalil vähemalt korra käinud inimest burneriks) väga keeruline kirjeldada. Võibolla annab mingigi pildi ette see, kui kujutada ühekorraga ette katastroof-futuristlikku filmi Mad Max, popkunstnik Jeff Koonsi kogu loomingut, joogalaagrit ning väga raju pidu Ibizal.

Kui see ei tekitanud mingisugustki muljet, siis äkki aitavad paar fakti. Burning Mani toimumiskoht on Nevada kõrb, kus pole jooksvat vett, kanalisatsiooni, elektrit, internetti ega mobiililevi. Selle eest on seal hulgaliselt liiva ning tugevad tuuled, mis aeg-ajalt liivekeeriseks või -tormiks ühinevad. Festival toimus sel aastal juba 25. korda ning oli sel aastal esmakordselt viimase piletini välja müüdud. Ürituse haripunktis viibis Black Rock Citys, selles vaid nädalaks rajatavas ringikujulises linnas, korraga rohkem kui 50000 inimest. Seda on natuke rohkem kui on elanikke Pärnu linnas.

Festivali meeleolu kirjeldab hästi tõik, et kohepeal puudub kaubandus. Raha eest saab osta ainult jääd, nii et söök, jook ja kõik muu eluks vajalik peab endal kaasas olema. Samas, eriti hea tahtmise ja väikese rahakotiga saaks selle nädala elatud ka niisama. Asi on selles, et kõige hinnatum valuuta on nähtamatud teistele heameele valmistamise pagunid. Naeratusi ja tänulikkust võid välja teenida kas kingituste tegemise, joogi ja toidu jagamise, muljetavaldava kunstiteose loomise, meelelahutuse pakkumise või mille iganes muuga, mis kellegi festivali paremaks muudab. Kes ehitab festivali jaoks ringisõitva tuldlõõskava kaheksajala, kes korraldab aasta otsa tuluõhtuid, et saaks nädalaks kõrvesse tasuta jooke pakkuva baari avada, kes loob laserkiirte abil maailma suurima kella, kes paneb endale selga kostüümi, mis heal juhul tekitab vaimustunud aplause, halvemal juhul ehmatutuse ja unehäireid, ja nii edasi.

Üsna lihtne oleks nii-öelda sirutada käsi välja ning olla kõige selle vastuvõtjaks, seda kas praktilistes küsimustes nagu söömine või siis meelelahutuse osas. Playal liikuski ringi ka üsna argise olemisega inimesi, kes niisama teisi vaatasid või neist pilte klõpsisid. Kuitahes häid kaadreid nad ka ei saanud, oli teisel pool läätse viibivatel inimestel festivalist kindlasti palju rohkem rõõmu. Burning Man pakub kõige rohkem nendele, kes tulevad seda kaaslooma, mitte kõrvalt vaatama.

Ja see tekitab harukordselt nautitavaid loovaid doominoefekte. Üsna levinud festivaliliikuriks on läbi aastate olnud autost või bussist ümbeeehitatud laevad, sest ringisõitev laev näeb kõrbes kohe eriti äge välja. Sellel aastal oli keegi nende jaoks ka saja meetri pikkuse paadisilla ehitanud, ja kalastamise sõpradele lahkelt silla otsa ka õnged välja jätnud. Või siis see inimene, kes tsirkusekarkudel kõndijatele baari ehitas. Muidu baar nagu baar ikka, mõistagi tasuta jookidega, aga baarilett asus umbes kahe meetri kõrgusel, nii et ilma jalapikendusteta oli raske baarmani jutule saada.

Täiesti omaette artikli võiks kirjutada playale nädalaks püstitatud kunstist, aga seda peaks pigem tegema keegi, kes oskab sinna juurde ka sobivaid erudeeritust väljendavaid omadussõnu valida. Kunsti on seal rohkem, kui jõuaks paari täispäevaga ära vaadata, ning oli selgelt näha, et kunstnike fantaasiat ei piiranud mitte lõuendi või galerii suurus, vaid kilomeetrite viisi kõrbe.

Nagu ürituse nimi aimata laseb, on üheks festivali oluliselt komponendiks puust mõnekümne meetri kõrguse mehekuju põlema panemine, millest festival kunagi ka välja kasvas. Täna on palju olulisem ja emotsionaalsem sündmus templi, kõikide uskude ja umbsuskude pühakoja, põletamine viimase päeva õhtul. Burning Mani tempel oli hüvastijätmise koht, mis sel aastal kui festivali teemaks oli Rites of passage, tundus eriti olulist kohta omavat. Neli kuud valminud templi seinadele jäeti nädala jooksul tuhandeid hüvastijätkukirju, lubadusi, meenutusi, kahetsusi, fotosid ja mälestusesemeid – et see kõik tuhaks põletada. Näha kedagi templisse lähedase tuhka laotamas, ema ja tütart kallistamas või kirjutamas trepinurgale kirja, mille adressaat seda kunagi ei näe, oli pisarateni liigutav. Ja kuigi Burning Man on eelkõige lihtsalt meelelahutus, võib ta olla pisarateni liigutav meelelahutus, mille pärast nädalaks tuhandete kilomeetrite kaugusele kõrbesse sõitmine ei ole liiga palju küsitud.

Kirjutatud Ekspressi, vaata kindlasti juurde ka sõber Mareki fotosid.

Filipiinidel, lohesurfamas ja niisama.

Peale kuute lendu ja umbes kahte ööpäeva teel olemist (aitäh, lumetormid Euroopas) jõudsin Bagasbasi sõpradele järele. Viimased kilomeetrid kolmerattalisel mootorrattataksol sõites olid tekitanud kahtluse, kas Bagasbas on ikka see avastamata loheparadiis, mida meile oli reklaamitud. Avastamata oli ta kindlasti, aga parklat meenutav rand ei tundunud ühegi mulle teadaoleva paradiisi moodi. Olukorda ei parandanud ka tugevad vihmavalangud ning asjaolu, et ainuke meelelahutus tundus olevat kaks karaokebaari. Bagasbasil oli esmapilgul umbes sama palju šarmi nagu masuudiveoga tegeleval sadamal. Hotellifuajeest leidsin ees neli kriipsukujuliste suudega reisikaaslast, kes raevukalt oma nutitelefonidesse ja iPadidesse erinevaid päringuid sisestasid, nii et nukid valged. Ilmateade lubas sellist ilma veel umbes nädalaks, nii et asusin innukalt kaasa mõtlema, kuidas Bagasbasist juba järgmisel hommikul ära saada. Laual oli kas pikk tee mikrobussiga, kallid ja ebamugavate aegadega siselennud ja teoreetiline võimalus saada telefoni teel kätte üks lennukiga piloot, kes terve päeva jooksul polnud aga toru võtnud.

Leia%20pildilt%20avastamata%20loheparadiis.jpg
Kuidas sellised probleemid 21. sajandil lahendada? Täpselt nagu köögis retseptiga jännijäämise või trennis saadud luumõra: võtsin taskutelefoni ja kirjutasin selle netiotsingusse charter a plane on philippines. Esimese kõnega oli olemas peaaegu sobilik lennuk, teise kõnega ka meie reisiseltskonnale paraja suurusega sõiduvahend. Mitte keegi ei ole mitte kunagi nii lihtsa vaevaga nii tänulikke pilke välja teeninud kui mina seal (vähemasti selleks õhtuks) jumalate poolt hüljatud kohas. Õhtusöök möödus juba hoopis lõbusamates toonides, mõned meist jõudsid isegi karaokebaari, ning lahkusid sealt õigepea ummisjalu.

Continue reading

Kodutus

Kui 1989. aastal isa ja vennaga elu esimesele Soome-reisile sõitsime, ei osanud arvatagi, et kunagi ligi kakskümmend aastat hiljem selle pärast kodutuks jään. Kõik algas ju nii ilusasti: majad oli ilusad, tänavatel olid värvilised reklaamid, igal pool müüdi Jenkki nätsu ning meie sugulaste tuttaval oli mopeed, millega ka mul sõita lubati. Loomulikult hakkas reisimine kohe meeldima ning järjepanu hakkasid kogunema reisielamused uutest maadest, varsti ka uutelt kontinentidelt.

Järgmine loogiline samm oli välismaale õppima minek. Kui peale Amsterdamis semestri jagu õppimist Tallinnasse tagasi lendasin, oli selline mõnus kojujõudmise tunne. Asju lahti pakkides jäi kodutunne aga kuidagi nõrgaks, nagu oleks seda mingi teise emotsiooniga lahjendatud. Nüüd tagantjärele saan aru, et tundsin siis esimest korda kodutusetunnet.

Ja see oli alles algus. Oma Kalamaja korteris, mille omal ajal pangaga kahepeale soetasin, magasin viimati 2007. aasta alguses. Siis kolisin Londonisse ning minu pööningukorter muutus vaikselt, aga kindlalt kodust kinnisvaraks, mida emotsioonidest tugevamalt jäid minuga siduma mitmesugused lepingud ja arved.

Peale poolt aastat Inglismaa pealinnas hakkasin seda ka oma koduks pidama. Kui kodutunne Thamesi ääres esimest korda tekkis, mõtlesin võidukalt, et mul on nüüd lausa kaks kodu. Ühtemoodi mõnus tunne oli nii Eestis kui oma Shoreditchi üürikas. Aga millalgi siis, kui Tallinnas esimest korda plaanitult hotellis ööbisin, kui peast käis läbi, et tegelikult olen ma hoopis topelt kodutuks jäänud. Mingid tegemised, asjad või sõbrad olid alati 1800 kilomeetrit eemal, ükskõik kus ma ka ei olnud. Nii et ma ei ole juba kolm ja pool aastat kodus olnud, ja kodu all ei mõtle ma konkreetset aadressi, vaid selle sõna abstraktset tähendust.

Neli aastat tagasi võisin ma kulutada kaks laupäeva õige lugemislambi leidmiseks, nüüd piisab sellest, kui taksoga ööpoest läbi sõita ja järjekordne hambahari osta. Kuhu edasi? Seda kirjatükki toksin arvutisse lennukis, teel San Franciscosse, kus paiknen natuke vähem kui järgmise kuu. (Sõna “elan” oleks siinkohal liiga pretensioonikas, alla kolme või isegi kuue kuu kuskil viibimised on ju lihtsalt pikaksvenitatud turism.) San Franciscos jäävad lihtsasti silma tänavatel elavad inimesed, kes oma asju ostukäru sees ühest kohast teise veeretavad. Minul sellist ostukäru ei ole, küll aga on enamasti kaasas surfilohede kott, kuhu lisaks surfikamale mahub kenasti ka umbes 5 T-särki, kotike hambaharjandusega, pooleliolev raamat ja paar teksaseid. Olen mõelnud, et peaks järgmisena ostma natuke suurema ja rullikutega lohekoti, ja see oleks ju veel üks sammuke kodutusele lähemal.

Mõistagi ei pea ma ennast päris kodutuks, ma olen lihtsalt üks neist, kes tahaksid oma koduaadressiks kirjutada feissbookilikult it’s complicated. Ja see ilmselt ei kesta igavesti, võibolla saab juba homme kohvri otsas elamise isu otsa, ma lõikan passi ja lennufirmade kaardid puruks ning sukeldun kodumaal igaveseks diivanisse.

Seniks aga tahaks öelda aitäh inimestele nagu Aare, Tanel, Aivar, Merike, Alan, Salka ,Taavet, Heiki, Johanson ja Kristjan, kes on allakirjutanule ning teistele minusugustele erinevates riikides öömaja pakkunud ning kodutu olemise palju … kodusemaks teinud.

Avaldatud Kohvri paberkehastuses 15. juulil. Online seda pole, ju oli internetiväljaandes ruum otsas.

Belize’i reisikiri: rannad nagu naeratused

Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize’i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.

belize%20building%20style.jpg

Üks tuttav iseloomustas Belize’i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et ‘hipilikkus’ tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele “nii on alati tehtud”. Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul – kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.

Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.

caye%20caulker.jpg

Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.

Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.

belize%20man.jpg
Tobacco Caye’lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat ‘straight off a boat from Jamaica’. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize’i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.

Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. ‘Koopa-tuubimine’ on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.

Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja … varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.

tikal.jpg

Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.

Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.

Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui “linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana”. Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest “spartalik” oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize’iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.

Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley’ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.

Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.

Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet

its%20raining%2C%20men.jpg
Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus

The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estonian

I like to write, honest, though I haven’t written much here. As proof of that here’s my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago despite the fact it will not be published any time soon. (It’s in Estonian and I’ll gladly share it for feedback if you want to have a quick read). I’ve just struggled to find motivation to make time for keeping this blog going. Until that happens there will just be the odd travel musing or a creative flesh every now and then.

Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis
Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.

Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega ‘Drive around – England & Wales’ ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.

Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.

Breacon.jpg
Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis.

Continue reading

Kuidas ma Ryanairile pardale registreerimise eest 800-krooni maksin

Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja sellepärast kirjutasin oma Ryanairi kogemusest ka Ekspressi Kohvrisse väikese jutukese.

Kui kaks aastat tagasi sõber mind Katalooniasse oma sünnipäevale kutsus, soovitas ta selleks lennata Ryanairiga Gironasse. Kuna selle veebileht kogu oma kollasuses ja üksteisest ülekarjuvates tekstides pani silmad kohe valutama, otsustasin lennata hoopis Easyjetiga ja Barcelonasse. Mis see tunnike pikem rongisõit ära ei ole, mõtlesin; silmi peab ju hoidma.

Olin suutnud Ryanairi peaaegu edukalt vältida kuni lumelauahooaega kokkuvõtva lihavõttereisini, mille sihtkoht oli Laax Šveitsis, kuurort vaid pooleteise tunni kaugusel Friedrichshafenist. Kuna teised olid oma Ryanairi piletid ära ostnud, jäi üle teha sedasama, ja nii avastasin ennast ühel päris ilusal hommikul Stanstedi lennujaamas Ryanairi check-ini lettide juurest.

Pane tähele, et ma ei kaeba selle üle, et 100-naelasest piletist oli saanud peale pagasi-, kaardimakse- ja online check-in-tasu lisamist umbes 200-naelane pilet. Samuti ei kaeba ma selle üle, et tooli seljatugi ei käi alla, et õigeaegsest lennu kohalejõudmisest teavitab ilge trompetihelin või et lennufirma juht tahab sisse seada 1-eurose tasu tualeti külastamise eest.

Veidi nördimust tekitas hoopis see, kuidas Ryanair kasutab ära oma klientide näpukaid, näiteks seda, et kui nii mina kui umbes 30-inimeselise saba jagu teisi inimesi oli unustanud teha online check-in‘i, siis ainuke viis pardale saamiseks oli juurde osta 20-naelane lennujaamast lennule registreerimise teenus. Terminalist, mitte inimesega suheldes, muuseas. Kuna Ryanair lõpetab interneti teel pardale registreerimise ära neli tundi enne lendu, siis ei oleks aidanud ka see, kui kaasas on veebilehitsejaga telefon või mobiilse modemiga arvuti. Tundsin ennast peale 30-naelase check-in protseduuri läbimist sajaprotsendiliselt 0wn3d.

Õigemini kuuekümneprotsendiliselt, nagu selgus tagasiteel. Nimelt oli minu hajameelsus välja lennates tühistanud õiguse ennast naastes neti kaudu lennule registreerida. Seega pidin ka tagasilennul lunastama 20-rahaühikulise (seekord eurod) lennujaama check-in teenuse.

No kurat. Vägisi jääb mulje, et Ryanairis on tööl terve tiim motiveeritud tootejuhte ja juriste, kelle ülesandeks on mõelda, milliseid seksuaalseid perverssuseid oma lihaste klientide rahakottide kallal veel sooritada saaks. Iseendast pole raha teenimises ju midagi halba, aga varem või hiljem jõuavad nad välja täieliku absurdini, näiteks viie euro lunastamiseni selle eest, et päästevest sinu tooli all on töökorras või kallim pilet lendudele, mille piloot on läbinud tervisliku kontolli. Kuni see juhtub, otsin lendamiseks stressivabamaid võimalusi, maksku see või veidi rohkem.

Heade steikide riigis – reisikiri

Ettevaatust, maitsvad steigid!Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge‘i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid-Buenos Aires otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kus passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.
Maailma päästis see, et esimesteks öödeks valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin yangile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva vedamise üle.

Continue reading

Don’t cry for me, Argentina

Don’t cry for me, Argentina
Slovenia said it’d do it
Turkey, you can stop the song
Thailand will sing it later
No need to open doors, my Poland
It’s Belgium’s turn today
Tansania, leave my soul alone
To Sweden I have sold it

I’m off to my next odyssey. You guessed it, Argentina this time. Travel journal on its way, and hopefully better than this poem.

Šotimaa: steroide söönud Lõuna-Eesti

(Saadaval ka Ekspressis)
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid lennujaamu, peale päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas suunas. Kahel pool teed laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime, ja seda näha ei olnud.
stonehaven%20s.jpg
Reisikaaslasteks olid kolm inglast, mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi võiks oletada, et sellise seltskonna saab võimalik olla ainult reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus nagu kargetes mägijõgedes ujumine, golf, püssilaskmine ja muu säärane; võibolla sekka ka viskikelder või paar.
Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda pahura ülemteenri ja võibolla koguni mõne krapsakama kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit, Blondiet ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki tasa olev ujulabassein või meie apartmentis asuv mullivann põhjustas. Aga erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris kohustusliku klaasikese viskit ning suundusime magama, et olla hommikul seiklusteks valmis.

Continue reading

Fidel’s winds of change

Somehow my Cuban travel journal never made it to this blog in English. Here it comes, as a warning to the young, as a painful reminder to the experienced. Siin eesti keeles.
havannamehed.png
Air Europa is the perfect airline to take you to Cuba. Its tasteless food and indifferent service were a good preview of what to expect on the Socialist Island of Fidel, as we were to find out. Despite the airline’s three-hour delay, efforts to kill us of thirst for beer and break us mentally by leaving our kiteboarding gear to Madrid, we made it to Havana.
Cuba was entering the mind through all senses. Salsa rhythms from passing-by old American convertibles, accompanied by a cloud of thick smoke and the specific smell that characterizes forty year-old engines. Impressive architecture, but sadly in a condition that of a hundred year-old man’s teeth – the kind where if help does not arrive soon, one needs to clear out the area.

Continue reading