Heade steikide riigis – reisikiri

Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge‘i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid-Buenos Aires otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kus passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.
Maailma päästis see, et esimesteks öödeks valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin yangile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva vedamise üle.

Halva õhu pealinn
Olime kohal. Ma arvan, et ühena esimestest asjadest saab igale külastajale kohe selgeks, et nimetõlkega lubatud head õhku on Argentina pealinnas sama palju kui virmalisi või ausaid poliitikuid. Selle eest, et turistid saaksid aastaringselt teha kohalikega nalja, et viimane aeg oleks linn nimetada ümber Malos Aireseks ehk siis Halbadeks Tuulteks, hoolitsevad tuhanded väheökonoomsed liikurid ja piisav hulk tööstust. Kui mitte eriti palju hingata, pakub Buenos Aires siiski palju positiivseid elamusi.
Vaid mõni päev Capital Federalis viibijal on hea teada, et tegemist on matrjoška-tüüpi linna, ehk siis asumiga, mille nime varjus on tegelikult palju üksteisest kardinaalselt erinevaid linnakesi. Ja neid oli mõnus avastada, nii üks-kaks tükki päevas.
La Boca oli õnnetu näide sellest, kuidas turistid imevad ühest kohast välja kõik selle, mille pärast sinna võiks olla mõtet tulla, jättes alles ainult värvilise fassaadi. Antud juhul sõna otseses mõttes.
Meie lemmiklinnaosaks sai kiiresti Palermo. See on hämmastav piirkond täis ilusaid inimesi, maitsvaid sööke, jahutatud jooke ja poode, kus shoppamine võib hakata meeldima isegi meesterahvale. Umbes nii nagu keegi oleks ristanud Kadrioru vanalinnaga, jättes turistidehordid uuendusest teavitamata.

Üks väga vaatamisväärne turistilõks oli surnuaed Racoleta linnaosas. Porteňode, nagu buenosaireslasi kutsutakse, eksklusiivsel kalmistul maksab matmiskoht hingehinda, sõna otseses mõttes. Kui selle kohta, et kirst paigutatakse riiulisse, mille ümber püstitatakse mälestusmärk, mis on suurem kui nii mõnigi pisem korter, saab muidugi matmine öelda.
Buenos Aires on piisavalt suur, et teha ilma vihjete või reisijuhita vaatamisväärse avastamine keeruliseks. Tuleb tunnistada kas turismilihaste täielikku kärbumist või suurt ebaõnne, aga omal käel avastatud kohal jäid üldjuhul alla nendele, mille kohta oli juhtnööde andnud Lonely Planet või mõni tuttav. Võibolla ainsaks erandiks oli Palermo hubane söögikoht Oro & Cándido, mille pidaja Marcelo oli filmitööstuse kaudu suure ringiga argentina regionaalse köögi propageerimiseni jõunud. Vahepeal oli ta muu hulgas jõunud kätt proovida ka alkoholibrändi loomisega. Ma ei tea, kas Eestis müüks viin nimega Sa vana libu!, aga Carajo!-nimelisel grappamargil tundus täitsa hästi minevat.
Seejuures kohalikud olid palju usaldusväärsemad reisivihjete allikad kui Lonely Planet, mille töökindlus jättis kohati vägagi soovida. Proovisime paari iga reisija pühakirja soovitatud jalutusmarsruuti, aga need olid ilmselt mõeldud kas pimedatele või äsja halvatusest tervenenud inimesele, kellele ainuüksi värskes õhus liikumine pakub nii palju rõõmu, et midagi näha pole vajagi. Ainus asi, milles raamatuga sajaprotsendiliselt nõustun on selle väide, et üheks kümnest parimast vaatamisväärsusest Buenos Aireses on selles elavad inimesed. Sellele vaatamata, et porteňosid peetakse endast liigagi heal arvamusel olevateks. Mainet illustreerib hästi nali, et kui pealinlase käest tuld küsida, siis ta patsutab oma tagumikule, siis eestaskutele, mille järel ta endal kätega üle rinna kobab. Ning vastab: ma ei suitseta ja tuld mul ka ei ole. Aga keha on mul selle eest pagana hea.
Ametlikult kõige väiksem mure Buonos Aireses on punktist A punkti B jõudmine. Selle eest hoolitsevad umbes 30000 taksojuhti oma suhteliselt puhaste ja turistisõbralike autodega. Enamasti pidi takso saamiseks selle peale vaid põgusalt mõtlema, vahel pidi siiski minema nii kaugele, et viipamiseks käsi tõsta. Lisaks tundus olevat linnas ka täiesti korralik bussi- ja metroovõrgustik. Ilmselt olid need vajalikud ainult selleks, et taksojuhid saaksid hommikul tööle sõita.

Adios, Buenos Aires

Argentina majandus ei pruugi olla oma elu parimas vormis, aga koseteenustega oli riigis kõik korras, nagu veendusime peale maandumist Igazús, imeilusas rahvuspargis Argentina, Brasiilia ja Paraguay kohtumispaigas. Iguazú on minusugustele kosefetišistidele väga korralik maiuspala, sest seal saab suhteliselt vähese matkamise ja suurema moskiito-tülinata kogeda väga muljetavaldavaid veejugasid.

Samas selgus, et Iguazú on nii-öelda ühe-triki-poni, sest kui õhtul kosk või vähemasti selle ees asuvad väravad suleti, polnud linnakeses vähimatki teha. Meid ringi sõidutanud sohviriga vesteldes selgus, et õhtuti peale kaheksat on kontroll Brasiilia poole peal, kuhu Eesti kodanikel on teadupärast vaja viisat, kaunis vabameelne ja nii sündiski plaan minna sinna illegaalselt õhtust sööma. Piirikontroll oli just nii pisteline nagu autojuht oli ennustanud ja juba poole tunni pärast avastasime ennast ühest piirilinna tüüpilisest brasiilia liharestoranist. Sellisest, kus kelnerid käivad ringi, hiiglaslikud lihakamakad käes, millest nad igasse ettejuhtuvasse taldrikusse lahkelt tükikese lõikavad. Loomulikult saab neile ka viisakalt ära öelda, aga tarvitseb vaid korraks jääda juttu rääkima, kui sulle nagu selgest taevast järjekordne sajagrammine imemaitsev lihatükk taldrikusse sajab. Süües kasvas (teravate elamuste) isu, ja enne Argentinasse naasmist palusime sohvril läbi pöörata ka Paraguayst, kus enne magamaminekut seedimise parandamiseks klaasikene rummi juua.
Iguazúst tagasi Buenos Airese poole sõitsime bussiga. Sõiduplaani järgi 17-tunnine bussireis võib igale sagedasti ühistransporti kasutavale inimesele tunduda äärmiselt vägivaldsena, aga tutti leto klassiga buss Argentinas on mugavam kui nii mõnegi lennufirma äriklass. Iste käis peaaegu mugavaks voodiks alla ning aknast vaadeldav oli palju huvitavam kui silmapiirini ulatuv pilveväli. Lisaks ei pidanud bussi istumiseks oma püksirihma maha võtma ega meelde tuletama, mitu milliliitrit hambapastat kaasavõetud tuubike sisaldab.
Meie järgmine ning kohalike poolt heakskiidu saanud sihtkoht oli Mar de Plata. Peale Capital Federalist auto rentimist ning 500 kilomeetri läbimist jõudsime linnani, mis oli küll inetu, aga selle eest oli seal sama mõnus atmosfäär nagu Kunda tuhamägedes. Tundus nagu oleks keegi jupikese Õismäed paela otsas mere äärde lohistanud, et kinni katta imeilusad liivarannad.
Täbarast olukorrast otsustasime end välja ainult teeseldes, et kõik on kõige paremas korras. Kirjutasime end sisse viietärnihotelli (mille kaks viimast tärni ilmselt tähendasid, et * hinnale lisandub käibemaks ja * merevaatega toad lisatasu eest), sõime kõige paremas restoranis, mille suutsime leida ning tellisime veinikaardilt pea kõige kallemaid veine. Vana hea “leia kuskilt ämbrike liiva ja pista oma pea sinna sisse” jaanalinnutehnika töötas antud oludes üsna hästi.
Buenos Airesest teele asudes olin reisikaaslastele naljatamisi öelnud, et edaspidi palun natukenegi huvitava reisikirja nimel rohkem draamat ja action’it. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, mõtlesin ma vaid napp päevake hiljem. Olime oma lohevarustust kannatlikult tirinud kolmandiku ümber maailma, aga sellega juba nädala absoluutselt mitte midagi peale hakanud. Seetõttu ei olnud meie rõõm kohata liivast ja tuulist randa mitte väiksem kui Amerigo Vespuccil, kes millalgi 16. alguses siia esimesena seilas. See perspektiiv muutis majasuurused lained mitte ohtlikeks, mida nad kahtlemata olid, vaid lõbu pakkuvaks meelelahutuseks. Ümberhindamise tegin alles pärast seda, kui olin lainete murdumise piiril kaotanud laua ning proovisin seda uuesti kätte saada. Muidu imelihtne manööver osutus võimatuks, mille tõttu triivisin kaldale ootama, millal vesi suvatseb laua kaldale uhada. Seda, mis juhtus umbes samas kohas kukkunud sõber Taavetiga, teab ta ainult ise, aga kui ta veerand tundi hiljem ilma lohe, laua ja trapetsita kaldale ujus, oli tema nägu valgem kui esimestest klassidest meelde jäänud Lenini kipskujul.
Sel ajal, kui rannas muljeid vahetades ja lohekama kokku korjates umbes kümneks minutiks auto valveta jätsime, olid halvema kasvatusega rannalised heaks arvanud sisse lüüa meie auto akna, näpata sealt ühe dokumente ja krediitkaarte täis koti ning igaks juhuks ka ühe rehvi läbi torgata. Sten arvas alguses, et tagaistmelt on kadunud ka tema kott ning ta hakkas innukalt oma pangakaarte kinni panema. Seda hiljem pisut kahetsedes, sest ta oli koti jätnud hoopis esiistmele, kust me selle ka hetk hiljem leidsime, kõik kinnipandud kaardid kenasti alles. Edasine õhtu möödus suheldes vaheldumisi erinevate ametiasutusetaga Eesti Välisministeeriumist kohaliku autorendifirmani. Kõige suurema elamuse pakkus äärelinna politseijaoskond, mis meenutas üllatavalt täpselt Saku korrakaitsepunkti kinnipidamiskambrit, mida autoril oli au ühel külmal 1994. aasta hilistalve laupäevahommikul liiga vahetult kogeda.
Hommikul olime eelmise päeva sündmustest veidi rööpast väljas, aga selle eest sadas paduvihma. Meie ainus soov oli saada sellest jumalate poolt hüljatud linnast nii kaugele kui võimalik nii kiiresti kui võimalik, selle klausliga, et kahe päeva pärast on vaja olla jälle Buenos Aireses, et uued reisidokumendid korda ajada. Kohalikke ristküsitledes sattusime Carilo ja Mar de las Pampase jälgedele, mis pidid olema hubased eksklusiivsed rannakuurordid teel pealinna poole. Neist esimene seda oligi, teise kohta ei oska seda kahjuks öelda, kuna mainitud paduvihm oli toonud tänavatele jõe mõõtu veejoad. Rafting rendiautoga oleks küll olnud tore seiklus, aga kuna meie seikluste limiit oli eelmise päevaga just täis saanud, sõitsime edasi Carilosse. Mis oli üks tore rannalinnake koos rannalinnakesele mitteomase keskuse, peenete butiikide, Audi esinduspoe ning kümnete kohvikutega. Täpselt nagu mõni suusakeskus Šveitsi Alpides, ainult et lund oli kõvasti vähem. Ja mägesid.
Selle eest oli kõvasti liivaluiteid, kus vägagi mitteeuroopaliidulikult lubati ATV-dega kihutada. Seda me seal ka suuremate süümepiinadeta tegime, oletades, et mis iganes selles ökosüsteemis rahu ja vaikust vajas, on tänu meile eelnenud ATV-hordidele kas juba otsa saanud või ära kolinud.
Peale paari päeva Carilos võtsime taaskord suuna Buenos Airese poole, et võtta viimast steikidest, tangost ja asjaajamisest ajutisi reisidokumente väljastavate konsulaatidega.

Muud tähelepanekud Argentina kohta

Argeniina peab ennast selgelt esimese maailma riigiks, mis on justkui kogemata Ladina-Ameerikasse pudenenud. Aga segane poliitiline ajalugu ning hiljutine majanduskriis, mis justkui vajutas templi dokumendile, mille kohaselt Argentinaga ei ole mõtet enam maailmamajanduses arvestada, on sellele uhkusele oma mõlgid löönud. Näiteks kolme väga heatujulise kohalikuga õhtust süües oli tunda huumori teravnemist, kui jutt läks riigi poliitikale ja majandusele. Alt üles vaadatakse Brasiilia peale (nii palju kui millegi peale alt üles vaatamine võimalik on) ja imetletakse selle suhteliselt kiiret ja valutut jõudmist maailmariikide sekka. Let’s see, vastasid nad, kui küsida Argentina tulevikuväljavaadete kohta.
Köök on Argentinas lihtne ja kohutavalt maitsev. Ja võibolla ongi sõna köök sealse gastronoomia kirjeldamiseks liiga peen sõna, sest selles puuduvad asjad nagu potid, supikulbid, lusikad ja peened maitseained. Peale grillahju, terava noa ja lihakäntsaka pole seal suurt midagi. Kindlasti on Argentinas ka muid sööke peale absurdselt maitsva liha, aga need mängivad steikide kõrval pigem näruseid kõrvalrolle.
Veinimaana on Argentina positsioon peaaegu identne tema geograafilise asukohaga – ta paikneb kuskil Bulgaaria ja Uus-Meremaa vahel. Kui sa ei taha juua sealselt üsna odavaid ja iseloomutuid veine, võid alati valida mõne kalli ning iseloomutu pudeli.

Selle eest mate tee on imetabane. Iseendast pole ju kuuma tee metallist kõrrega joomine teab mis tark mõte, aga pagana äge näeb välja. Naljakal kombel on turistina matet pagana raske saada, sest kohvikutes müüdi pea alati vaid kotiteed ja vastavalt Itaalia pärandile ka laia valikut peente nimedega kohvisorte. Jäi mulje, et argentiinlased on otsustanud mate-joomise kiivalt ja kommertsivabana endale hoida. Alles ühel viimastest päevadest leidsime Palermo Viejost, meie lemmiklinnaosast, ühe hubase söögikoha, kus lisaks pirukaliste suguseltsi kuuluvatele empanadastele pakuti ka mate-teed, ja see jättis erakordselt toreda mulje. Kergesti uute asjade õnge mineva inimesena sai minust nüüd ilmselt mate-jooja kuni aegade lõpuni.
Loomulikult ei saa Argentina üle ega ümber tangost, mida saab kogeda kolmel moel – külastades tangoshowd, minnes tangotundi või siis lihtsalt selle otsa komistades. Päris vältida seda ilmselt ei õnnestu, sest isegi kohvikus veiniklaasi laudatoimetamine toimub justkui veidi tangorütmis. Minu tagasihoidlik, aga kindel soovitus on kindlasti ka ise tangotundi minna. Olenemata vanusest, kehakujust ja tantsuoskusest laenatakse sulle seal pooleteiseks tunniks maailma kõige sensuaalsem ja seksikam keha, ja ma pean silmas sinu enda, mitte tantsupartneri oma.
Kogu see rõõm pidi kunagi lõppema, ja nii ka juhtus. Õnneks või kahjuks nägime sellest suurest riigist ainult väikest killukest, mistõttu tuleb sinna õige pea tagasi minna, et ka Patagonia loodus ja Mendoza veinipiirkond üle vaadata. Hasta la vista, Argentina.

Ekspressi kujundaja Evelin Somelar ütles reisipiltide kohta: Muide, nii ilusas kohas polegi Sa varem käinud mu meelest. Või oli seal vähem võimalusi mitmel põneval moel enda kaela murda ja sai muudest asjadest ka pilte teha 😉 Neid saad kogu ilus nautida Taaveti Flickr’i lehel.