Belize’i reisikiri: rannad nagu naeratused

Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize’i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.

belize%20building%20style.jpg

Üks tuttav iseloomustas Belize’i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et ‘hipilikkus’ tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele “nii on alati tehtud”. Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul – kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.

Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.

caye%20caulker.jpg

Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.

Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.

belize%20man.jpg
Tobacco Caye’lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat ‘straight off a boat from Jamaica’. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize’i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.

Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. ‘Koopa-tuubimine’ on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.

Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja … varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.

tikal.jpg

Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.

Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.

Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui “linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana”. Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest “spartalik” oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize’iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.

Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley’ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.

Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.

Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet

its%20raining%2C%20men.jpg
Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus

One comment

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>