Filipiinidel, lohesurfamas ja niisama.

Peale kuute lendu ja umbes kahte ööpäeva teel olemist (aitäh, lumetormid Euroopas) jõudsin Bagasbasi sõpradele järele. Viimased kilomeetrid kolmerattalisel mootorrattataksol sõites olid tekitanud kahtluse, kas Bagasbas on ikka see avastamata loheparadiis, mida meile oli reklaamitud. Avastamata oli ta kindlasti, aga parklat meenutav rand ei tundunud ühegi mulle teadaoleva paradiisi moodi. Olukorda ei parandanud ka tugevad vihmavalangud ning asjaolu, et ainuke meelelahutus tundus olevat kaks karaokebaari. Bagasbasil oli esmapilgul umbes sama palju šarmi nagu masuudiveoga tegeleval sadamal. Hotellifuajeest leidsin ees neli kriipsukujuliste suudega reisikaaslast, kes raevukalt oma nutitelefonidesse ja iPadidesse erinevaid päringuid sisestasid, nii et nukid valged. Ilmateade lubas sellist ilma veel umbes nädalaks, nii et asusin innukalt kaasa mõtlema, kuidas Bagasbasist juba järgmisel hommikul ära saada. Laual oli kas pikk tee mikrobussiga, kallid ja ebamugavate aegadega siselennud ja teoreetiline võimalus saada telefoni teel kätte üks lennukiga piloot, kes terve päeva jooksul polnud aga toru võtnud.

Leia%20pildilt%20avastamata%20loheparadiis.jpg
Kuidas sellised probleemid 21. sajandil lahendada? Täpselt nagu köögis retseptiga jännijäämise või trennis saadud luumõra: võtsin taskutelefoni ja kirjutasin selle netiotsingusse charter a plane on philippines. Esimese kõnega oli olemas peaaegu sobilik lennuk, teise kõnega ka meie reisiseltskonnale paraja suurusega sõiduvahend. Mitte keegi ei ole mitte kunagi nii lihtsa vaevaga nii tänulikke pilke välja teeninud kui mina seal (vähemasti selleks õhtuks) jumalate poolt hüljatud kohas. Õhtusöök möödus juba hoopis lõbusamates toonides, mõned meist jõudsid isegi karaokebaari, ning lahkusid sealt õigepea ummisjalu.


Hommik oli täpselt sama tark kui õhtu. Sadas täpselt sedasama vihma ning selgus, et Bagasbas on üks neist kohtadest, mis on valges veel trööstitum kui pimedas. Ning tuul ja pilvisus oli nii tugev, et harrastuslendur Taaveti meelest maanduks ainult hull sellise ilmaga võõrale lennuväljale. Seetõttu oli meie tunnetebukett üsna kirju, kui kokkulepitud ajal pilvedest väikelennuk välja vupsas ning pealtnäha probleemideta hotelli taha asuvale lennuväljale maandus.

Hmm%20kuidas%20n%C3%BC%C3%BCd%20see%20asjandus%20meid%20aitab.JPG
Piloot Russel ei olnud õnneks mitte hull, vaid lihtsalt erakordselt kogenud piloot. Ta oli rohkem kui kolmkümmend aastat lennanud, sealhulgas ka USA lennuväes, millest omakorda suure osa Vietnami sõjas. Kui Russell oli oma jutu, kaevsügava hääle ja rahuliku olemusega kogu meie saadaoleva usalduse võitnud, ladusime oma kompsud tema lennukisse, ootasime vihmavalingute vahel ühe veidi heledama hetke ning tõusime aeglaselt, aga kindlalt pilvede vahele.

See%20natuke%20heledam%20koht%20pildi%20paremas%20servas%20on%20lootuskiir.jpg
Meie peaaaegu glamuurne põgenemine Bagasbasist kestis kaks tundi – ja mul oli tunne, et see ei olnud piisavalt kaua. Kuuekohaline sõiduvahend lendas enamuse ajast madalamal kui kilomeeter ja vaatamate suhteliselt tihedale pilvkattele oli meil VIP-vaade osale Filipiinide rohkem kui seitsmest tuhandest saarest. Kahjuks ei tulnud ka asjaolu, et pea iga minut lääne poole lendamist tähendas paremat ilma.

Imetabane%20p%C3%A4%C3%A4semine%203.JPG
Saabusime Caticlani lennujaama varajasel pärastlõunal. Edasi lahutas meid sihtkoht Boracayst veel ainult lühike paadisõit ning sellega seotud sudoku-ülesanne ehk sõidutasu kolme komponendi (pilet, sadamamaks ja keskkonnamaks) ostmine kolmest eri kassast. Kuna tundsime ennast sel päeval võitmatutena, oli see aga köömes ja juba õige pea olime oma lohehunniku ja osa seltskonda ühte tuulisesse rannabaari jätnud ning otsisime saarelt hotelli. Edukalt, mõistagi.

Aasta eelviimasel päeval, turismihooaja tipus, tundus Boracay juskui troopiline Viru keskus. Igal pool oli natuke liiga palju sagimist, värvilisi silte ja rahvast. Taganjärele julgen isegi üles tunnistada, et minu esmamulje oli, et oleme sattunud vihma käest räästa alla; olgugi et sellise räästa alla, kuhu paistis päike. Üsna kiiresti õppisime aga vältima kõige lärmakamaid ja rahvarohkemaid kohti, ning kui paari päeva pärast lahkusid vana-aasta õhtuks saabunud hordid, oli korraga vägagi mõnus. Boracay ongi ilmselt seda tüüpi koht, millesse on raske esimesest silmapilgust armuda. Pigem kiindud sellesse tasahilju, andes andeks selle väikesed vead ja hakates plusse nägema üha suuremana. Parafraseerides sõbra kommentaari oma suvesuhte kohta ma mitte ei armunud, vaid harjusin Boracaysse ära.

Millesse siis, võiks küsida lugeja, kes on järjega siiamaani jõudnud ning pole Filipiinide kohta teada saanud veel ühtegi fakti. Boracay on umbes viie kilomeetri pikkune ja ühe laiune saareke. Selle päikeseloojangu poolses küljes on White Beach koos valge ilusa liiva, aga ka lugematu arvu hotellide, poodide, baaride ja restoranidega. Just sealt pärines ka minu esialgne kaubanduskeskuse mulje. Samas sellesama ranna lõunatipp pole (veel) tühjakspigistatud sidruniks arendatud ning on vägagi mõnus. White Beachi vastasküljel on peamiselt surfarite kasutada olev Bulabogi rand, mis õnneks on turismifarmiks muutmiseks liiga tuuline. Siiski on seal olemas lohesurfiks vajalik taristu – surfiklubid varustuse rentimiseks ja hoidmiseks, mõned rannabaarid ning hüpetele kõrgust ning õhku testosterooni lisavad surfipreilid.

Puhkus möödus rütmis, kus päev algas ujumise ning mangomahlaga White Beachil, jätkus lohede ning raamatute seltsis Bulabogis ning lõppes mõnes mõnusas rannarestoranis süües ja lobisedes. Nii iga päev, ja ilma et kasvõi korraks oleks igav hakanud. Lihtsal inimesel lihtsad rõõmud. Isegi pidudele ei sattunud väga palju, kuigi Boracayl pidid väga meeleolukad täiskuupeod toimuma. Ei tea, kas viga oli selles, et taevas oli tihti pilves ja ei osanud täiskuud täpselt tabada või siis selles, et lohega jändamine väsitab õhtuks päris ära, igatahes suuremaks paugutamiseks läks ainult vana-aasta õhtul, ja seda sõna otseses mõttes. Olles viibunud aasta viimasel päeval nii väikestes kui suurtes ja nii külmades kui palavates kohtades ei olnud mina sellist raha taevasse laskmise kultust varem näinud. Lehest oli lugeda, et juba jõulu teiseks pühaks oli Filipiinidel ennast ilutulestikuga vigastanud ligi sada inimest. Ning kui saabus õige päev, sulasid paugud kokku üheks valjuks heliks, nagu töötaks kuskil ebamaine kahetaktiline mootor. See oli iluturmtulestik, mitte ilutulestik ja see kestis tunde. Alles hommikul ennast uniselt voodist ujuma venitades olid paugud täielikult otsa saanud.

Boracay%20kalaturg%2C%20veel%20parem%20kui%20piltidega%20men%C3%BC%C3%BC%203.jpg
Söögist ka. Häid söögikohti oli Boracayl palju, kuigu tuleb tunnistada, et ükski neist ei esindanud rahvuskööki. Kohalikust söögist jäigi hoolimata korduvast eksperimenteerimisest üsna kahvatu mulje, välja arvatud kalaturul õhtustamisest, mille kohta võib ühte silma (aga mitte suud!) kinni pigistades öelda kohalik köök. See käib nii, et valid lettide vahel jalutades välja mereelukad, keda soovid hiljem kohata oma taldrikul, ostad need mõõdukalt tingides ära ning viid mõnesse kohe turu servas asuvasse lihtsasse restorani, kus need sinu soovidele vastavalt roogadeks muundatakse. Kalade, krabide ja muu säärase vahel kõndides lõi meis välja jahimeheinstikt ja meis taastusid kiiresti oskused, mis seoses inimkonna üleminekuga küttimiselt ja koriluselt moodsamatele elustiilile on hakanud ununema. Näiteks suutsime kalale sügavalt silma vaadates otsustada, kas ta on püütud samal hommikul voi päev varem. Ning nagu peale sööki sõrmi lakkudes nentisime, meie instinktid ei valetanud.

Toiduga seoses ka üks pealtnäha tühine, aga oluline hoiatus. Nimelt armastakse Filipiinidel värske mahla või smuuti sisse suhkrut panna. Miks, ma ei tea – ma ei ole kunagi varem ega hiljem maitsenud nii magusaid mangosid kui seal. Võibolla teeb neile nalja üllatus turisti näol, kui ta võtab esimese lonksu kõrvetavalt magusast joogist. Igatahes pidin päeva jooksul nii mitu korda ütlema ‘no sugar please’ et õhtul olid sellest lausa lihased valusad. (Muidugi, oma roll väsimuse tekitamises võis olla ka lohesurfil).

Ja ma vist ei olnud liiga kaua Aasias käinud, aga nii elementaarne asi nagu massaazhis käimine suutis mind jälle üllatada. Kui su lihased voolib sirgeks sada kakskümment kilo kaaluv sportmassöör, tundub kõik kuidagi loogiline. Aga kui seda teeb vaevalt lihapalli suurune naisterahvas, kes viskub sulle kallale samasuguse raevuga nagu külakoer mööda sõitvale veoautole, tunned ennast korraks peaaegu et ohus, ja siis lõõgastud ning hakkad nurru lööma.

Rääkimine massaažist Aasia kontekstis kutsub vahel esile habemega nalja, kas kehamudimine on õnneliku lõpuga voi mitte. Tegelikult võiks seda küsida hoopis Boracay kohta – kas saarekese lõpp on lähedal ning kui õnnelik see saab olema. Kolmkümmend aastat tagasi oli siin maapealne paradiis, kümme aastat tagasi muutusid esimesed meetrid White Beachil nö. elamiskõlbmatuks ning täna on oluline osa saarest muutunud puhkamise eritsooniks. Teate küll, see on nagu mõni Kagu-Aasia maksuvaba tootmise eritsoon, mille sees olevad tehased ei tunne riigipiire ega kohalikke kombeid, ainult et see tsoon on seotud puhkusetööstusega.

Mulle isiklikult meeldiks, kui White Beachi lõunatipp jääks alatiseks puupüsti täis arendamata, andes endale aru, kui ebaoluline minu arvamus selles küsimuses on. Kui hoogse ehitustegevuse ja rahvamasside kohta kohalikelt pärisin, vastasid üks, et nüüd on vähemalt teed korras ning teine, et koolid on Boracayl paremad kui mitmel pool mujal.

Miski on seal saarel tõepoolest otsa saanud, aga kas see miski on troopiline paradiis või läbimatud teed, sõltub vaatlejast. Tasub minna ja ise vaadelda, eriti, kui oled tuulesõber.

Ilmus Kohvris. Osa fotodest tegi Taavet, mõned tegin ka ise.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>