Venezuela reisikiri: Chavezi “avastamata pärlit” avastamas


Tänapäeval on üks korralik reis selline, millel on mingi kiiks juures. Näiteks läbid kontinendi CO2 jalajälge jätmata või siis sooritad rännaku käigus ekstreemsusi nagu üle lõunapooluse suusatamine või kaks aastat järjest Tätte laulude kuulamine. Meie reis oli hoopis vähem ambitsioonikas, läksime lihtsalt Kaasaga kuskile soojemasse kohta talve selgroogu murdma.

Reisi peamiseks sihtkohaks oli Adicora, tuuline kaluriküla Venezuela rannikul, ja pigem avastamata pärli kui turismimeka. Kuna miski kirjeldustes ei lõhnanud liigsete mugavuste järele, otsustasime reisile natuke väikekodanlikkust juurde pookida nii, et peatusime teel sinna mõned ööd ka Miamis ja Arubal.

Aruba

Aruba on üks parajalt väike, turvaline, mugav, mõne jaoks võibolla ka igav saareke Kariibi mere lõunaosas. Saar on oma loosungiks võtnud “One happy island”, mis iseendast sobis sinna hästi, aga “happy” on selgelt rahulolu, mitte õnnelik olemise tähenduses. Rahul paistsid nii Ameerika turistid, kes ühes paljudest headest söögikohtadest ennast suuremaks sõid või hotelli päikesevarju all lebasid, kui kohalikud, kelle tasku turistide raha ühel või teisel moel sattus. Aga südamest õnnelikke inimesi me eriti ei kohanud, nii et Aruba võiks kaaluda ka loosungi vahetamist “One island that looks like it’s on Prozac” vastu.

Saare suurust iseloomustas hästi üks reisijuht: äraeksimiseks on vaja erilist annet. Kui sa ei tea, kas oled õigel teel, siis jätka samas suunas sõitmist ja statistiliselt on tõenäoline, et jõuad igal juhul õige pea sinna, kuhu vaja. Suurem arv suunanäitusid oleks sellegipoolest saarele ainult kasuks olnud. Ringisõitmiseks oli põnevam saare tuulepealne külg koos Arikoki rahvuspargiga, edelarannikult leiab ainult rohkem või vähem rahvarohkeid randasid.

Ööbisime rendikorteris Noordi piirkonnas, suurtest hotellimürakatest veidi eemal. Otsisime rahu ja vaikust, aga kohe esimesel ööl oli katuselt kosta müra, mis oli selgelt liiga vali ka priskemate kasside või lindude kohta. Hiljem saime korteriomanikult, et katusel elavad kuus iguaani, koertest ja muudest tüütustest ohutus kõrguses. Verandaservale ronides oli iguaane vahel ka päikese käes peesitamas näha. Mõttega harjusime varsti, aga kolinaga mitte, ja nii mõnigi kord ärkasin selle peale keset kõige mõnusamat und üles.

Minu kättemaks oli magus, sõna otseses mõttes. Ühest kohalike roogade restoranist leidsin iguaanisupi ja tellisin selle kõhklemata. Kuidas iguaan külale…

Nelja päevaga saime söödud, ringi sõidetud ning esimesed surfitriibud tehtud ja oli aeg edasi Venezuela poole asuda.

Venezuala: Adicora ja Coro

Kui mõni päev enne reisi Välisministeeriumi kodulehele sattusime, ei teinud rõõmu Venezuela kohta öeldud “vältige võimalusel riiki reisimist”. Sama soovitas ka Miamis kohatud sõbra sõber, kes oli Venezuelast pärit. Röövimised ja mõrvad olid tema andmetel viimastel aastatel enneolematult sagedaseks saanud, ja just sama päeva hommikul oli uudistes juttu olnud kellestki saksa turistist, kes oli röövimise käigus tapetud. Sellest hoolimata otsustasime saatusele püstipäi vastu astuda ning ikkagi Venezuelasse sõita .

Tiibadega trolli meenutav lennuk viis meid Arubalt Punto Fijo lennujaama, sealt edasi Adicorasse oli tunnise autosõidu tee. Esmamulje Adicorast tõi meelde hulgaliselt lapsepõlvemalestusi, aga mitte helged perega Kloogarannas veedetud päevad, vaid poistekambaga Mustamäe tee garaazhide taga tühermaal mängimise. Kuigi pilti olid lisandunud palmid ja meri, andsid dominantse tooni hoopis halvasti ehitatud majad ning veepiiri pitsina palistav prügiriba.

Ehk siis avastasime end “avastamata pärlist”, mis oli väidetavalt ohtlik, aga selle eest kole. Isegi see osa minust, mis on koduks seiklusejanulisele rändurile, laiutas osavõtmatult käsi ning ei teinud vähimatki katset lohutada seda teist osa, mis otsis mõnusat rannapuhkust Kaasaga. Nimetatud Kaasa tegi küll vaprat nägu, aga oli selgelt aru saada, et ta pidas sel hetkel Välisministeeriumi usaldusväärsemaks allikaks kui mind.

Juhuslikult olin samal päeval Daniel Kahnemani “Thinking, fast and slow” raamatuga jõudnud sellesse peatükki, mis kirjeldab läbi mitme psühholoogilise eksperimendi värvikalt, kuidas nii elulugude, valusate meditsiiniliste protseduuride kui puhkuste puhul loeb kõige rohkem lõpp, mitte kestus ega kogetud ebameeldivuse hulk. Meil oli veel 12 päeva puhkust ees, ja oli veel aega lõppu mõni puhtam ja sõbralikum sihtkoht sokutada. Mul oli veel lootust!

Praktilise poole pealt on Venezuelasse vaja kaasa pakkida kaks asja. Esiteks hispaania keele oskus, sest inglise keelt rääkisid seal üsna vähesed. Ja teiseks sularaha. Kuigi kaardiga sai siin-seal maksta, oleks see elu pea kolm korda kallimaks muutnud. Nii nagu soome markadega mehkeldamise ajastu alguses Eestis, kehtis seal paralleelselt kaks valuutakurssi. Lennujaamas oli küll olemas ametlik valuutavahetuspunkt, aga sinna polnud isegi vaevutud inimest tööle võtma. Raha sai vahetada teise korruse söögikohas, mida naljatamisi restoraniks kutsuti. Vastavalt sellele, kas su näoilme oli näljane või küsiv, tõi ettekandja lauda kas menüü või bolivaride paki. Ühte silma uksel hoides (ju siis oli lennujaamas ka paar “määrimata” politseinikku) korraldas ta tehingu kiiresti ära, väike närvikõdi oli klientidele kauba peale.

 

Jahedale esmamuljele Venezuelast ja Adicorast lisandus puhkuse jooksul ka positiivset. Rand oli küll kasimata, aga tehnilisest küljest üks parimaid lohesurfikohti, mida näinud olen. Lai, liivane, inimtühi, ja nii ühtlase tuulega, et vabalt oleks saanud üksi vastu tuult sulgpalli mängida.

Tahaksin siia juurde öelda ka “ning inimesed olid jutukad ja sõbralikud”, aga see ei oleks päris tõsi. Jah, kohtasime tõeliselt toredaid inimesi, ja pidasin oma vigases hispaania keeles maha nii mõnegi lõbusa vestluse. Aga leidus ka neid, kes meiesuguseid turiste vaid pika altkulmu pilguga kostitasid. Teistsuguse pilguga, kui seda mujal Ladina-Ameerikas kohanud olen. Ilma Venezuela ajalooga tutvumata oleks olnud raske mõista, millest tuleneb selline ebasõbralikkus ja miks kuritegevust on nii palju. Aga kui riiki ikka peaaegu kogu selle ajaloo vältel juhitud sama hoolsalt nagu põrkeautot lõbustuspargis, on igati loogiline, et muutuvad väärtushinnangud ja osa ühiskonnast läheb tsivilisatsiooni vääramatut teed mööda vales suunas.

Ka süüa sai hästi ja rohkem või vähem ametlikumaid söögikohti oli päris palju. Küla parima roa otsing viis meid kord ühte sellisesse, kus toit oli sööklatoidu väljanägemisega ning tugevalt üle soolatud. “Kokk on vist armunud”, arvas Kaasa lustakalt. Nõustusin, ja nentisin, et mulle on tööalaselt kõvasti liiga tehtud. Kui toit on soolane nagu jeekim, siis on põhjuseks koka hästisujuv armuelu. Kui aga mina mõne arusaamatu kampaania korraldaksin, ei ütleks keegi kelmikalt, et “näe, turundusinimene on vist armunud”. Kahtlustan, et samamoodi tehakse iga päev liiga ka poliitikutele, arstidele ja ilmselt ka sulle, hea lugeja.

Vahetasime oma põhjamaise dieedi vist liiga kiiresti ja täielikult mereandide vastu, ja reisi teisel poolel kimbutasid seetõttu kõhuhädad. Tundsin ennast nagu läbikukkunud luuraja – ei suutnud midagi enda sees hoida. Huvitav seik oli asja juures see, et meie posada-pidaja, kes meie vaevustest kuulis, soovitas leevenduseks pepsit sidruniga. Esimest korda kogesin kultuuri, mille rahvameditsiin ei soovita kanget alkoholi. Kuigi võib ka olla, et see oli lihtsalt Pepsi erakordselt efektiivse reklaamimise tulemus.

Meie puhkuserutiin oli umbes selline: ärkad, jalutad merre ujuma, ostad puuvilja-veoautost imemaitsvad banaanid ja ananassi, surfad natuke, kirud elektri- või veekatkestust, sööd, ruttad kohe peale sööki tualetti, loed võrkkiiges, vaatad tähti. Päevad olid nii sarnased, et isegi sääski teadsime reisi lõpuks nimepidi.

Sellisest tihedast graafikust hoolimata õnnestus veidi ka lähiümbruse vaatamisväärsustega tutvuda. Vähem kui tunnise autosõidu kaugusel asus Venezuela kunagine pealinn ning ühtlasi riigi vanim linn Santa Ana de Coro. Coro koloniaalarhitektuur oli ilus, suures osas korda tehtud ja vanalinna osas oli igati mõnus jalutada.

Meil oli plaanis reisi lõppuossa paar päeva midagi helesinist ja mugavat plaanida (mul olid veel värskelt meeles Kahnemani raamatust loetud tarkused), aga seoses läheneva karnevali-nädalavahetuse ning lennufirma Tiara graafikumuudatusega, mis jättis ära kõik lennud 3 päeva järjest, jäime Adicorasse sisuliselt puhkuse lõpuni.

Hüvastijätt Venezuelaga oli intensiivne ja emotsiooniküllane. Peale check-ini tegemist käsutati kõik reisijad väikeste gruppide kaupa ruumi, kus pidi pealt vaatama, kuidas pahurad mundrimehed kogu su korralikult kokkuvolditud pagasi pahupidi keeravad. Proovisin alguses sellise hooletu tegutsemise vastu protesteerida, aga siis peatus pilk pikemalt mundrimehe kummikinnastel. See siin võiks ka palju hullem olla, mõtlesin ja lasin kaosel sündida. Viis lendu hiljem olime tagasi kodus.

Epiloog. Maailma Majandusfoorum valis Venezuela äsja maailma kõige ebasõbralikumaks riigiks turistide jaoks. See tundub liialdusena, aga kui keegi reisisoovitust küsib, siis ma ootaks veidi Venezuelasse minekuga. Las see riik puhkab end Chavezist korralikult välja, enne kui sinna minna.

Ilmus ka Ekspressi Kohvris.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>