Filipiinidel, lohesurfamas ja niisama.
Peale kuute lendu ja umbes kahte ööpäeva teel olemist (aitäh, lumetormid Euroopas) jõudsin Bagasbasi sõpradele järele. Viimased kilomeetrid kolmerattalisel mootorrattataksol sõites olid tekitanud kahtluse, kas Bagasbas on ikka see avastamata loheparadiis, mida meile oli reklaamitud. Avastamata oli ta kindlasti, aga parklat meenutav rand ei tundunud ühegi mulle teadaoleva paradiisi moodi. Olukorda ei parandanud ka tugevad vihmavalangud ning asjaolu, et ainuke meelelahutus tundus olevat kaks karaokebaari. Bagasbasil oli esmapilgul umbes sama palju šarmi nagu masuudiveoga tegeleval sadamal. Hotellifuajeest leidsin ees neli kriipsukujuliste suudega reisikaaslast, kes raevukalt oma nutitelefonidesse ja iPadidesse erinevaid päringuid sisestasid, nii et nukid valged. Ilmateade lubas sellist ilma veel umbes nädalaks, nii et asusin innukalt kaasa mõtlema, kuidas Bagasbasist juba järgmisel hommikul ära saada. Laual oli kas pikk tee mikrobussiga, kallid ja ebamugavate aegadega siselennud ja teoreetiline võimalus saada telefoni teel kätte üks lennukiga piloot, kes terve päeva jooksul polnud aga toru võtnud.

Kuidas sellised probleemid 21. sajandil lahendada? Täpselt nagu köögis retseptiga jännijäämise või trennis saadud luumõra: võtsin taskutelefoni ja kirjutasin selle netiotsingusse charter a plane on philippines. Esimese kõnega oli olemas peaaegu sobilik lennuk, teise kõnega ka meie reisiseltskonnale paraja suurusega sõiduvahend. Mitte keegi ei ole mitte kunagi nii lihtsa vaevaga nii tänulikke pilke välja teeninud kui mina seal (vähemasti selleks õhtuks) jumalate poolt hüljatud kohas. Õhtusöök möödus juba hoopis lõbusamates toonides, mõned meist jõudsid isegi karaokebaari, ning lahkusid sealt õigepea ummisjalu.

There’s three things I miss about places like London and San Francisco: hummus, smoothies and s
I saw 
And last but not least there’s
Täna oli tore koolipäev. Käisin