Meeldejääv päev
Õlilaigust helkis vikerkaarena vastu päike. Hetkega muutusin ma väga väga kurvaks. Üks asi on loodusreostus – vaevalt see kellelegi meist meeldib. Teine asi oli see, et õlilaik pärines minu auto karterist ning suurenes iga sekundiga, seejuures lahutas mind ja kodu umbes 400 kilomeetrit.
Bensiinijaamast suur kanister õliga ja minekit! Et jõuaks kodulinna enne, kui auto lõplikult kooleb. Sõime sõidu ajal ja kiirustades. Keset pasteedisaia tundsin äkki, et osa toidust läheb valesse kohta. Sissehingamise asemel kostus ainult kähin. Teine kord. Kolmas kord. Ei midagi. Keerasin tee äärde ning peatusin, et tekkinud mure kuidagi lahendada. Ning kolmest autouksest hakkas minu poole jooksma sõpru, käed patsutamiseks õieli. “See veel puudus..”, jõudsin mõelda ja kaitsesin end kätega, sest patsutamissurm tundus veel õudsam kui lämbumine. Ja siis – kähinal tuli esimene värske ports õhku. Siis veel üks. Ja elu jätkus, ilma et pilt oleks isegi virvendama jõudnud hakata.
Päeva teine pool oli parem. Saime piletid ümber vahetada varasema praami peale hoolimata sellest, et jõudsime sadamasse vaid 13 minutit enne väljumist. Mere ääres paistis päike. Ja päeva lõpetas Kesköine Külaline.
Loo moraal? Peale vihma tuleb alati päike välja.