Lugu sellest, kuidas Taavi, Sten, Ott, Taavet ja Andrus sõitsid rongiga 6000 kilomeetrit, jõid ennast Irkutskis täis, toitsid ja/või püüdsid Baikali ääres kala ning lendasid väsinult, aga õnnelikuna tagasi.

Musi. Kalli. Käepigistus. Põsemusi. Embamine (ma olen alati arvanud, et meesterahvaid ei kallistata, vaid emmatakse). Musi. Musi koos tugeva kallistusega. Käepigistus koos õlalepatsutusega. Pits viina ja kurk. Vagunisaatja viibe, mille peale vaatasime ärasaatjatele viimast korda sügavalt silma ja siirdusime oma aknaga kajutisse. Igasuguste mugavusteta kajutisse, kus ainukesteks vihjeteks selle kohta, et keegi on kunagi mõelnud selle peale, et reis oleks võimalikult meeldiv, oli nupp RADIO seinal ning kollase pluusi ja suure ninaga noor daam meie vastaspingil. Kell 16.52 jõnksatas rong liikuma, nagu nõiaväel avanesid õlled ning kuskilt saabus südamesse Tunne.

Paar tundi hiljem, umbes 15 minutit enne Venemaa piiri ületamist sai see Tunne haledasti jalaga munadesse. Svinktur tegi ahnelt paar kiiret neelamisliigutust, aimates ette kumminuia kujulisi külalisi. Asi selles, et iseenda ja amenike koostöö tulemusena oli Taavi passi sattunud viisa, mille jõustumiskuupäev oli muretult tulevikus. Aimdus, et mingi jama tuleb, sai ametliku kinnituse siis, kui laigulises mundris üsna kena blondiin küsis Taavi käest Tõõ znaajesh, kakaja sevoodnja tsisloo?. Lasime küll küsimust mitu korda korrata ja teesklesime naiivseid turiste, üllatust ning astmahoogusid, kuid kasu ei midagi.
Käsutati kotid selga ning anti nõudlikul toonil mõista, et lahkugu me sõiduvahendist või muidu.. Reis Venemaale oli alanud!

Tüdruk kollases (seesama suure ninaga) lehvitas, kui automaatidega piirivalveametnike saatel rongist välja vantsisime. Toas, kuhu meid eskorditi, oli trellidega puur, olulisel määral sisekujundamatust ja umbes neli kavala ilmega noort daami mundris – jube raske oli aru saada, kas tegemist on Ida-Saksa pornofilmi algusega (tead küll, see, kus mundri alt paljastub must pitsiline natuke väljaveninud pesu) või veidi jumpsiva reaalsusega. Kahjuks osutus õigeks see teine variant.

Rong sõitis ära. Samal aja nüpeldati meie passe halastamatult erinevate templitega ning paluti järgmisel päeval uuesti proovida. Raske südamega jätsime mundris krasaavitsatega hüvasti ning istusime sinisesse Ladasse, mille missiooniks maa peal oli 100-rublase logistikateenuse osutamine viisata turistidele, ja otsustades kulunud kummide järele ilmselt ka viina järel käimine. Rooli istunud mundrimees viskas mütsi ulja kaarega tahaistmele, haaras roolist ja võttis velgede alla midagi, mida võiks nimetada Kolgata maanteeks. See teejupp Ivangorodi rongijaamast tegeliku piiripunktini oleks võtnud ka Markko Märtini lauba pärlendama. Rallimees oleks ilmselt teise käiguga aeglaselt sealt läbi töristanud, aeg-ajalt kaardilugejale vastu kõrvu virutades. Või midagi sinnakanti.

Kodumaale naasmise tunne ei olnud miskit moodi seotud elevuse või rõõmuga, nagu see ju võiks olla. Leidsime ööbimiseks Narvas ühe hotelliurka, mille ainukeseks positiivseks omaduseks oli see, et pidime seal ainult ühe öö olema. Urkasse jõudnuna valasime kaasasoleva alkoholilaadungi pahinal neelu, ning et ma lisaks kliimaseadme köitpidi lae alt allasikutamisele muud kurja ei teeks, loitsis Taavi mind hambapastatuubiga magama.

Narva tervitas meid hommikul jaheda lõdva käepigistusega. Tibutas vihma, ainus muuseum oli kinni, rongipiletite ümbervahetamine võttis õige mitme viina raha. Tutvusime siis kohalike vaatamisväärsustega: mina vaatasin Taavit ja Taavi mind. Oli üks väga väga pikk päev. Vennaskond on kiitnud oma lauludes mitut kohta. Riiat, Maardut, Kopenhaagenit. Võibolla veel mõnda linna, aga minu teada Narva nende hulka ei kuulu. Ja kui kuuluks, peaks ma Trubetskyt parajaks ullikeseks.

Piiriületamine vol2 läks libedalt nagu lehm libedal jääl. Selle tulemusena oli Taavil võimalus tund aega Venemaal illegaalselt viibida; poiss kohe õhetas elevusest. Siiski, üks kõrvalnäht asjal oli, hambad hakkasid meil mõlemal kummaliselt kõlksuma. Olime esiti paanikas, et äkki on mingi jube haigus ja tahtsime juba rongiarsti üles otsida, aga õnneks selgitasime vaatluse tulemusena välja, et muretsemiseks pole põhjust – hambad lihtsalt kõlksusid vastu viinapitsi serva. Olime restoranvagunis – lõime kokku kahvleid forellipaladega, võtsime küll Niagaara kose terviseks, küll selle terviseks, et meie toakaaslaseks olev ebamäärases vanuses jutukas daam Alla ootab meid kupeest naastes paljana. Ühesõnaga virutasime viina nagu poksikotti. Täis nagu lüpsiootel lehmad siirdusime une rüppe (kus õnneks Alla juba magas). Nüüd on Moskva eeslinn akende taga ja virutame samas tempos jogurtit nagu eile viina. Tunne on, et elame-näeme.

Kolmapäev, 2. juuli
Möödas on poolteist ööpäeva. Selle ajaga saaks välja mõela väiksema linna arengukava, sõita rahulikult ratsa Tallinnast Mäo risti, ehitada valmis pool kilomeetrit kaherealist magistraali, vaadata 17 filmi (koos vetsupausidega) või jõuda vestluses Targa Inimesega lähedale Elu Mõttele. Meie, näe, ei teinud ühtki neist. Töllerdasime niisama mööda Moskvat ja jõime õlut.

Esimene emotsioon Venemaa pealinnas oli kohmetus. Meile oli rongijaama vastu tulnud Tüdruk Kollases. Ta ütles, et tundis ennast kehvasti (õigemini et terve vagun tundis ennast kehvasti), et meid rongist automaaturite saatel välja visati. Et Venemaa on ikka väga karm baltlaste vastu. Soovis meile kõike head ning nägemata meie põhjamaistes pohmellivarjundiga nägudes ainsatki märki ühestki senituntud emotsioonist, lahkus. Vasakule ära. Seisime Taaviga nagu Seene-Mikud kuus sekundit paigal, käed ja mokad ripakil ega öelnud teineteisele ühtegi sõna. Läbi pea jooksid erinevad mõtted kiini, aga väliselt olime külmad nagu igikeltsast äsja väljasulanud mammutikorjused.

Takso otsimise ajaks olime sunnitud tardumusest toibuma. See läks päris libedalt, seda muidugi juhul, kui maffiaga ähvardava kõveraninalise sohvriga hinna üle kauplemine kvalifitseerub kuskil entsüklopeedias sõna libe alla. Igatahes olime kohal! (mitte sardiinil, angerjal ega haugil)

Moskva oli vihmane, alles päeva lõpuks suutsime juurde teha sellised õllelõhnad, et pilved hajusid rutuga laiali ja päike tuli nähtavale. Vägitükiks, millest ka kunagi oma lastelastele kavatsen kõmiseval häälel pajatada, osutus sigakalliste vihmavarjude poest endale sademetõrjuja tasuta väljarääkimine. Võidurõõmu kroonis puhtam ja kuivem tunne.

Arbat, mis minu kujutelmades pidi olema Venemaa tuiksoon, osutus lihtsalt hästitoidetud Narva kesktänavaks. Näiteks suveniirimüüjate rassi esindajaid oli väga palju, isegi rohkem kui ilma igasuguse kujunduseta reklaamloosungeid.

Maarjamaa pojale vihmavarjutriumfi toonud nõksud ja knihvid ei kutsunud Punast väljakut turvavas miilitsas esile isegi mitte tülpimust. Iseendast ei ole ju korrakaitsjale hane selga veena mõjumine kuigi märkimisväärne sündmus, aga kahjuks seisis plastnokaline tõbras otse minu ja sm. Lenini vahel. Jäigi laip vaatamata, õnneks vähemalt Taavi ja võõrustajapliks Kati said käia patsiendi tervislikku seisundit hindamas. Nad panid üksmeelse diagnoosi, et vaatamata uuele takust sisikonnale on kikkhabe ikka veel surnud mis surnud. Ja kuna olen endas avastanud üsna vähe nekrofiilseid iseloomujooni, ei lasknud ma faktist, et pidin piirduma vaid mauseleomi ees seisvate miilitsaonude pildistamisega, tujul langeda. Liiatigi, et need olid vähemalt sama liikumatud kui väljaku ainus resident.

Järgmine loogiline samm oli laevareis Moskva jõel. Piki kallast kulgedes ei saanudki aru, kummad on lollimad, kas kalda ääres õngitsevad kalamehed või siis kalad ise, kes soostuvad elama hallikat tooni vees, mille keemiline valem oleks umbes meetripikkune. Juhul, kui mõni kala seal ka leidunuks, siis miski ei garanteeriks, et loomus pärast pannile asetamist väärt köögiriista sisse auku ei söövitaks.
Otsustasime jõereisi katkestada, kui nägime laevaaknast Gorki pargis tegutsevat tivolit. Kõige muljetavaldam ataktsioon seal oli tasuline peldik, mille põrandale sittumine oleks andnud kohale nii parema väljanägemise kui ka paremini lõhnavama õhu. Teiseks olulisemaks leiuks oli gravitatsiooni, tsentrifugaaljõudu ning helireostuse seadust eirav atraktsioon, mida kuidagi ei tihkaks nimetada Ameerika mägedeks. Heal juhul New Yersey mägedeks (ning teadjamad juba teavad, mis osariiki USA-s selle riigi kaenlaauguks kutsutakse)

Moskva mõjus kordades meeldivamalt autoaknast, mida juhtis Maarjamaa poeg Kurim (uksekood alt 158 ¤ 6457). Võibolla oli asi selles, et kolmerealise tee viiendas reas 110-ga sõitmine lihtsalt sundis positiivsemalt mõtlema. Aga eks tänamatut ning vähetasustatud kõrvalrolli mängis ka see, et Moskvas lihtsalt on üht-teist näha ja omal nahal kogeda, aga jalgsi on seda ilma seitsme penikoorma saabasteta väga raske teha.
Kaasliiklejaid vaadates jäi mulje, et kui sul ei ole musta suuremat sorti autot (Volga, S-klassi mersu, 7-seeria BMW), siis sa ei kvalifitseeru liiklejaks ning oled auastmelt kusagil hobuse ja trolli vahepeal. Võid siiski kasutada signaali, kuid mitte mingil juhul esi-, taga- ega suunatulesid. Küünarnuki õueshoid küljeaknast on siiski lubatud.

Nüüd oleme rongis. Avatud uutele ideedele ja senitundmatutele kõhuhaigustele. Kaasa on ostetud vett, vilet ja viina. Kuna eesootavate sõidutundide arv on suurem kui mõeldagi julgeme, siis leevendame lööki ohtrate mölina- ja viinadoosidega, konservi-inventuuri tegemise ning kõiksugu kirjasõna sisseahmimisega (kuigi, vähemalt esialgu tundub viina sisseahmimine tõhusam löögi adsorbaat)

Nagu aimata võib, on seltskond vahepeal täienenud ning näeme endi keskel nüüd ka Taavetit, Steni ja Otti. Nad tunnistasid üles, et olid juba Tallinn-Moskva otsal natuke viina joonud ning sibulat ja konservi söönud ja selle andsime neile kohe andeks.

Praegu käime kordamööda restoranvagunis erinevate asjadega manustamas ning ühtlasi baaridaami abiga avardamas oma piire selles, kui kole võib olla üks naisterahvas. Tegelikult peaksime talle tänulikud olema, kuna ta leevendas märgatavalt vahel reisil ilmnevaid Noormehest-on-sirgunud-mees-tüüpi mõtteid ning oli tegelikult üsna sõbralik isend. (Ja ikkagi tahaks siinkohal kasutada võimalust ja saata persse kõik need, kes ütlevad, et väline ilu pole tähtis. Minu jaoks jookseb igatahes piir tsipake enne seda, kui rinnavoldid on tagantpoolt vaadates näha)

Kuna rongisõit on parajalt segane kogemus, ärgu hea lugeja pahandagu, kui järgnevad mõttekillud tunduvad pisut kaootilised:

*• Ma polnud kunagi varem näinud korraga nii palju konserve kui kaasavõetud provianti vaadates. Momento Mori kõigi nende räimede, veiste ja täies elujõus sigade nimel, kelle eluküünal meie reisi õnnestumise nimel kustutati kui leegid viieaastase Tiina (nimi väljamõeldud) sünnipäevatordil.
* Just praegu rong peatus jaamas, kus tänavatel pole nimesid. Tjah, tegelikult pole ka külakesel endal mingit nime peale lakoonilise tuletise rongi odomeetrilt, näiteks 260 km (Moskvast). Inimesed kannavad riideid, millel olevate logode omanikud pole selle eest saanud kopikatki, kuulavad muusikat, mis ei tee rikkamaks ühtegi lauljat ega lauljatari, müüvad tilli, pirukaid ja mureleid, mille arvelt emake Venemaa ei rikastu karvavõrdki ning näevad välja väga koomilised, ilma et ükski tsirkuseomanik sellest kasu saaks. Vene majanduse eripärad..
* Panime igavuse peletamiseks asjadele nimesid. Näiteks see reisikiri võiks olla Suvorovi nimeline. Veelgi enam, selle lugemine võiks olla Kutuzovi ämma (kes oli paks nagu piibel) nimeline.
* Avasime muuseas just viinaonu ja võtsime ühed Ventspilise terviseks. Vorstinahad, tühjad pudelid ja muu tühja-tähja viskame kordamööda kas aknast välja või viime V.I. Lenini nimelisse prügikasti, kust vagunisaatja selle ise aknast välja loobib.
* See Narvas veedetud päev, millest sutike maad tagasi juttu oli, oli rongisõiduga võrreldes vägagi sisukas. Kui ma poleks enne kogemata vürtsitatud sealiha konservi oma magamiskoti peale ümber ajanud, poleks ma täna tundnud ühtegi emotsiooni. Mõtlen kadedusega esiisade peale, kes sama teekonna loomavagunites läbisid – nemad võisid aega sisustada muretsemise, nutmise või lootmisega, et äkki nad on varsti kohal. Meie teame kahjuks liigagi täpselt, mitu ööpäeva veel sõita tuleb.
* Konserveerisime äsja oma kupee. See tähendab, et ajasime ta konservihaisu nii täis, et seda kuute kuupmeetrit ei peata nüüd enam hõbekuuligagi kinni. Aitäh tublidele spetsialistidele, kes lihaloomade võimeid proovile pannes leiutasid Vürtsitatud sealiha konservi!

Neljapäev, 3. juuli
Õhtu on peaaegu käes. Olen hetkel ainus meist neljast, kes pole täna veel sittagi teinud. Kõik teised tegid selle juba ära. Ja kuna rongi räpases, aga selle eest edasi-tagasi-üles-alla loksuvas peldikus nö. Joonase lähetamine pakkus kõigile väga palju elevust, oleme päev otsa teenud nii palju selleteemalisi nalju, et meie kupeed võiks vabalt pidada Eesti väljaheitekoondiseks.

Aga eilsest õhtust võibolla natuke. Ootasime Taaviga parasjagu tagasi kamraade, kes olid läinud restoranvagunisse salatit tegema, kui ukse tagant hakkas kostma hirmsat kolinat ja kraapimist. Ukse paotudes ilmus nähtavale Sten, kes oli veidi kreenis ning kelle pilk oli sama selge nagu Rüütli iseseisvuspäeva kõne. Varsti järgnesid Ott ja Taavet – kolmepeale oleks nad Wismari valvearstidele olnud üks huvitav ja palju tööalast väljakutset pakkuv case. Sõnadetulvast selgus, et juba mainitud restoranvaguni kaunitar oli noorsandidele oma sünnipäeva puhul konjakipudeli ja muud head-paremat lauda toonud. Kui tema külalislahkusele midagi ette heita, siis võibolla seda, et heldele žestile järgnes arve, suur nagu puri. Aga noh, ega 2000 rubla suvalise Moldaavia brandi eest polegi ju teab mis palju. Elamustest tulvil Sten ja Ott siirdusid õige pea tahenema laealustele riiulitele, mida mõned naljahambad kutsuvad vooditeks. Meie ülejäänud jäime edasi istuma, ja kuna kolmekesi oli kuidagi kõle, kutsusime neljandaks laua äärde ühe viina koos paari vorstiga. Intelligentne vestlus võis alata. See sujus täitsa ludinal, aga millegipärast avastasime õige pea, et oleme täis nagu snautśerid. Et kahjustusi meeldejäävamaks muuta, paterdasime Taavetiga partide kombel korduvalt restoranvagunisse ning tegime mitu mitu külma õlut. Käisime ka ekskursioonil platskaardi-vagunis. Kindlasti on nähtu kirjeldamiseks vene keeles palju sobilikke sõnu, kuid emakeeles jääb midagi nagu puudu. Näiteks õhu kohta võiks öelda „huvitav“, aga võiks öelda ka „kokteil sibulast, higist ja süsihappegaasist, kaunistuseks õhuke hapnikuviil“. Inimesed magasid risti ja põiki, nagu oleks äsja lõppenud kütkestav orgia – asjaosalisteks põhiliselt sapakasuuruste tissidega baabushkad ja triibuliste särkidega ebamäärases vanuses mehed, kellel ka magades sigaret suus. Kaine peaga sinna tagasi minna ülejäänud rongisõidu jooksul ei julgenud.

Reede, 4. juuli
Tänane päev on vähemalt sama sisukas kui eilnegi. Pessimist ütleks võibolla sama sisutu kui eilne, aga kuna väiksemgi pessimismi-ilming vallandaks kupees kohe enesetappude laine, jääme praegu selle „sisuka“ juurde.

Kuus vagunit eemal asub puhastustuli. Purgatoorium, ütleksid selle kohta rohkem haritud inimesed. Seal müüakse ülevalt koonjaid tumedast klaasist torusid, milles leiduv aine aitab reisivaegusi leevendada. Äsja saabusid puhastava leegi juurest Taavi, Ott ja Taavet, kelle nägu on nüüd hoopis lõõgastunum kui minu või Steni oma. Jällegi, mõned vanamoodsad tähenärijad ütleksid selle kohta „puhta purjus“, aga ma ei süüdista sellist elementi – nad pole lihtsalt rongiga läbi Venemaa sõitnud.

Pesematuse aste on juba saavutanud taseme, kus palavusest voolav higi teeb puhtamaks, mitte vastupidi. Edaspidi suhtume kõiksugu sõjamonumentidesse hoopis suurema respektiga, kuna kaevikutes roomavatel soldatitel pole ju isegi mitte ameerika mägede stiilis kemmergut ning kuudepikkuse järelmaitsega vett väljastavat kraani.

Kaardi peal oleme liikunud tubli kämbla võrra. Kahju, et kämbla võrra liikumise hind oli antud kontekstis päevadepikkune olesklemine aknaga ümbrikku meenutavas ruumis. Kui nii võtta, on 6000 km katmine rongis väga huvitav kogemus. Ainult et edaspidi olen huvitavate asjadega valivam.

Kuskil päeva keskel või eelmise lõpus (ajaarvamine ja pühapäevahommikune Kört-Pärtli särk on antud hetkel üsna sarnased) sain teada, et mulle pakutakse uut töökohta. Näos ei liikunud ükski lihas. Hakkasin mõistma, miks vagunisaatja tegemistes pole hinge ega hoogu. Rongis on oluline ainult see, kui kaua on jäänud sihtpunktini. Kõik muu on, kasutades kohalikku kõnepruuki, poohui.

Nüüd veel vahepala purgatooriumivagunist, kus kolmik meie seast vahepeal käis. Seal oletseb lisaks auto alla jäänud suure konna sarnasele baaridaamile ka Gena. Gena on mees, kellel on väga särav naeratus. Sellel pole muuseas vähimatki pistmist suuhügieeniga, lihtsalt ettevõtlik hambaarst on asendanud kõik hambad kulla (esimesed) ja hõbedaga (ülejäänud hambad). Taavi terav silm märkas köögis ka abitöölist, kelle kleidiga oleks tema sõnul saanud katta mudeli T65. Muuseas, ta ei mõelnud Ericssoni mobiiltelefoni mudelit, vaid N Liidu võimsaimat lahingutanki. Minu pool sekundit kestnud illusioon napis seelikus imekaunist kokatibist haihtus nagu miljonid Eesti Pangast.

Laupäev, 5. juuli õhtu
Selline tunne on, nagu oleks ma siin rongis juba väga kaua olnud. Aastaid. Tundub, justkui mu isa oleks olnud vedurijuht ja ema vagunisaatja ning lapsena oleks ma Mustamäe paneelmaja hoovi liivakasti asemel mänginud uriinist ja õlist läbiimbunud kividega Venemaa lõputute perroonide vahel. Kirjutamiseks pole mingit isu. Võibolla sellepärast, et absoluutselt millestki pole kirjutada, aga võibolla on sellel mõni teine, sügavam põhjus. Ma ei taha küll masohhistina mõjuda, aga iseendale kui selle reisi loovjuhile tahaks küll praegu kõva tohlaka anda. Huvitav, kas ka reisikaaslastel on see tohlaka mõte peast läbi käinud? Igaks juhuks ma parem ei vaata neile praegu otsa ja teesklen, nagu oleks midagi jube huvitavat kirjutada.

Pühapäev, 6. juuli
Täpselt samamoodi nagu esimene valguskiir valgustab dzunglit kolmapäeva hommikul ja toob endaga kaasa elu, mõjus meile see, kui rongiaknast hakkasid paistma Irkutski kivist, puust ja õlest hooned. Une- ja pohmeluserähmased, nagu me seal olime, ei saanud me esialgu arugi, missugune õnn meile sülle oli langenud. Ei enam roostevabast terasest peldikupotti, kus on tärganud uus orgaaniline elu! Ei enam rattaid, mis teevad rat-tat-taa! Ei enam ettekandja sajakiloseid rindu eluruumi ahistamas! Ei enam vestlusi nägemusi nägevate ukraina meestega, kes tamburis suitsu tehes mulle uppumissurma ennustavad! Maa!!!
Hotell oli üllatus, ja seejuures meeldiv selline. Oli põrand, lagi, seinad ja puha. Isegi vann koos dushiagregaati meenutava aparaadiga oli, ja mingil põhjusel nõrises sealt selget puhast vett. Olime oma õliste juustega kaetud aju tagasoppides juba ette leppinud mõttega, et peame ööbima ühikatoas, kus on üks dushsh koridori peale. Sel juhul oleksime kõik kiljudes pesuruumi jooksnud, ja sealt oleks välja pritsima hakanud hunnituid shampooni- ja hambapastajugasid. Aga, nagu juba aimata, lahenes olukord hoopis vähem rõvedalt.

Pärast põhjalikku kümblust läksime ennast Irkutskile tutvustama. Jõudsime nii sinna kui tänna. „Sinna“ all mõtleme täiesti korralikku ning Välismaad meenutavat kesklinna ning väikest laevaekskursiooni. „Tänna“ all seevastu aga piirkonda, mida ilmselt ka miilitsate tallad ei usalda puutuda. Näiteks turutaguse platsi kant oli selline, kuhu isegi varjud julgesid meile järgneda alles paarkümment meetrit tagapool. (Ise närviliselt ringi piiludes ja suitsu kimudes).

Ja nüüd istume me hotellirestorani nurgalauas. On ülev meeleolu ja ettekandja peab nii tihedasti meile viinapudeleid lauda tooma, et vaesekese laup juba leemendab. Harmooniat rikub ainult üks sekka tellitud Rumeenia cabernet sauvignon, mille ainus hea omadus on see, et ta peletab kahjureid eemale, näiteks kärbsed lahkusid läkastades kogu hotellist.

(käsikirjas muutub käekiri kuidagi segaseks) A mis ma siin nüüd seletan. Õige pea laudaistumise järel hakkas meid karistama karaokelaulja. Üks noor daam laulab ka just praegu. Ta vist ei naerataks nii palju, kui ta vaid teaks, et me aplodeerime tema rindadele, mitte lauluhäälele ega kuritegudele, mida ta saatis korda inglise keele foneetikareeglite vastu. (käekiri muutub loetamatuks)
Esmaspäev, 7. juuli
Kuna maks ja neerud võtsid alates mingist hetkest kogu kehas leiduva energia, katkes käsikirja kirjutamine eile nagu saabliga lõigatud. Hommikul olid kõigil näod veidi loppis, ja Taavetil oli parem käsi villis. Häbeliku näoga seletas ta hommikusöögilauas midagi sigareti valet pidi kättevõtmisest. Kolleegid noogutasid mõistvate nägudega – teame neid sigarette, teame.
Legend käib, et eilne õhtu sai läbi ainult seetõttu, et südaööl suleti restorani köök. Ja hea, et see suleti, sest muidu oleksime siiamaani seal ja telliksime 55-krooniseid viinapudeleid läbisegi Rumeenia veiniga, millel on hapukurgi lõhna- ja maitseomadused. Kokkuvõttes niitis see Rumeenia peedi combo meid nagu vikat naati. Siuh! ja olimegi puupüsti täis. Õhtu lõpetuseks arvasime, et oleme ikka jube kõvad mehed, et siia Venemaa otsa puhkama tulime ja Sten lubas Taavi niplid kirehoos krussi keerata ning Kuku raadio lainele häälestada. Vallatu, nagu ta meil on.
Kirjutasime end hotellist välja, saime tagasi passid ning kohtusime Leonidiga. Giid Leonid osutus inimeseks, kelle kohta võib kõhklematult öelda käbe mehike. Ta istus pärast ohtrat käesurumist reipalt mikrobussi juhi kohale, aga kuna tema põhianne oli seletamine ja organiseerimine, oli ta enda kõrvale kavalasti paigutanud mitte ainult sohvri, vaid ka rooli ja muud olulised nublakad. (Nendele, kes matsu ära ei jaganud – buss oli parempoolse rooliga)
Puitarkitektuuri muuseumis said Siberi asjad kohe palju selgemaks. Esiteks see, et buriaadid ehitasid alati maja ukse lõunasse ehk päikese suunas, sest seestpoolt vastu kirgast valgust tundub kellegi sisenemine väga efektne. Ja et kindlusküla ette pidi alati olema ehitatud väike kirikukene, sest siis ei pidanud igasugu tobusid jumalasõna kuulamise ettekäändel külla sisse laskma. Ning et kuna tööstusrevolutsioon puudutas põhiliselt terast ja keraamikat, siis suveniire vorbitakse ikka veel käsitsi.
Loodusmuuseumis lisandus teadmistepagasisse ka tõik, et Baikalist kütitakse igal aastal 10000 kohalikku hüljest – kuna lojustel puudub Baikalis loomulik vaenlane, on nad läinud väga ülbeks ja kipuvad kaluritelt võrkudest kala ära sööma neilt neilt suitsu pommima. Ja et kuskil kilomeetri sügavuses elab kala, kelle keha koosneb 43% ulatuses puhtast rasvast, seda ka rannahooajal.
Ka elu ise andis meile ühe õppetunni. Kuskil ei kohanud me ühtegi normaalselt haukuvat koera – igal pool mõistsid inimese parimad sõbrad vaid gav-gav teha.
Listvjanka, kuhu saabusime, on ühest pikast tänavast koosnev küla seal, kus Angara jõgi otsustavalt Baikalist lahkub. Peamine vaatamisväärsus oli keskne plats, kus müüakse surnuna suitsu sees hoitud järveelanikke, keda asjatundjad maitsvateks kaladeks nimetavad. Meie ei nimetanud neid millekski, lihtsalt sõime neid sellisel moel, et kahte lehte lendav soomuste ja kalapeade pilv jättis eemalt üsna kimalaseparve mulje. Täitsa roogitavad räimed olid.
No ja siis oli seal veel suveniirimüüja Katja, kes minult pärast mõningast „kust sa pärit oled“-juttu küsis, ega ma temaga abielluda ei taha. Mhh? käis peast risti-põiki läbi. Keset imestust hakkas kuskil sees hakkas tööle sisekontrolli osakond, kes ütles, et lähteandmeid tuleks puuduliku keeleoskuse tõttu veel kontrollida. Peaaegu sama hästi oleks see võinud tähendada, et „kisub vist vihmale“ või „ehk sooviksite näha seda kivist tehtud suveniirkammi“. Niisiis tema küllakutse kuskile 16 km kaugusele langes kahtlevale pinnasele ning tõde jäi välja selgitamata.
Aga nüüd peasüüdlasest endast veidike, ehk siis Baikalist. See järv on igast küljest Suur. Vesi selles on aga väga külm, täiesti võrreldav nädalaid sügavkülmas hoitud ning äsja välja sulama tõstutud mureliga. Baikalis pidi loksuma viiendik maailma mageveest. Et saada selgemat sotti, rentisime endale tunniks kena madrusepoisi – oh seda rõõmu, mis siis järgnes! Ja et sa valesti aru ei saaks, siis olgu öeldud, et madruse rentisime koos kaatriga. Väga tüüne tripp, ütles Sten targasti, kui olime 13-kesi pardale roninud ning hakkasime ühte osa reisiseltskonnast (põhiliselt neid, kes olid uimedega) isukalt ära sööma, ise mööda kaljudega garneeritud Baikali kallast kulgedes.
Enne kui une-Masha tuppa lasime, proovisime magavat Otti ühe kohaliku oravaga paaritada. Eksperiment oleks peaaegu õnnestunud, aga viimasel hetkel ütles sabaga loom, et tema välismaalasi ei teeninda. Meie unistus pähklitest toituvast inimesest purunes tuhandeks killuks. Taavi neelas vihaga pitsi viina ja vaksajagu kohalikku küünalt.
Kolmapäev, 8.juulil (võibolla eksin päevaga, mingi hetk läks ajaarvamine sassi)
Oleme mikrobussis ja teel Olhoni saare poole. Mäed tee ääres muutuvad aina kõrgemaks, teeaugud suuremaks ning juhi sõrmenukid vastavalt aina valgemaks. Sõiduteel on näha uusi liiklejaid. Nende eritunnuseks on lehmanahast kostüüm ja altkulmu jõllitav pilk. Giidi sõnul on need lehmad ja nad annavad piima.
Peatuse ajal ronisid uksest sisse mõned Siberi parmud. Noored, tugevad isendid, musklid kitiinikihi all mänglemas. Ott äigas neile paar korda rusikaga, aga see ei teinud elajatele muud kui ajas nad ainult vihale. Siis lajatas mees paksu raamatuga, ja „7 harjumust“ on ikka niipalju väärikas teos, et võttis kiskjad korra oimetuks. Paari jalahoopi veel, ja vereimejate eluküünal saigi kustu.
Sõitsime läbi Võru-suurusest linnakesest, mis koosnes palgist tehtud aukudega ristkülikutest, mida vilka fantaasiaga inimesed ilmselt majadeks nimetaksid. Majade vahel liikusid harmoonias linnakese elanikud – burjaadid, kitsed, lehmad ja 4-veolised autod. Paistis, et siinkandis on kõik võrdsed – keegi ei vaataks viltu, kui mees tahaks endale kaasaks võtta näiteks kenade pikkade jalgadega vissi või hoopis villise.
Huzhiri külla jõudsime kohale poole seitsme paiku õhtul. Meid tervitasid vihmapiisad. Pidime rusikasuuruste piiskade vahel põigeldes endale välja valima öömaja; valisime sellise, mille hoovis oli pori mõõdukamalt kui mujal.
Küla ise oli sama suursugune nagu pajuvõsa. Peatänav oli küll 30 meetrit lai ja nelja sõidureaga, kuid need rajad olid tõenäoliselt maha märgitud väga purjus peaga. Sajad UAZ-ide ja külgkorviga Mossede rattad olid hoolitsenud selle eest, et tee oleks ka reljeefilt mitmekesine. Võtsime kohe omaks kohalike põhitegevuse – läksime poe ette õlut libistama ning mööduvate sohvritega pikki pilke vahetama.

Kalurimaja perenaine võttis nõuks meile tõestada, et Venemaal pole elu üldse nii halb kui lehes kirjutatakse. Kui ta viu ja vops kausse hakkas lauda tooma, võttis maad vaikus, mida katkestasid vaid matsatused ning tige urin, kui võõras käsi kellegi taldrikule liiga ligidale liikus. Tulemus – sõime ennast nii täis, et isegi nätsu närimine tundus pärast selgelt liiga rammus kogemus olevat.
Post-õhtusööksel rammestushetkel läks jutt ka kojumineku peale. Taavi mõte mitte rapsida, vaid oodata, millal tsivilisatsioon ise kohale jõuab ning sellele lihtsalt serva peale istuda, pälvis tormilise aplausi.
Kolmapäev, 9. juuli
Päev oli tohutult sisukas, seda vähemasti niipalju, kui kohalikud olud võimaldasid.
Hommikul käisime rannas ning esimest korda Baikalis ujumas. Vesi polnud põrmugi jahe, pigem sigakülm. Rand ise oli imeilus – lausa uskumatu, et 4-kilomeetrine liivariba ja seda ääristavad maalilised kaljud (mudel KC-12) valmisid 1960. aastatel ühe väiksemat sorti töölisbrigaadi käe läbi kõigest ühe suvega. Samas, kui mõelda, et sama sajandi alguses valmis paari nädalaga Baikali jääle 40 kilomeetrit Trans-Sibirskii raudteed, mille ettemääratud saatus oli kevadel järvepõhja sulada, pole imestada midagi.

Tegelesime ka praktiliste asjadega. Näiteks leidsime endale kalasadamast laeva, millega esmaspäeval 200 km kodule lähemale sõita. Testiks tegime tunnise kruiisi, mille jooksul laev kordagi ei uppunud. Taavi täpsustas veel mootori päritolu (muuseas, tegu oli tankimootoriga), seerianumbri, väändemomendi ja kõrguse merepinnast, peale mida lõime mõtlikult käed.
Nüüd on paras aeg tutvustada kalasadama ainukest püsiasukat. Tegu oli härrasmehega, kelle kohta ma küll palju ei tea, kuid oletan, et talle meeldib aeg-ajalt mõnusa napsiga ennast kosutada. Peaasjalikult just sellepärast veetis ta kogu oma aja keset platsi, kus veoautod kala peale laadisid, ennast kaineks magades. Ühekorra õnnestus teda ka teadvusel olekus näha. Nägemine oli küll ilmselt ühepoolne, kuna kulmude alt paistev pilk oli nii udune, et mul tekkis korraks tunne, et oleme Londonis. Ja muidugi soeng! Fashion TV Hair weekendil oleks sealt ühe päevaga rohkem manti võtta, kui terve kevadega Milanost. Elagu fresh-out-of-yearlong-delirium-look! Mehel oli ka hulgaliselt järgijaid, põhiliselt kohalikud kassid ja koerad. Pimeduses kobajad nimetaksid neid lihtsalt kasimata tokerja karvaga elajateks, aga ega tõelist kunsti polegi kerge mõista. Za isskustvo!
Olkhoni saare muuseum, mida sadamast naastes külastasime, osutus kolikambriks, kuhu kunagine koolmeister oli lasnud külarahval tuua oma vanad nõud, jaanitules söestumast keeldunud voodid, vähekasutatud fotod ammu surnud inimestest ning rannast leitud kajakate laibad. Julgustan kõiki nüüd ja edaspidi oma keldriboksi külastamise eest 30 rubla küsima.
Reede, 11. juuli
Eilne päev möödus kiiresti nagu vilkuriga auto. Hommikul rentisime UAZiku, et külla minna Kolmele Vennale ja kellelegi vanataadile nimega Haboi. Hiljem osutusid need mõlemad hoopis maalilisteks kohtadeks saare põhjatipus. Olime pettunud, kuid 200 meetrit püstloodis vahutavasse vette kukkuvad punakad kaljud leevendasid seda märgatavalt. Prosta fantastika! Põhikoolifüüsika muutus hinnatud valuutaks, kui hakkasime välja arvutama, kui kõrged need ikka tegelikult on. Viskasime aga kivitükke alla ja lugesime sekundeid. Arvutasime välja küll kaljude pikkuse, keskmise tiheduse, elektrijuhtivuse ning keskmise temperatuuri kajakate suhtes, kuid kõrguse osas pidime jääma uskuma kohalikku turismikirjandust.
Viisi, kuidas UAZik üle muda ja liivamasside kulges, oli algul väga mõnus ja eksootiline kogeda, kuid ekskursiooni lõpupoole meenutas see lihtsalt ostukärus sees Väikesest Munamäest allasõitu.
„Koju“ jõudnult läksime tutvuma Huźiri küla lõunaosaga. Inimene, kes oli siin tänavatele nimesid pannud, oli ilmselt olnud õnnistatud andega tunda suurt respekti puulobudike vastu. Näiteks lehma-alleega ääristatud uulits, mille keskel asus mudane lomp, oli Lenini tänav. Sellega võrreldes oli Pushkini tänav hoopis kehvas seisus, sest seda marsruuti vältisid isegi lehmad. Nojah, iseendast asus seal ju palju objekte, mis võiksid suurt poeeti meenutada, eriti kui meenutaja on oopiumiuimas.
Perenaise järjekordsest toidurünnakust (puljong, praetud omul, bliinid) uimastena hakkasime viina jooma ja kaarte mängima. Taavi, kes viimast tegevust muidu vältis, oli selgelt häiritud sellest, et peab lauale panema vodkakruusi ja tegema käes ruumi kaartidele. Tema avang tuli siiski vägev. Kõmisev bariton küsis: kas poti on kuus? Niimoodi vastased kangeks ehmatanud, saavutas ta nagu naljahtelles viienda koha.
Õhtu jätkus. Segasime endale plastpudelitesse viinast, kaasasolnud Vana Tallinnast ja mahlast kokteilid, mis niitsid nii, et oleks lagedaks teinud ka väiksema kaerapõllu, ja läksime poe ette laiama. Julgestuseks võtsime kaasa perenaise koerakutsika, kelle ülesanne olnuks ohu korral kartmatult vaenlase peopesa lakkuda. Kui olime poe ees juba parasjagu istunud ja nii mõnegi uue tuttavaga kohtunud, mõtlesime, et oleme pigem kavalad kui võitmatud ning naasesime oma aedikusse.
Hommikul võtsime kotid selga ja jätsime küla mõneks ajaks seljataha. Tee viis meid kauni rannasopiga varustatud kohta umbes viis kilomeetit põhja pool. Kuna midagi oli tüüne reedeõhtu veetmiseks ikkagi nagu puudu, läksid Otets, Malõsh ja Taavets (kuidagi sujuvalt oli igaüks saanud endale uue, suupärasema nime) shoppama. Nad naasesid hulga õllede ja motolavkast (pood polnud mitte bussis, nagu vahel kombeks, vaid mööduva motika külgkorvis) ostetud seitsme surnud omuliga. Uued seltsilised lasime lõkke äärde sooja, mispeale need kohe iseäranis isuäratavateks muutusid. Sõime oma uued kaaslased pikemalt mõtlemata ära, asitõendid nagu näiteks sisikonnad ja pead viskasime Venemaa õhuruumi, kust kajakate pataljon võõrad objektid kohe lennult kõrvaldas. Pärast kosutavat õhtusööki- ja jooki suundusime telkidesse, mis asusid umbes kuue meetri kaugusel Baikali lainepiirist.

Laupäev, 12. juuli
Ärkasin tundega, et keegi jälgib meid. Pistsin ettevaatlikult pea ukse vahelt välja ning vastu vaatas suur pahur karvane nägu. Esimene mõte oli, et näe! Sten või Taavet on ka üleval – mõlemad olid loobunud raseerimisest ja selleks ajaks juba üsna habetunud. Hoolsam vaatlus tuvastas siiski hoopis lehma. Piimaväljastaja oli ilmselt meid hommikusöögile kutsuma saadetud. Karovõ uvazhajem, nentisime ja vantsisime sööma.
Järgmise öö otsustasime veeta jurtalaagris, kuna see asus ilusas kohas ja seal on kena teenindav personal. Ka asjaolu, et jurtalaagris asus peldik, milles asuvast valgest keraamilisest kentsaka kujuga toolist voolas läbi puhta veega ojake, ainult kinnitas meie õiget otsust. Taavi teadis rääkida, et see on vesiklosett ning ma olen sellistega oma eelmises elus ka varem kokku puutunud, kuid ma ei jäänud seda lorijuttu uskuma.
Tegelesime päeva jooksul kolme asjaga. Esimene oli teada-tuntud eimidagi tegemine. Teine oli mootorrattaga õlle järgi käimine, mille kohta liigub ringi legend, et kui Taavi proovis Uraali nokka tõsta, siis vastu kõiki ootusi see tõusiski. Ott evakueerus vastu tahtmist välgukiirusel, samal ajal kui külgkorvis paiknev Taavet jõudis jääda pooleks sekundiks mõttesse, miks küll sohver kraavi poole kihutab. Aga õnneks juhtus õnnetus teel õllepoodi, nii et ükski pudel ei saanud vigastada. Ah jaa, turistid ise jäid ka terveks.
Kolmas linnavurlede lõbustus oli sõit hobustega. Taavi sai tuunitud sportvariandi, kelle ainumaks sooviks oli viie minutiga saare põhjatippu jõuda. Sõrmenukid said tal selle ühe hobujõu taltsutamisega päris heledaks. Sveni suksu seevastu oli sama käbe nagu Ontika pank. Ükskõik, kuidas vaene mees ka elajat ei innustanud, liikus see ikka tigude kiiruskategoorias. Ja mina isendi, kelle kohta võiks öelda „huvitava karakteriga“. Et teda liikuma saada, läks vaja sama suurt vastassuunalist jõudu, täpselt nagu Newton ennustas. Praktikas nägi see nõks välja nii, et üks noor daam sikutas eest, keegi noormees utsitas piitsaga tagant ja mina tagusin sadulas oma kannad vastu hobuse ribisid lömaks. Pärast kümneminutilist külma käivitust oligi sel kapjadega kährikul motivatsiooni sedavõrd, et astus esimese sammu. Ja olgu öeldud, et see oli väike samm hobusele, aga suur inimkonnale, ning edasine minek oli juba libedam. Traavisime Taaviga järveäärse imeilusa kalju otsa, Sten paarsada meetrit tagapool oma transpordivahendile selgitamas, et tal oleks ilus oma kolleegidele järgneda, ja seda kohe täna. Alles siis, kui Malõsh oli uljad hõiked mehiste kannahoopidega sünkroniseerinud, hakkas ruum sellist traavi laskma, et tema mehelikkusest jäi järele ainult mälestus.
Kena päeva lõpetuseks tegime sealsamas laagris peatuvale Moskva võistkonnale võrkpallis pähe sellise ägedusega, mida pole nähtud juba Vabadussõjast saadik. Käsikäes siirdusime nüüd siia lõkke äärde õlut neelama. Lõppegu nüüd kirjatöö ja alaku pidu..
Pühapäev, 13. juuli
Eile kuulasime otse laagripersonali suust legende ja jutte Baikali kohta ning tutvusime Irkutski missidega. Tõsi, tiitli võitmiseni on neil veel hea mitu aastat, aga ka nende praegune nägu ja tegu tegid meid üsna närviliseks. Sten ja Taavet vedasid koguni meeltesegaduses kihla, et jõuavad Tallinna lennuväljale habemetega ning ilma juusteta.
Mingiks hetkeks sel sumedal suveööl olid lõkke äärde jäänud ainult mina, Taavi ja mainitud kolm noort kaunitari Anja, Veronika ja Liza. Varsti tegid pliksid ääriveeri juttu, et tahaks magama minna, aga neil on jurta kole külm. Meie kui kuumad Eesti poisid teadsime kohe, mida see vihje tähendab. Läksime tõime oma jurtast vajaliku varustuse, siirdusime koos neiudega veidi kohmetult nende elamisse ning .. läitsime tütarlaste ahju tule. Seda siis sõnasõnalises, mitte ülekantud tähenduses. Ja siis kohe magama.
Pühapäeva veetsime, nagu neid ikka veedetakse – puhkasime ja lõõgastusime. See oli tore vaheldus kogu sellele stressile ja sagimisele, millega reisi ajal kokku olime puutunud. Käisime Taaviga kajakkimas, aga teistel läks päev vett vedama. Selles mõttes, et neid veeti kaatri taga kummirõnga külge klammerdunult mööda vett. Sveni väitel oli see tema viimase kahe nädala kõige erootilisem elamus.
Õhtul ootas meid Siberi saun ja sellega kaasnev puhas kuiv tunne. Mina olin sel päeval karske (kohalikes oludes tähendab see, et piirdusin kahe õlle ning paari pitsi viinaga), teised võtsin natuke napsu ka ning juttu jätkus kauemaks.
Esmaspäev, 14. juuli
Hommik algas järjekordse sadamaskäiguga. Meie eesmärgiks oli proovida leida õhtuseks sõiduks selline alus, millel oleks rohkem navigeerimisvahendeid ja samavõrra vähem viina norivaid purjus kapteneid. Nimelt, käimas oli kalurite päev ning meie kokkulepitud aluse kapten püsis püsti ainult juhuste kokkulangevuse tõttu. Küsimustele, kas tal päästevahendeid, vastas ta, et üks väga toimiv nõks on kivi jala külge sidumine – siis ei pea külmas veel lainetesse rabelema jääma. Plaanimuutus suurendas küll reisikulusid 400 krooni võrra per nägu, aga üheskoos otsustasime, et meie elu on rohkem väärt, küündises mõne meist puhul koguni 500 kroonini.
Praegu istume kaatri ahtribaaris nagu mingid feodaalid. Paneksime praegu suht väikese pingutusega kinni telemängu „Mida head saab 500 dollari eest“. Meie all on 23 meetri pikkune roheline laineneelaja Burmeister, meist vasakul on Olkhoni kaljune serv ning paremal on Euraasia manner ja loojuv päike. Iga natukese aja tagant käib laevapoiss Sergei küsimas, kas meil on kõik korras, ja isegi kui on, toob ikka teed või ronib ahvi osavusega masti otsa mumifitseeritud soolase kala järele. Leppisime üksmeelselt kokku, et elul ei ole eriti viga. Just praegu võtsime külmkapist kiitva mõmina saatel ühe viinaliitri, keerasime tal kaela kahekorra ja saatsime ta viimasele pikale teekonnale. Vene viin oli, muuseas. Otsustasime ka, et täna palju ei võta, kuna homme on tööpäev.
Teisipäev, 15. juuli
Eksisin. Päris korralik viinasaak oli eile. Taavet läks tülli oma kõhuga, ja kui isegi viin seedetraktis toimuvat möllu kontrolli alla ei saanud, võttis ta oma maol käest kinni ja talutas ta kajutisse magama. Mina kodustasin juba kuuenda pitsiga möödamineva kilgi ja võtsin ta oma pähe elama, ise rõõmust tantsu ja laulu lüües. Aga vaata Taavi, Oti ja Sveniga oli viinakuradil hoopis suurem plaan. Nagu üks mees viskusid nad viinapudeli kallale ning rebisid sealt hammastega mahlaseid suutäisi. Kui Ott vahepeal ka hinge tõmbas, siis Taavi ja meremeheks maskeerunud Sten olid Flagmanil (populaarne vene viinamark) kallal nagu hagejad. Tegevust saatis neljahäälne laulmise imitatsioon, mille käigus selgus, et me ei tea peast ühegi laulu sõnu, viisist rääkimata. Ja loomulikult toostid. Alguses olid need päris mõistlikud: Za Baikal! või Za isskustvo!, aga hiljem sattusid sekka ka Za danije! ja isegi Za Jets!
Hommikuks olime mingi juhuse läbi saanud kaineks. Püüdsime endale Baikalist pool ämbrit harjuseid ning lasime need Sergeil endale ära smoorida. Vot see oli tore! Kui peaks seda fiilingut kuidagi iseloomustama, siis minu meelest võrdus see kell seitse hommikul kaatris ülestõusmisega ja maailma suurimast mageveekogust endale hommikusöögi püüdmisega. Ära märkimist väärib metoodika – laev toetas vööri vasti kaldakaljut ja jättis mootori pooltuuridel tööle. Sinna vahusesse ja diislisuitsusesse vette viskasime siis õnged, mille konksu otsas oli tükike porolooni. Kuidagi ei suutnud aru saada, miks küll kalad niimoodi sõna otsese mõttes õnge lähevad – ilmselt oli põhjuseks uudishimu näha inimesi, kes nii idiootlikul viisil kala püüavad.

Õhtu veetsime Buhta Pechankas (tõlkes „liivane rand“), mida maailma mittenäinud inimesed ka Siberi Havaiks kutsuvad. Ilus loodus oli seal tõepoolest, aga rannabangalote asemel oli sel kohal pakkuda ainult Laulasmaa pioneerilaagrit meenutavat puitarhitektuuri; lõbusate rannapidude asemel mängiti õhtul võrkpalli ning rummipõhiste maitsvate kokteilide asemel oli võtta ikka ja jälle ainult viina ja õlut. Ei virise, seegi maitses hästi.
Reede, 18. juuli
On reisi viimane päev, et mitte kasutada sõnu viimased neli tundi. Vahepeal on kirjutamisse tekkinud väike paus. Ühelt poolt tähendasid need viimased päevad meile vaikset idarindelt tagasitõmbumist, kus olulisemad lahingud olid juba peetud ning midagi monumenti ja massilist ordenitejagamist väärivat polnud enam ette näha. Aga teisalt, eks eesti keel on ka juba ununema hakanud, ja ega see kirjutamine ei lähegi enam nii libedalt.
Päev, kus kirjutamine pooleli jäi, oli reisi kõige lühem päev. Ja asi polnud üldse ajavööndites ega päikese liikumises kinni – lihtsalt hommikulauas leidis Ott oma kotist pooliku Vana Tallinna. Peale seda leidsime baariletist maitsvad ja tervislikud 9-kraadised siidrid. Noh, ja siis oligi äkitsi õhtu käes ja meie avastasime end Irkutskist. Õigemini, Irkutsk avastas oma kesklinnast salga habetunud ja jääknähtudega turiste, kes ronisid maha suruõhul liikuvast veesõidukist, parkisid kõhu Vene rahvustoitu pizzat täis ja suundusid magama. Mingil põhjusel olin mina ainuke, keda kiskus linna võõras viljapõllus tallama, aga minu nuttu ja hala ei võetud kuulda. Pidin leppima rõdul turnimise ning Taaveti kaamerasse trammi esiosa keevitavate töömeeste jäädvustamisega.
Neljapäeva veetsime Irkutskis klassikaliste turistide kombel. Sveni ja Taaveti mure shoppamise osas oli niivõrd suur, et neilt langesid vähem kui tunniga kõik juuksed peast, meie ülejäänud kolm olime kõvema närviga. Tegime lihtsalt Irkutski plaadimüüjatele meeldejääva päeva ja ostsime kambapeale kaasa nii palju kalamarja, et kohaliku kalaameti direktori võttis kohe pead vangutama.
Viimase õhtu tähistamiseks jäime palju õlut ja viina segamini- see tundus rohkem vana harjumuse, mitte mingi erilise asjana. Isegi Malõsh võttis hallide silmadega paar lähmakat ja jäi viie minutiga kolm aastat vanemaks. Äärelinna grillrestoranis, milles tähistamine aset leidis, oli viin üldse populaarne jook. Näiteks sisenesid käsikäes noormees ja neiu, istusid kahesesse lauda, tellisid pudeli viina ning jõid selle malbelt üksteisele silma naeratades ära. Sama valiku tegid kaks prouat, kelle ekvivalendid Eestis telliksid kaks teed ja kreemikoogid. Kogu koha peale õnnestus tuvastada üldse kaks lauda, mida ei ehtinud viinapudel. Neist ühes kõrgus viskipudel ja teises olid lihtsalt imelikud inimesed.
Viimaselgi Venemaa hommikul ei olnud pohmelli, seda isegi vaatamata faktile, et eelmise õhtu lõpetasime vahuveinidega mängides. Ainult Taavi suhtes tekkis kahtlus, et mees on napsid suust mööda turjale valanud, sest tal valutas selg, mitte pea.
Päev on möödunud nagu lennates. Võibolla seepärast, et päev sisuliselt lendamisest koosneski, aga võibolla hoopis sellepärast, et Irkutski ja Sherementjevo lennuvaksalites on nii tore ja põnev, kiirtoit on maitsev ja asjaajamine sujub ladusalt. Päeva tulemusena tuleb tunnistada, et Estonian Air on mõnusam lennuliin kui Aeroflot. Maitseasi muidugi, mõnele ju meeldib, kui lennukiukse vahelt väljub sisinal aerujuga, pakutav kanaliha, kartul ja salat on täpselt ühte värvi ning ka ühe maitsega ning lennukisse sisenedes kimub keegi õliste pükstega mees (ilmselt mehhaanik) närviliselt suitsu, ise murelikult vasakpoolselt ratast piideldes.
Praegu on koduni 60 minutit. Võibolla on veel vara reisist järeldusi teha, aga kärsitu inimesena proovin seda ikkagi. Esiteks, õhusõit on ajavõit, eriti kui seda võrrelda läbi Venemaa rongiga sõitmisega. Teiseks, öeldagu mida tahes, Venemaad ei juhi mitte Riigiduuma, Putin ega oligarhid, vaid viinakurat ise. Ja kolmandaks, paremat pole kuskil maal, kui suisel ajal sellel maal, kus sa parajasti asud, olgu see siis Saare-, Vene-, Prantsus- või Lollidemaa.
Pilte tegid Taavet ja Ott