See ajastu, kui mees ja naine ratsutasid igaveseks päikeseloojangusse ning sigitasid lapse, äärelinnamaja, kuldkala koos akvaariumiga ning armsa kolli õue haukuma, on lootusetult läbi.
Kogu see värk meenutab mulle aina enam garderoobi, kus ühel pool on joped ja teisel pool trügivad inimesed. Ainult et kõigil on number kadunud ja mälukaotus ja seepärast ei ole keegi kindel, milline rõivatükk tema oma on. Igaks juhuks siiski trügivad kõik ja üritavad endale kahmata, mida vähegi kannatab. Mõni kahmab mitu ja üritab hakkama saada kolme jope selgatoppimisega, mõni võtab selgelt vale numbri või vastassoole mõeldud palitu, mõni võtab täis peaga esimese ettejuhtuva rõiva, mõni läheb kössis särgiväel koju. Moodsate lõigetega üleriiete suhtes sirutub kohe mitu kätt, samal ajal kui mõni vanamoodne kuub, mis tegelikult täiesti kobe ja soe, peaaegu kandmata, ripub igavesti.
No ja siis on loomulik, et pärast tullakse ümber vahetama. Kes juba järgmisel päeval, kes valib jope vastavalt hooajale, kes käib aripäeval ja pidupäeval eri moodi riides ja kes käib väga kaua sama jopega (aga käib salaja kaubamajas ka teisi piidlemas ja selga proovimas).
Ja hull lugu on, et see tundub kohati täiesti normaalne. Vähemasti normaalsem kui elu aeg sama universaalse (peab vihma, näeb hea välja, kõlbab talutöödeks, suurte taskutega, helkuriga, sobib ülikonna juurde, sõpradel ei ole samasugust, peab sooja) jope kandmine.