Pärnu ööklubis ütles mulle üks küll-ma-olen-äge tüüpi olemisega tüdruk baarileti ääres: Sul on päris lahe särk. (Paus). Eesti kontekstis. Ma siiamaani ei saa aru, kas see oli kompliment või peen solvang.

/…/
Täna tekkis mõte ujuma minna, aga sinivetikahirmus tahtsin enne veenduda, et rannas oleks ka dušš. Keegi Jensi korraldatud grill-brunchil ei osanud öelda, kas Pikakari plääžil on selline asi olemas või mitte. Peoperemees andis nõu seda küsida Tallinna infotelefonilt 1345. Helistasin, oodates robotihäält soovitusega helistada tagasi tööpäeval üheksast neljani või parimal juhul vestlust palavusest nõrkenud ametnikuga, kes ütleb, et tema teab ainult veeavariidest teatamise korda ning viimastel KO valimistel enim hääli saanud erakonna nime. Seetõttu oli minu üllatus suur, kui sõbralik naishääl ütles telefonis, et ta ise ei ole päris kindel, kas Pikakaril dušš on, aga ta võib kohe helistada vastavasse rannavalve üksusesse ja selle järele uurida. Vähem kui 10 minutit hiljem helistas sama hääl tagasi ja ütles, et hommikul oli dušš veel töökorras ja peaks seda olema ka praegu (st. kella kolme paiku päeval), kui just vandaalid pole seda jälle kõveraks keeranud. Ja kui ongi, siis helistagu ma tagasi ja ta laseb selle jälle korda teha.

On Edgar, kes ta on – vähemasti Pikakari rannaduši alase infovahetuse on ta osanud laitmatult korraldada.