Ja see teine asi ka

Stand-upis on sageli nii, et koomik teeb juttu mingist üleüldisest teemast ja siis, nii nagu mustkunstnik võtab kübarast välja jänese, paljastab ta teema, millest ta tegelikult rääkida tahtis ja siis saab kõvasti nalja. Või siis mitte.

Selle artikliga on samamoodi. Juttu tuleb suve veetmisest, aga viimases lõigus viin ma jutu hoopis mujale.

Ma kasvasin üles Mustamäel, kus suviti oli torude remont ning sooja vett ei olnud. Ja maja taga olid kivid, mille otsa sai ronida. Need kaks lauset võtavad sajaprotsendiliselt kokku minu Mustamäe suvemälestused, sest lasteaiavaba aja veetsin üldjuhul vanavanemate suvilas vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Tartust.

Suvila asub Külitse külas, aga meie pere nimetab seda kohta hoopis Ropkaks. Lähedalasuv raudteejaam kannab Ropka nime, ja külas asuv järv on Ropka järv, aga küla ise on Külitse. Ja see ei ole veel kõik. Tartus on Ropka linnaosa, millel ilmselt on eelnevaga mingi seos või siis on see kõik üks vandenõu pealinnast suvitama tulnud lastes geograafiliste kahtluste tekitamiseks.

Minu esimene mälupilt elus on see, kui suvilas olümpia-aastal endale naela jalga astusin. Vähem kui kahe-aastane nagu ma siis olin, kuidagi olin üles leidnud saunaehituselt ülejäänud lauajupi koos sellesse löödud naelaga. Nutma hakkasin mitte valu pärast, vaid sellepärast, et ei saanud seda improviseeritud suuska jala küljest ära. Järgmine mälupilt on traumapunktist, kus tehti süsti. Veremürgitust ei saanud, kommi küll.

Mõned nädalad hiljem kukkusin hoovibasseini, aga sulpsatust oli kuulda isegi tuppa ning ming õngitseti kiiresti välja. Õnnelik lapsepõlv oli, ühesõnaga. Kogu aeg vedas.

Ropkas (st Külitses) olid meil päris naabrid. Mustamäel olid ka naabrid, aga need olid sellised paneelmaja-tüüpi suhted, mis on veel põgusamad kui LinkedIni-tutvused. Nende käest sai küsida soola laenuks ja äärmises hädas tuli nendele ka tere öelda.

Päris naabrid on peaaegu nagu sõbrad, ainult et nad ei sõida kunagi ära. Tulevad midagi üle ukse küsima ja jäävad siis lõunale. Viipavad üle hoovi ja toovad maitsta mingit ahjust äsja väljevõetud hõrgutist.

Meie naabriks oli Lia Laats, kes oli päriselus sama muhe kui teleriekraanil. Ma olin umbes kuueaastane, kui ühel küla jaanipäeval tegi Lia väikese naljaprogrammi, mis oli minu esimene live stand-upi kogemus. Ja ühtlasi üks kahest lapsepõlve kultuurielamusest, mis jäi tõeliselt meelde. Teine oli teatris “Päikesejänku”-nimelise etenduse vaatamine – ja kõige eredamalt on viimase puhul meeles pettumus, et laval ei olnud ühtegi jänest. Mingid suvalised päikeselaigud olid ainult.

On tõeline ime, et ma seda kirjatükki ei pea kirjutama ühe silmaga. Mängisime naabripoistega metsatukas indiaanlasi ja meie isetehtud vibunoolte otsad olid nii teravad, et need oleksid kõlvanud ka peene restorani hambatikkudeks. Arvestades meie mängimise intensiivsust ja noolte teravust peaks vähemalt mõned meist olema väikeste ümmarguste armidega, aga jällegi – kogu aeg vist vedas.

Naabripoistega mängisime ka ukakat, sõdureid ja miljonäre. Viimane käis nii, et igaüks võis välja anda raha ning alustada oma väikeäri. Kes müüs relvi, kes okstest tehtud padruneid. Mina müüsin väikevennast üle jäänud (ehk siis pigem käeulatusse jäänud) glükoosi ja tegelesin veidi ka pangandusega. Kaks vanemat naabripoissi olid šerifid, kes korra majas hoidsid, aga vahetevahel olid nad hoopis pätid ning kunagi ei saanud aru, kes nad parasjagu on. Kuidas me suutsime meid ees ootavat vaba Eesti ühiskonda nii hästi tabada, on mulle kogu aeg selgusetu olnud.

Ja nüüd see teine teema. Me oleme ikka parajad idioodid, kui vehime, hullu pilk ees, sinimustvalge lipuga ja proovime kogu muud maailma Eestist väljas hoida. Muu maailm ei ole loll, ja oskab eemale hoida. Me saaksime olla Ida-Euroopa esimene riik, kes elab 21. sajandis mitte ainult oma e-maksuameti ja idufirmade vaid ka hoiakute osas, kui me vaid tahaksime.

Kes esimesena naeratab, naeratab kõige paremini.

Ilmus Ekspressis.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>