Category: Eesti keeles

Tagasi kooli

Screen%20shot%202010-10-20%20at%2023.27.19.pngTäna oli tore koolipäev. Käisin Tagasi Kooli programmi raames 21. keskkoolis tundi andmas. Ohvriks osutus 11C klass, kelle meediatunnis ma rääkisin oma erinevatest kokkupuutumistest meediaga, peamiselt turundusinimese mätta otsast (sest palju muid mättaid pole ma osanud enda alla kuhjata).

Koolitunni ettevalmistamine pani endalt küsima, kas keskkooli lõpetamisest möödunud aastate jooksul olen omandanud midagi jagamisväärset, mis ei oleks liiga tehniline, mitte liiga tööga seotud, vaid lihtsalt huvitav. Sellele lisandus annus nostalgiat ja umbes samasuur osa uudishimu, et missugused keskkooliõpilased tänapäeval siis on. Kuigi tänane tee kooli meenutas ärevustunde osas mõneti hommikuid, mil mind ootas mõni tähtis tunnikontroll või arvestus, soovitan seda kogemust soojalt. Minu teada toimub Tagasi Kooli ka järgmisel aastal.

Õppetund endale: räägi oma kogemusest, oma loost. Kui sotsiaalmeediani jõudes proovisin teemat avada, rääkides kontseptuaalsematest erinevustest võrreldes tavameediaga ja teistest tarkadest asjadest, tundus mu jutt mulle endale (ja ma arvan, et ka klassile) kuidagi õõnes.

Keda huvitab, siin lühikokkuvõte sellest, mida tunnis rääkisin ehk siis minu kokkupuudetest meediaga:

Continue reading

Kaks suvist etüüdi

Pärnu ööklubis ütles mulle üks küll-ma-olen-äge tüüpi olemisega tüdruk baarileti ääres: Sul on päris lahe särk. (Paus). Eesti kontekstis. Ma siiamaani ei saa aru, kas see oli kompliment või peen solvang.

/…/
Täna tekkis mõte ujuma minna, aga sinivetikahirmus tahtsin enne veenduda, et rannas oleks ka dušš. Keegi Jensi korraldatud grill-brunchil ei osanud öelda, kas Pikakari plääžil on selline asi olemas või mitte. Peoperemees andis nõu seda küsida Tallinna infotelefonilt 1345. Helistasin, oodates robotihäält soovitusega helistada tagasi tööpäeval üheksast neljani või parimal juhul vestlust palavusest nõrkenud ametnikuga, kes ütleb, et tema teab ainult veeavariidest teatamise korda ning viimastel KO valimistel enim hääli saanud erakonna nime. Seetõttu oli minu üllatus suur, kui sõbralik naishääl ütles telefonis, et ta ise ei ole päris kindel, kas Pikakaril dušš on, aga ta võib kohe helistada vastavasse rannavalve üksusesse ja selle järele uurida. Vähem kui 10 minutit hiljem helistas sama hääl tagasi ja ütles, et hommikul oli dušš veel töökorras ja peaks seda olema ka praegu (st. kella kolme paiku päeval), kui just vandaalid pole seda jälle kõveraks keeranud. Ja kui ongi, siis helistagu ma tagasi ja ta laseb selle jälle korda teha.

On Edgar, kes ta on – vähemasti Pikakari rannaduši alase infovahetuse on ta osanud laitmatult korraldada.

Kodutus

Kui 1989. aastal isa ja vennaga elu esimesele Soome-reisile sõitsime, ei osanud arvatagi, et kunagi ligi kakskümmend aastat hiljem selle pärast kodutuks jään. Kõik algas ju nii ilusasti: majad oli ilusad, tänavatel olid värvilised reklaamid, igal pool müüdi Jenkki nätsu ning meie sugulaste tuttaval oli mopeed, millega ka mul sõita lubati. Loomulikult hakkas reisimine kohe meeldima ning järjepanu hakkasid kogunema reisielamused uutest maadest, varsti ka uutelt kontinentidelt.

Järgmine loogiline samm oli välismaale õppima minek. Kui peale Amsterdamis semestri jagu õppimist Tallinnasse tagasi lendasin, oli selline mõnus kojujõudmise tunne. Asju lahti pakkides jäi kodutunne aga kuidagi nõrgaks, nagu oleks seda mingi teise emotsiooniga lahjendatud. Nüüd tagantjärele saan aru, et tundsin siis esimest korda kodutusetunnet.

Ja see oli alles algus. Oma Kalamaja korteris, mille omal ajal pangaga kahepeale soetasin, magasin viimati 2007. aasta alguses. Siis kolisin Londonisse ning minu pööningukorter muutus vaikselt, aga kindlalt kodust kinnisvaraks, mida emotsioonidest tugevamalt jäid minuga siduma mitmesugused lepingud ja arved.

Peale poolt aastat Inglismaa pealinnas hakkasin seda ka oma koduks pidama. Kui kodutunne Thamesi ääres esimest korda tekkis, mõtlesin võidukalt, et mul on nüüd lausa kaks kodu. Ühtemoodi mõnus tunne oli nii Eestis kui oma Shoreditchi üürikas. Aga millalgi siis, kui Tallinnas esimest korda plaanitult hotellis ööbisin, kui peast käis läbi, et tegelikult olen ma hoopis topelt kodutuks jäänud. Mingid tegemised, asjad või sõbrad olid alati 1800 kilomeetrit eemal, ükskõik kus ma ka ei olnud. Nii et ma ei ole juba kolm ja pool aastat kodus olnud, ja kodu all ei mõtle ma konkreetset aadressi, vaid selle sõna abstraktset tähendust.

Neli aastat tagasi võisin ma kulutada kaks laupäeva õige lugemislambi leidmiseks, nüüd piisab sellest, kui taksoga ööpoest läbi sõita ja järjekordne hambahari osta. Kuhu edasi? Seda kirjatükki toksin arvutisse lennukis, teel San Franciscosse, kus paiknen natuke vähem kui järgmise kuu. (Sõna “elan” oleks siinkohal liiga pretensioonikas, alla kolme või isegi kuue kuu kuskil viibimised on ju lihtsalt pikaksvenitatud turism.) San Franciscos jäävad lihtsasti silma tänavatel elavad inimesed, kes oma asju ostukäru sees ühest kohast teise veeretavad. Minul sellist ostukäru ei ole, küll aga on enamasti kaasas surfilohede kott, kuhu lisaks surfikamale mahub kenasti ka umbes 5 T-särki, kotike hambaharjandusega, pooleliolev raamat ja paar teksaseid. Olen mõelnud, et peaks järgmisena ostma natuke suurema ja rullikutega lohekoti, ja see oleks ju veel üks sammuke kodutusele lähemal.

Mõistagi ei pea ma ennast päris kodutuks, ma olen lihtsalt üks neist, kes tahaksid oma koduaadressiks kirjutada feissbookilikult it’s complicated. Ja see ilmselt ei kesta igavesti, võibolla saab juba homme kohvri otsas elamise isu otsa, ma lõikan passi ja lennufirmade kaardid puruks ning sukeldun kodumaal igaveseks diivanisse.

Seniks aga tahaks öelda aitäh inimestele nagu Aare, Tanel, Aivar, Merike, Alan, Salka ,Taavet, Heiki, Johanson ja Kristjan, kes on allakirjutanule ning teistele minusugustele erinevates riikides öömaja pakkunud ning kodutu olemise palju … kodusemaks teinud.

Avaldatud Kohvri paberkehastuses 15. juulil. Online seda pole, ju oli internetiväljaandes ruum otsas.

Luuletus, üle pika aja

Saatsin sõbrale täna ühe jutu jätkuks ühe vana luuletuse. Kuna see kutsus esile positiivse emotsiooni, riputan ta siiagi. Ja äkki varsti jälle.

EESTLASEKS JÄÄN

Ma olen lihtne eesti mees
Siin keset põlde, metsi
Kardula ja nisu maikuus panen maha

Kuudis Pauka on, ja
Aias abistamas naine
Paukat patsutan, ja naisele ma vahel panen taha

Söön muidu lihtsalt
Vahel siiski püssi toon
Ja toidulauale saan hirve, põdra

Kui püha käes
Joon ennast maani täis
Löön kulmu vahvalt rulli hüval sõbral

Belize’i reisikiri: rannad nagu naeratused

Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize’i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.

belize%20building%20style.jpg

Üks tuttav iseloomustas Belize’i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et ‘hipilikkus’ tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele “nii on alati tehtud”. Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul – kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.

Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.

caye%20caulker.jpg

Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.

Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.

belize%20man.jpg
Tobacco Caye’lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat ‘straight off a boat from Jamaica’. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize’i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.

Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. ‘Koopa-tuubimine’ on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.

Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja … varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.

tikal.jpg

Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.

Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.

Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui “linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana”. Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest “spartalik” oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize’iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.

Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley’ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.

Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.

Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet

its%20raining%2C%20men.jpg
Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus

Turismisihtkoht Nigeeria, ja taas kord üks geniaalne äri-idee

Täna hommikul läksid Londonist Nigeeria lennuki peale avantüristid, ees ootamas teadagi mis – avantüürid. Kadestamisväärne on nende võime minna üsna muretult teadaolevalt ohtlikku ja võõrasse kohta, teades ainult seda, et lend jõuab kohale öösel ja et keegi diivanisurfifoorumis leitud öömaja pakkuja kipub alt ära hüppama. Lennujaamas ööbimine on seejuures välistatud, sest Austraalia riiklik turistiabileht kirjutab: there is a high level of serious crime throughout Nigeria. Violent assault, armed robbery, rape and carjacking across Nigeria are prevalent. There is a higher risk of crime in and around the Lagos international airport /…/

Oh jah. Lugesin neile peale sõnad, et liikugu nad ringi ainult öösiti ja valgustamata tänavatel, sest pimedas on kõik kassid hallid ja siis pole näha, et tegemist on kaitsetute valgete tütarlastega ning näitasin kätte tee lennujaama suunas.

Samas tekkis eile Nigeeriast rääkides uus ja geniaalne turismi-idee. (Trummipõrin). Daamid ja härrad – pantvangiturism. 50 dollari eest tullakse sulle kuskil kõrvalisemal tänaval kallale ja müksitakse natuke, 100 eest pannakse ka laetud relv vastu vabalt valitud kehaosa. Alates 300 dollarist saad teenuse, kus pannakse kott pähe ja viiakse autoga kuskile äärelinna lobudikku mõneks ajaks elu üle järele mõtlema ning võimaldatakse üks kõne omastele. Ja 5000 dollarilise VIP-paketiga tehakse sulle ka korraliku näopeksu mõõtu meik, pannakse laua peale mootorsaag ja akuklemmid ning filmitakse sinu palvet oma tööandjal või sugulastel raha saata. Valmis ning tellija poolt heakskiidetud klipi uudiskanalitesse edastamine ja juutuubi laadimine on hinna see. Pidi ju nii olema, et kataloogireise ei taha keegi, andke inimestele ainult ekstreemsusi ette.

Written by Comments Off on Turismisihtkoht Nigeeria, ja taas kord üks geniaalne äri-idee Posted in Eesti keeles

Punktist A punkti B

3848521849_0786bc2485_m.jpgKasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin ei ole kindlasti kõige sohvrivaenulikum linn, aga kesklinnas autoga liiklemisele kuluks tarbetult palju aega ja raha. Niisiis lugesin taas oma ellu teretulnuks ühistranspordi. Oi kui roheline ma nüüd olen, mõtlesin lohutuseks juurde, ja proovisin rõõmu tunda vaadetest, mis avanesid kahekordse bussi ülakorruselt.

Miskipärast ei tulnud esimestel Londonis veedetud aastatel pähe rattaga liikumine. Milleks, kui bussid ja metroo on enam-vähem puhtad ja töökindlad, pärastlõunati võib vihma sadada ja rattateedega on olukord ainult natuke parem kui Tallinnas? Aga sel kevadel laenasin sõbralt miskipärast linna teise serva jõudmiseks ratast, ning silmapilkselt sai minust linnarattur.

Jah, bussid ja rongid võivad küll käia, aga nendes leiduvad inimesed on väga harva sellised, keda tahaks tunda oma ihu vastu pressituna. Ja rattasõit ei ole jalgrattateede puudumisel mitte ohtlik, vaid adrenaliinihõnguline, avastasin. Kas ma jõuan selle bussi kõrvalt enne mööda lipsata, kui see peatusest välja keerab? Kes esimesena foori tagant startida suudab? Vähetähtis ei ole ka see, et rattaga igale poole kiiremini kui bussi, metroo või isegi taksoga.

Ja aina paremaks läheb. Järgmisel suvel läheb käiku moodne rattalaenutussüsteem nagu see töötab Pariisis või Barcelonas. Plaanide järgi ei ole lähima rattalaenutuspunktini siis kunagi pikem maa kui 300 meetrit. Samuti on algust tehtud 12 rattakiirtee märgistamisega, et rattaga linnas ka pikemaid otsi sõita saaks.

Ainuke asi, millega minusugusele rattavõhik, kelle Turist varastati keldrist juba umbes viisteist aastat tagasi, veel harjuma peab, on uue aja rattamood. Tuleb välja, et kui ratas on mugav ja paljude käikudega, on see umbes sama cool nagu püksirihm mobiiltelefoni, zippo ja taskunoa hoidjaga. Sest mingil hetkel olid New Yorki rattakullerid ilmselt liiga palju Erika Salumäe võiduvideoklippi vaadanud ja otsustanud, et on väga äge, kui pedaalid on otseühenduses tagarattaga ning ratas on ilma vabajooksuta, käikudest, porilaudadest ja piduritest rääkimata. Mis sest, et nii on nii tõusud kui laskumised tülikamad ning pidamasaamine raskem, kui sa pole just otse sadulasse sündinud. New York ees, muu maailm järel, on ebapraktilised, aga maitsekalt värvitud rattad nüüd normiks saanud. Olin isegi peaaegu moega kaasa minemas, aga siis hakkas rattafirma tarneajaga venitama, ning ostsin turult ühe paduinglasliku 80. aastate alguse Raleigh mudeli. Moepunkte selle eest ei saa, mõned väikesed stiilipunktid ehk küll. Ja punkti B jõuab sama hästi kohale.

Kirjutatud Ekspressi reisilisasse Kohver

Intervjuu EBS-i Tudengilehele

Minu alma materi ajaleht küsis minu käest küsimusi nii Skype’i, EBS-i, hariduse kui minu enda kohta. Kuna Tudengilehe veebiväljaanne on eesrindlikule ülikoolile täiesti mitteomaselt koomaseisundis, olgu see mõttevahetus ka siit loetav.

Nagu näha, on pool teie karjäärireddelist seotud Skypega- kuidas te sinna üldse sattusite?

Skype’is olen küll töötanud üsna pikalt – kohe saab täis neli aastat, aga ma ei ütleks, et sellega on seotud pool minu karjääriredelist. (Pealegi kui redelist ainult pool oleks, siis ta ju kukuks ümber.) Minu pikaajalisim töökoht seni – seda küll. Asi sai alguse 2005. aasta suvel, kui olin tuleviku peale mõeldes veidi rahulolematu sellega, et valdkonnas, kus töötasin (kiire käibega tarbijakaubad ehk FMCG), oli turunduses kõik justkui juba tehtud ning teisalt hakkas Baltikumi turg väikseks jääma. Tundus, et internetialal on hoopis rohkem teha. Samal ajal sai aina selgemaks, et Skype on maailma ägedamaid ettevõtmisi, eriti nende firmade hulgas, kellel on kontor Mustamäel. Peale tujuküllast vestlust Skype’is töötava sõbraga ühe Pärnu ööklubi leti taga viis ta mind kokku turunduse ja värbamisega tegelevate inimestega, ning siin ma nüüd olen.

Continue reading

The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estonian

I like to write, honest, though I haven’t written much here. As proof of that here’s my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago despite the fact it will not be published any time soon. (It’s in Estonian and I’ll gladly share it for feedback if you want to have a quick read). I’ve just struggled to find motivation to make time for keeping this blog going. Until that happens there will just be the odd travel musing or a creative flesh every now and then.

Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis
Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.

Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega ‘Drive around – England & Wales’ ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.

Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.

Breacon.jpg
Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis.

Continue reading

Lennu­firmadele ­teine põsk

Paar nädalat tagasi oli mul Eestisse jõudmisega omajagu tegemist, ja see inspireeris Ekspressile alljärgnevat kirjutama. Olgu öeldud, et sõnapidaja inimesena võtsin täpselt nädal hiljem sama lennu, jõudes seekord kenasti kohale.


See siin peaks olema lennuarvustus, mis sarjaks Finnairi selle eest, et ta mind üheks pikaks teisipäevaööks Vantaa lennuväljale ööbima jättis ja et ma kell üks öösel mööda lennujaama ringi kablutama ning lennufirma esindajat otsima pidin; tõik, millest selle leheosa toimetaja sai aimu Skype’i tujuteate kaudu. Aga see oleks ju sama, mis pahandada vihmaga sadamise pärast või poriga selle pärast, et ta määrib. Sest kui lendad kümneid ja kümneid lende aastas, siis ikka juhtub, et lennukompaniid rikastavad su elu väikeste marsuudimuutuste või hilinemistega.

Inimese lennureisimisekarjääril on teatavasti mitu taset. Neist esimesel on lennusõit justkui omaette sündmus, mis peaaegu et väärib habeme korralikult äraajamist ja puhtaid põlvikuid. Algajad lendajad tunned selle järgi ära, et nad kuulavad enne lendu turvainstruktsioone, vaatavad peaaegu kogu lennu jooksul aknast välja, teevad pilvemerest pilte ning üllatuvad selle üle, et lennukitoit maitseb nagu niiske villane sokk.

Järgmisel tasemel on lendamine muutunud rutiinseks ühest kohast teise kulgemiseks. Sellised punkist A punkti B minejad ei pane enam käsipagasisse rohkem kui 100 milliliitrit sisaldavaid vedelikke, ei moodusta väravasse saba tund aega enne pardalemineku algust ega klammerdu istme käetoe või naabri külge, kui lennuk turbulentsis veidi rappub.

Ja lennupüramiidi viimasele tasemele oled jõudnud siis, kui lennujaamad hakkavad tunduma hubaste koduste paikadena, kui sinu boonuspunktiprogrammide staatus on kuskil plaatina ja polooniumi vahepeal, kui suudad vähemalt kolmes maailma lennujaamas kinnisilmi liikuda ja oled veidi pettunud kui äriklassi ootesaalis istub keegi “sinu” koha peal (see seal nurgas, kus saab arvutiakut laadida ja kust näeb hästi väljuvate lendude tablood).

Iga järgmise tasemega väheneb inimese võime lennufirma peale vihastada. Viimasesse gruppi kuuluvale reisihundile võid öelda, et tema lend hilineb sihtkohta nädala, mille peale ta lihtsalt sirutab käe hambaharjakoti ja hotellivautšeri järele, ilma et näos liiguks ükski lihas. Esimese taseme lennureisija saaks ilmselt sama uudise peale kreepsu ning teeks oma olukorda hullemaks sellega, et tüütaks kõiki sõpru ja sugulasi oma lennulooga tülide, abielulahutuste või lausa mõrvadeni.

Nii et Finnair, saan aru, et tegijal juhtub, ja pikka viha ei pea. Katsun omalt poolt rohkem lennata, et sellistest intsidentidest veel vähem tülinat oleks.