(Saadaval ka Ekspressis)
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid lennujaamu, peale päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas suunas. Kahel pool teed laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime, ja seda näha ei olnud.

Reisikaaslasteks olid kolm inglast, mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi võiks oletada, et sellise seltskonna saab võimalik olla ainult reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus nagu kargetes mägijõgedes ujumine, golf, püssilaskmine ja muu säärane; võibolla sekka ka viskikelder või paar.
Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda pahura ülemteenri ja võibolla koguni mõne krapsakama kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit, Blondiet ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki tasa olev ujulabassein või meie apartmentis asuv mullivann põhjustas. Aga erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris kohustusliku klaasikese viskit ning suundusime magama, et olla hommikul seiklusteks valmis.

Esimese asjana suundusime ujuma. Dee jõgi annab piirkonnale Royal Deeside poole nimest. Teine pool ehk sõna Royal tuleb sellest, et alates kuninganna Victoriast on kroonitud pead seal paiknevas Balmorali lossis suvitanud. Dee jões leidub ujumiseks uskumatult maalilisi kohti. Kahjuks ei ole üheski neist sooja vett. Vesi on sedavõrd külm, et targemaid inimesi nägime seal ujumas kalipsodega ja ma poleks imestanud, kohates kristallselges vees ka mõnda kalipsos forelli.
Peale lõunasööki tekkis mõte otsida üles turismiinfo ning küsida, mis põnevaid ujumiskohti lähiümbruses veel võiks olla (salaja lootes, et mõni neist on sellise temperatuuriga, kus kannataks olla kauem kui kolm sekundit). Väga vanamoodsas ülikonnas umbes 15-aastane töötaja ajas ta silmad imestuseks suureks, kui küsisime jõgede ja lochide ehk järvede kohta. Ta seletas, et nendes ujumine on väga väga ohtlik ja ta ei saa võtta vastutust meie mõnda sellisesse veekogusse juhatamise eest. Nähes varju, mis seda öeldes üle tema näo langes, hakkas tööle fantaasia, mis tõi vaimusilma ette ohtlikud veealused keerised, nõelteravad kivid või koguni Nessie enda. Võttes julguse kokku, söandasime siiski pärida, mis veekogud nii hirmsaks teeb. No seal on väga külm, teatas see kõige vanem 15-aastane inimene, keda kunagi kohanud olen. Basic health and safety, lisas ta manitsevalt juurde. Minu ettekujutus šotlastest kui karmidest ja metsikutest mägede poegadest purunes peaaegu kuuldava klirinaga.

Naasesime omapäi Dee jäi ülemjooksul asuva Linn o’ Dee juurde, kus olime mööda sõites märganud huvitavaid ujumisvõimalusi. Või siis lihtsalt huvitavaid võimalusi. Nimelt teeb kasvav Dee jõgi seal 300 meetriga läbi päris korraliku laskumise läbi kaljude, kurude ja kuristike, jättes aga vahepeale laiemaid kohti, mis tundusid ujumiseks igati kõlbulikena. Veidi muret tekitas see, et hoolimata vee ülimast puhtusest ja läbipaistvusest ei olnud põhja näha. Püstine kaljusein algas umbes 7 meetri kõrgusel veepiirist ja kadus allpool sügavikku. Kui hetk peale end selle kohale tõukamist alla vaadates hakkasid sügavikust ülespoole väänlema kaks siugjat elajast, tegin veest väljatulemise kiirusrekordi, vähemasti murtud varbaluuga, nagu minu tervislik seisund parasjagu oli, inimeste kategoorias. Ilmselt tühipaljad angerjad, mõtlesime hiljem, aga basic health and safety kõlas kohe kuidagi usutavamalt.
Kulli ja kirja viskamise tulemusena sai meie järgmiseks meelelahutuseks lendava märklaua tulistame ehk clay pigeon shooting nagu nad seda sealmail kutsuvad. Meesterahvana oskasin loomulikult väärikalt hinnata püssist paugutamist. Kuigi natuke segas ajusopis küpsev mõte, et ega siis aegade algusest ei ole mehed tulistamisel kasutanud savikettaid lennutavat masinat; ikka päris tuvisid. See klappis vaatlusandmetega – nelja päeva jooksul ei õnnestunud mul kohata ühtegi tuvi.
Pärastlõunal tegime Aboyne’is ühe 9-rajalise golfimängu. Ma ei ole kunagi sellest spordist liiga palju arvanud. Kui igavlevad karjased Šotimaal kunagi ümmargusi kivikesi kepiga jäneseaukudesse ajasid, oli asjal ehk jumet, aga täies elujõus mehe jaoks on seal selgelt liiga vähe mõtestatud tegevust. Selle asemel, et mööda muruplatsi ringi käia ja kepiga pallikest lüüa saaks ju teha midagi mõistlikku, näiteks surfata, teha ühe tiiru maastikurattaga või kasvõi riidatäie puid lõhkuda. Aga justkui postkaardi järgi kujundatud mägede vahel ringi jalutades, päike paistmas, tundus see sport üsna mõistlik ja see, kuidas kaheksandal rajal üle veetakistuse lüüa tundus korraks palju olulisem kui tuuleprognoos, globaalne soojenemine või sõjakolded ümber maailma.
Meie Deeside’is viibimise ajal toimus seal spordiüritus nimega Highland Games, kus karmi olemisega killtides mehed kuule, sangpomme ja palke loopisid. Kuulitõuke, mis teadagi nõuab ümber oma telje keerutamist, mis omakorda esitab nõudmisi alakeha katvatele riietele, ajal avastasin, et kuuldus kiltide all pesu mittekandmise kohta vastab tõele. Seal polnud aluspükstest haisugi (see polnud nüüd võibolla parim sõnadevalik, aga loodevasti jäi mõte arusaadavaks). Selle asemel kandsid mehed kildi all spordipükse, näiteks Adidas tundus iseäranis populaarne olevat.

Suuri asju täiesti mõttetult heitmise kõrvale oli aastasadade jooksul tekkinud täiesti tavaline kergejõustikuvõistlus, mille tasemest annab mõista see, et üks sõpradest pani ennast naljaviluks kirja miili jooksmise võistlusele ­­­­— ja sai kolmanda koha.
Mõistagi oli Highling Games täis mitmesugust torupillimängu. Selles, kui suur orkester mängib trummide saatel mägede vahel šoti rahvaviisi, on midagi suursugust. Aga selles, kui ümberringi mängib mitu meest torupilliga mitut erinevat šoti rahvaviisi, on midagi hulluksajavat, umbes nagu oleks kärbes kõrva lennanud. Või lausa mitu kärbest, kellest igaüks piniseb erineva tooniga. Šoti sõdalased olla alati enne lahingut torupilli mänginud – ilmselt sellepärast neil hullupööra metsikute võitlejate maine oligi.
Sõdalastest rääkides oleks patt mainimata jätta, et Šotimaad pole kunagi vallutatud.
Ilmselt mängis selle juures rolli mainitud võitlusvaim ja mägine pinnas. Samas võis oma osa olla ka sellel, et ühel hetkel said põhjapoole rühkivad ründajad aru, et söök läheb aina maitsetumaks, naised aina rohkem ühte nägu ning ilm aina viletsamaks.
Omaette vaatamisväärsus oli Ballateri ööelu, õigemini selle täielik puudumine. Ööelu oli umbes sama vilgas nagu vettinud puunott rannaliival. Ühes kahest baarist oli reede õhtuti karaoke, ja müüdi õlut, teises oli mees torupilliga, põhjendamatult palju kiltides mehi, ja müüdi õlut. Sellises väikeliinna baaris, kus on võõraste vastu üle keskmise uudishimulik suhtumine hakkad märkama detaile nagu näiteks seda, et šoti rahvariiete hulka kuulub lisaks kildile ka nuga, mis on soki sisse pistetud.
Sellises peomelus oli igati loogiline, et laupäevaõhtu üheks kõrghetkeks sai see, kui võitsime pubinurgas tolmavast “Kes tahab saada miljonäriks” automaadist 3 naela. Milleks Las Vegas, kui möllu ja endorfiinilaengut võib kogeda ka majesteetlikul kõrgmaal!
Antud tingimustes väärib lausa medalit, et sattusime nii reede- kui laupäevaõhtul afterpartyle, mis mõlemad meenutasid suguvõsa kokkutulekut. Keegi ei olnud otseselt kutsutud, õhus oli tunda arhiivide kaupa omavahelisi klattimisi ja klattimatajätmisi, aga ka umbusaldust võõramate nägude suhtes, ning seejuures käis pealtnäha sundimatu vestlus. Meeldejääv kogemus igal juhul.
Loomulikult ei oleks me saanud Šotimaal käia ühte viskikoda külastamata. See oli ühtlasi tervisele kõige suuremat ohtu kujutav hetk meie reisil. Kunagisest Normandias käigust on meeldima hakanud calvados ja siider, Kuubal käimisest saadik suitsetan aeg-ajalt sigarit, Champagne’is kooliõel külaskäigust saadik hindan hoopis kõrgemalt kihisevat jooki ja nii edasi. Ma ei olnud kindel, kas mu tervis kannataks välja veel ühte tervisele kahjulikku naudingut. Astusime siiski sisse Royal Lochnagari viskitehasesse, ühesse umbes 90-st Šotimaal asuvast viskitootjast. See oli viskikoda nagu viskikoda ikka, lihtsalt prominentsete naabritega. Kohe teisel pool mäge asubki mainitud kuningakoja suveresidents Balmoral. Parasjagu oli ka kuninganna ise kohal, koos teda valvava 200 mehest koosneva turvameeskonnaga. See seletas, miks oli silma jäänud palju toonitud klaasidega musti Range Rovereid – kogu reisi vältel oli mind vallanud naljakas tunne nagu oleksin viibinud Rotermanni kaubanduskeskuse parklas.
Kokkuvõttes on Šotimaa silmale superilus härrasmehe paradiis, kus golfi mängida, püssist tulistada, värskes õhus jalutada ja pärast 700 aastat vanas lossis arutada globaalseid (ehk ka koloniaalseid) asju. Kõik on nagu Kõrvemaal või Lõuna-Eestis, aga vanem, suurem ja ilusam. Aga ma ei soovita sinna minna poissmeheõhtule; selleks puhuks on kindlasti kohti kus on rohkem actionit, kasvõi näiteks Otepää toidukaupluse parkla.