MiniBar London
Reedel avastasin, et minu transformatsioon tavalisest (valges pakendis) turundusinimesest nohik-turundusinimeseks hakkab lõpule jõudma. Tööpäeva lõpus leidsin ennast Ida-Londoni baaris, kus naiste osakaal oli alla 10 protsendi ning kus inimesed tegid üksteisega rääkides oma iPhone’i või Blackberrysse märkmeid — ja seejuures oli mul seal kõike muud kui igav. Seni, kuni ma olukorra tõsiduse ning võimalike meetmete üle aru pean, räägin, millega tegu.
Üritus oli MiniBar London, mis on põhimõtteliselt samasugune asi nagu Jüri Kaljundi vedamisel toimuv OpenCoffee. Ehk siis koht, kus tehnoloogiainimesed, ideed, raha, ettevõtjad ja muidu huvilised kokku saavad. Selle erinevusega, et üritus toimub õhtul, mitte hommikul ja pakutakse (tasuta) õlut, mitte kohvi. Mastaap on ka mõistagi suurem; nii mõnigi inimene, kellega rääkisin, ütles ürituse kohta, et MiniBar on Londonis Silicon Valleyle kõige lähemal asuv punkt.
Õhtu põhiline väärtus on inimestega rääkimine. Mitte midagi elu muutvat, aga kahe tunni jooksul sain targemaks kolme-nelja uue tehnoloogiamõtte jagu, mõistlikku tagasisidet oma ideedele, ühe hea Facebooki rakenduste teostaja kontakti, ühe (koos)tööpakkumise; ja seda ei olegi ju nii vähe. Lisaks oli uute ideede ja tehnoloogiate demo, kus kõige sügavama mulje jättis GraffyWall ehk lõpmatu “internetikangas”, millel ilmselt on tulevikku näiteks kunstis ja õppimises/õpetamises.
Lähen kindlasti tagasi. Tasuta õlu ikkagi.