Category: Turundus ja reklaam

Everything I’ve learned from marketing in 10 years (5 years later)

In the process of moving this blog from the old rusty diesel engine to the new shiny WordPress engine, old post drafts popped up like dead fish in a pond after an accident involving lots of chemicals. One was titled Everything I’ve learned about marketing in ten years. It didn’t have an ending or a beginning yet, it was just a sketchy list but surprisingly it made a bit of sense. So I dusted it off and edited it to be readable, but didn’t add or remove anything. Here goes:

  • Stand for something. A little bit better than the competition leaves everyone cold. If you have nothing to say, there’s no need to shout about it.*
  • One message at a time.*
  • When conducting market research, ask only whether the message you are sending out has been received as intended, and nothing else. The one thing you definitely shouldn’t ask your customers is “what would you like to have”. *
  • Always put 10% of your budget in risky channels and promotions ie. where they might bomb but, if successful, that generates a healthy ROI.*
  • Work for a boss that wants big change.**
  • Test where the limits that shouldn’t be crossed are, with advertising or whatever you have to play with. ***
  • None of the above tips apply if you just want to sell a bit of goods, and not do something remarkable.

    Footnotes AD 2012:

    * Fully agree to this day, I thank the year 2007 version of myselt for the reminder.
    ** 2012 addition: or be an entrepreneur that wants big change.
    *** Back in 2007 most of my marketing career had been in media or FMCG, where there’s hardly any disruption in the business itself. So it made a lot of sense to push the limits with communications, because this was all there was. With startups, you’re so much closer to disrupting businesses and business models and there’s much less of a need to do scandalous communications.

    Please help me complete the commandments of marketing. What have I missed?

    When discounts don’t work

    70485702.JPGToday I took a bunch of clothes I hadn’t worn for a while to the Tallinn re-use centre. It’s a fine social enterprise that accepts clothes and other items in reasonable condition, sells them or gives them to the people in need of clothes and uses profits from sales to educate school kids to reuse and recycle. After handing over an armful of T-shirts, jeans and sweaters the girl at the counter thanked me and handed over a thank you card. I took a quick look at the card before handing it back (to be used again, you know) and what got me thinking was that the card featured a small discount off my next purchase. I reckon that while the people buying stuff from the centre may be very price sensitive the people taking their stuff there are most probably not. What I think they could have done instead:

  • Taken my email address to engage me with newsletters in the future.
  • Taken my email address to send me information where the clothes I donated ended up, making my contribution more tangible.
  • Allowed me to pick a free book from the selection of donated books
  • Nothing. (In addition to the smiling thank you I got anyway). Promos may work wonders but they’re a hindrance if price sensitivity is near-zero.
  • Any other examples where discounts don’t work? 20% off your next wedding and 2-for-1 funerals come to mind.

    Tagasi kooli

    Screen%20shot%202010-10-20%20at%2023.27.19.pngTäna oli tore koolipäev. Käisin Tagasi Kooli programmi raames 21. keskkoolis tundi andmas. Ohvriks osutus 11C klass, kelle meediatunnis ma rääkisin oma erinevatest kokkupuutumistest meediaga, peamiselt turundusinimese mätta otsast (sest palju muid mättaid pole ma osanud enda alla kuhjata).

    Koolitunni ettevalmistamine pani endalt küsima, kas keskkooli lõpetamisest möödunud aastate jooksul olen omandanud midagi jagamisväärset, mis ei oleks liiga tehniline, mitte liiga tööga seotud, vaid lihtsalt huvitav. Sellele lisandus annus nostalgiat ja umbes samasuur osa uudishimu, et missugused keskkooliõpilased tänapäeval siis on. Kuigi tänane tee kooli meenutas ärevustunde osas mõneti hommikuid, mil mind ootas mõni tähtis tunnikontroll või arvestus, soovitan seda kogemust soojalt. Minu teada toimub Tagasi Kooli ka järgmisel aastal.

    Õppetund endale: räägi oma kogemusest, oma loost. Kui sotsiaalmeediani jõudes proovisin teemat avada, rääkides kontseptuaalsematest erinevustest võrreldes tavameediaga ja teistest tarkadest asjadest, tundus mu jutt mulle endale (ja ma arvan, et ka klassile) kuidagi õõnes.

    Keda huvitab, siin lühikokkuvõte sellest, mida tunnis rääkisin ehk siis minu kokkupuudetest meediaga:

    Continue reading

    Online-intervjuu turundusest

    ajujahtt.jpgTäna vastasin Skype’i toetataval Ajujahi konkursil osalejate ja muidu huviliste küsimusele rahvusvahelisest turundusest. Peale kodulehe sirvimise mul muid kokkupuuteid Ajujahiga ei olnud, aga vähemasti eemalt vaadates jättis see konkurss väga jumeka mulje.

    markko: Millised on Skype turunduspõhimõtted? sisuliselt müüte internetis ehk siis ülemaailmselt ning kõigile kes seal on. Nüüd tuleb mul palju küsimusi :)
    1. Kuidas olete leidnud endale konkreetsed sihtgrupid?
    2. Kas/ kuidas sihtgrupid riigiti erinevad?
    3. Kui palju ja kuidas te kasutate ära sotsiaalseid võrgustikke a la facebook, asmallworld, orkut, linkedin, jne?


    1. Turunduspõhimõtted on muutunud koos Skype’i kasvuga. Esmaseks sihtrühmaks oli tehnoloogiaspetsialistid, kellele ei tunduks liiga võõras telefoni asemel arvutiga rääkimine. Nüüd, kui toode on peaaegu et massidesse jõudnud, on sihtrühmasid rohkem. Endastmõistetavalt sihime sagedasi reisijaid ja võõras riigis elavaid inimesi, kellel Skype’ist on kõige rohkem kasu, samuti väikeseid ja keskmiseid ettevõtteid. Taktikaliselt või kampaania korras oleme katsetanud väga paljude erinevate sihtrühmadega.

    2. Suuremad erinevused ei esine mitte riigiti, vaid vastavalt sellele, kui ‘internetistunud’ mõni riik on: kas läänelikult arenenud turg, BRIC-ilikult (st. Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) kiiresti kasvav või siis aafrikalikult alles online-lapsekingades.

    3. Kasutame sotsiaalseid võrgustikke päris palju. Oleme mõnda aega koostööd teinud MySpace’iga ja oma regionaalsete partneritega Aasias ning mujal, lihtsamaid integratsioone ja kampaaniakesi on olnud paljude võrgustikega.

    Continue reading

    Blood, sweat and viral marketing

    Shit doesn’t happen. Shit takes time and effort.

    I was recently in a meeting where co-founder of a next-big-thing-startup, when probed about marketing plans, said something to the line of we’ll do something viral so we don’t need to worry about marketing too much. Right. I’m in no means a viral marketing expert but this much I know: viral marketing does take time and effort.
    There seems to be a widely spread misconception that viral marketing doesn’t cost anything and that if you do even tiny bit of it, customers will turn up on your door or website like zombies. In my view this is only true on four occasions. First, companies like Skype or Facebook whose product is so viral in nature that they seem to grow “just like that”. Second, brands like Apple or Obama that have such loyal followers that every step they take is echoed on blogs, social network profiles and T-shirts of fanboys across the world. Thirdly there are those whose idea is just so spot-on that no-one can refuse to pass it on to a friend. Blendtech’s Will it blend? campaign is a good example of that. And lastly, some just get lucky because a celebrity blogger somewhere happens to like it.
    That leaves 99% of folks to make viral marketing happen with their sweat and/or marketing dollars. I’ve seen the behind the scenes of quite a few viral campaigns, and none of them have been super cheap or super easy to do. Take my recent task of generating blog coverage for Pledgehammer. I now know I have to do about a dozen units of work (this can be an email, blog comment or a guest blog post) to receive one unit of coverage. I’ve made north of 250 contacts to get about 20 people interested and writing about Pledgehammer. That’s good many evenings and weekends spent on creating “something viral”. (Luckily the weather has been rubbish). See here, here, here (got to love this one) or there for results, more links are available on Pledgehammer blog.
    Long story short – viral marketing is a powerful thing, definitely worth some experiments, it just takes time and effort to work.

    Behind the scenes of the T-Mobile ad

    By now you’ve surely seen the new T-Mobile ad. Such a great idea! A friend who was in the video told me they had five full days of rehearsal, at first in some huge building in North London where the life-size plan of Liverpool Street Station was drawn onto the floor and at night in the station itself thereafter. They shot the thing six times with 16 (or was it 14) cameras, with half-hour breaks between the shoots. Dancers were carefully choreographed to leave corridors between them so no-one would miss their train and there were station official present to green light the beginning of each take. Which all makes it a great idea that is also executed brilliantly.

    The only thing I couldn’t understand is that the guy I spoke with reckoned that 40.000 pounds was paid out to the dancers. With 400 dancers involved, can it really be just 100 pounds per hard working dancer?

    Blogimise käsulauad

    Villu küsis minult (ja mitte ainult minult), mis võiks olla kolm blogimise põhimõtet.

    Asja üle mõeldes avastasin, et minu mõnu pärast blogimine on täiesti soiku jäänud. Kunagi kirjutasin Steni jaotuse järgi nii lugejast kui kirjutajast, moel, mis oli huvitav mulle ja loodetavasti ka lugejatele. Nüüd on aega ainult reisikirjade ja surmtõsiste artiklite produtseerimiseks. Kogu blogimisaur läheb selle peale, et inimesed oleksid kursis Skype’i ja Pledgehammeri tegemistega ning see blogi siin on seetõttu muutunud sama põnevaks lugemiselamuseks nagu ajaleht Kesknädal. Seetõttu käsitleb minu vastus Villule ainult seda osa blogimisest, mis jääb firmade/organisatsioonide ja laiema publiku vahele. Jälle üks igav jutt, ühesõnaga.

    Esimene põhimõte on äriblogi puhul teada, miks sa seda pead. Kui see on selge, on hoopid tõenäolisem, et maailma ei teki juurde ühte järjekordset harva uuenevat pressiteadete või sooduspakkumiste kogumit, mida kellelegi vaja ei ole. Blogi eesmärk võib olla tagaside saamine, kasutajate õpetamine ja nende omavahel kokkuviimine, organisatsioonile inimlikuma näo tekitamine, otsingumootoritele paremini silma jäämine või muu säärane.

    Teise asjana on hea kirjutamisel arvesse võtta, miks lugejad seda loevad või võiksid lugeda. Kas pakud neile meelelahutust, nõu, võimalust teiste kasutajatega suhelda, ideid ja inspiratsiooni, oma sooduspakkumiste arhiivi (kindlasti on selliseid inimesi, kellel just seda vaja) või midagi muud. Ja see ei pruugi eelmise punktiga üldse sajaprotsendiliselt kattuda.

    Kolmas põhimõte on see, et kirjavigu ei tohi olla. Mitte nii nagu siin, kus pea alati mõni täht üle või puudu jääb.

    Turunduseelarve kui investeerimisportfell

    white%20mouse.gif
    Käisin mõni aeg tagasi ühel Äripäeva seminaril, kus rääkisin, et turunduseelarve on investeerimisporfell ja jagasin oma sellealaseid kogemusi. Et targad mõtted ainult oma ja seminaril käinute teada ei jääks, tegin märkmete põhjal artikli Directorisse. Kuna nad veebis näitavad täiemahulisi tekste ainult tellijatele, avaldan jutu ka siinsamas:
    Mida kõike ma investeerimisest ei tea
    No näiteks seda ei tea, millal on see kõige parem aeg aktsiaid osta või müüa. Investeerimisega alustasin 1997. aastal. Ostsin elu esimese õppelaenu eest ühe Venemaale investeeriva aktsiafondi osakuid. Kuigi esimesed päevad olid paljutõotavad, kahanes potfelli väärtus paari kuuga umbes pooleni algsest väärtusest, mille peale närv ütles üles ja otsustasin allesjäänud õppelaenu investeerida hoopis likviidsematesse varadesse. Ka selle väärtus kahanes kiiresti, aga vähemasti jäi alles taara, mida hiljem sai ära viia.

    Continue reading

    Reklaambannerite teine tulemine

    Reklaam tekitab häirivalt palju jäätmeid, kirjutas Evelin Pullerits mõni aeg tagasi. Osaliselt sellest inspireerituna, osalisalt niisama rohelisi mõtteid haududes tekkis mõni aeg tagasi idee teha kasutatud reklaamist midagi … kasulikku.
    Rimi_small.jpgÄraütlemata hea meel on teada, et alates sellest nädalast on Rimi hüpermarketites müügil kandekotid, mis on tehtud Rimi enda välireklaami plakatitest. Kui muidu rändavad PVC-st reklaamplagud peale kahenädalast kampaaniat prügimäele, siis nende sõnumikandjatega saab peale väikest õmblustööd koju viia näiteks kuus suurt joogipudelit, umbes kümme veini või hunniku konserve näljasele kassile. Sangade pikkus on valitud selline, et kotti saab kanda nii käes kui üle õla. Kotid on valminud käsitööna ja igaüks neist on erinev.
    Minu sügav kummardus Rimile ja Evelin Mägiojale, kes oli seda toorest ideed valmis kohe katsetama. Ja veel sügavam kummardus Inga Liivile firmast Ambient Marketing, kes vaatamata esimestele tagasilöökidele õmblusrindelt vankumatult asja edasi ajas ja Rimil reklaamplagud kandekottideks taguda aitas.
    Kui Rimile ideepakkumist tegin, pidin seda tegema mingisuguse organisatsiooni nime alt, ja nii sündis 361 Thinking. Kahtlustan, et see ei jää viimaseks roheturunduse ideeks, mis teoks saab ;)
    English summary
    This is too good not to have a synopsis in English. This week Rimi stores in Estonia started to sell carrier bags made out of recycled outdoor advertising banners. Kudos for the Rimi folks and to good people at Ambient Marketing that made this happen. I meanwhile founded 361 Thinking. Or should I rather say I built a website (10 minutes), designed a logo in Keynote (3 minutes) and had an interesting discussion with a friend and Pantone, Inc about naming (20 minutes). Let there be more green marketing.

    Kesknädal – busted

    Pärnu Juhtimiskonverentsi tiim saatis paar nädalat tagasi laiali otsepostituse, mis pealtnäha meenutas Economistist väljarebitud lehte. Aga ainult pealtnäha, sest kasvõi natuke lugedes sai aru, et tegemist on reklaamiga. Ma täpset sisu ei mäleta, aga no kui tõenäoline on, et Economist küsib majanduse kohta kommentaari flambojantselt (“Economisti” sõnadevalik) konverentsikorraldajalt? (Ei midagi isiklikku, Toomas.) Või kui ka küsib, siis kui tõenäoline on, et ta trükib sinna kõrvale ka konverentsi programmi. Koos logode, hindade ja registreerimisinfoga. Minu meelest ainult erakordselt pealiskaudne, erakordselt kibestunud või erakordselt rumal inimene usub siis veel ikka, et tegemist on Economistist väljarebitud lehega.
    Khm-khm. Tundub, et Kesknädala toimetuses töötab mõni inimene, kes vastab ühele või kõigile neist tingimustest. Või siis on neil veel arenenum vigurväntlusmeel, kui konverentsi omadel. Tänane Kesknädal kirjutab:
    „Majanduskasv Eestis on sel aastal sisuliselt peatunud – esimeses kvartalis roomas majanduskasv valuliselt haletsusväärse 0,01 protsendini,“ nentis Suurbritannia nädalaleht The Economist 27. augustil.
    The Economist meenutas, et veel 2006. aastal triumfeeris Eesti 11,4-protsendise majanduskasvuga, olles oma regioonis üks kiirema majandusarenguga riike. Eesti majandusnäitajate drastilist halvenemist vaadeldes tõi leht paralleeli muinasjutust, kus uhke tõld hirmuäratava kiirusega muutus kõrvitsaks.
    Selle asemel, et lugejatele lahti kirjutada totaalse languse põhjusi ja avada nende tausta, asus The Economist lausa reklaamilikult kiitma Eesti majanduse tulevikuväljavaateid. Selleks kasutas ajakirjanik Riigikogu majanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Urmas Klaasi abi (kirjutades tema perekonnanime valesti: Kaas).

    Ja nii edasi. BNS-s oli täna hommikul ka uudis TALLINN, 10. september, BNS Kesknädal refereeris The Economisti pähe konverentsikutset , aga sellele ei pääse kontot omamata ligi. Lõbus lugu, igatahes.
    Lisand 15.05 – küsisin Toomaselt ka kõnealuse otsepostituse faili.. Tema kommentaar küsimusele, mida muud on reklaami kohta kuulda olnud, vastas ta: palju rõõmsat tagasisidet.