Category: Tekstid ja kontekstid

Eesti umbes kahesaja sõnaga

Skype’i ühel wikilehel on aeg-ajalt täienev ja muutuv stiiliraamat, kus muu hulgas on lõik Skype in 200 words or so. Seal on lühike kirjeldus, mis loom see Skype selline on. See on nii lihtne, et jääb peaaegu ise meelde ning see on osutunud kasulikuks väga erinevates olukordades, vestusest vanaemaga kuni Korea ajakirjanikega suhtlemiseni. Olles ise tootes saba ja sarvedega sees on raske mitte takerduda toote üksikasjadesse ja anda paari lausega hea ülevaade. Ja kui hoogne algus tehtud, võib mõnest vestluskaastast huvitanud tahust juba pikemalt rääkida.
Olen järjest enam hakanud puudust tundma samal põhimõttel lühikesest kirjeldusest Eesti kohta. Just vaatasin EAS-i, Wikipedia ja riik.ee lehtedele – ei midagi. On olemas põhjalik info meie raske ajaloo ja Eesti rahareformi kohta, aga selle infoga väga kaugele ei jõua. Või teab keegi mõnda Kesk- või Ida-Euroopa riiki, millel ei oleks kirevat ajalugu ja palju jändamist rahaga? Tahaks aga näha paari hästi koostatud lauset, kus oleks kirjas, palju meid on, mida me teeme ja mille poolest meid tunda võiks (kui juba tegemiseks läheb, siis võiks see ka kirjas olla, kuidas on inglise keeles põlevkivi). Olen kindel, et see ei voolaks mööda külgi maha kellelgi, kes vähekenegi reisib.
Kui tead kuskil mõnda kirjeldusele vastavat teksti, oleksin väga tänulik, kui mind selleni juhatad. Ja kui seda pole, loodan EAS-i peale. Teades, et suusõnaline reklaam on kõige parem reklaam, ja et igas sadamas on eestlane, oleks selle tegemine võibolla kõige parema tasuvusega asi, mida nad kunagi teha saavad.
PS. Google.co.uk pakkus otsingule Eesti selliseid naljakaid seoseid
google%20estonia.png

Medium is the message

Waitrose on ilmselt kõige moodsam poekett Inglismaal. Kaubad on orgaanilised, jamavabad ja võimalikult vähe transporditud, värskusest ja kvaliteedist rääkimata.
Infokild, et Marylebone High Streeti pood läheb esmaspäevast 17 päevaks remonti, et teha sellest veel parem Waitrose, puudutab ilmselt väga väheseid selle blogi lugejaid. Aga sellest, et remontiminekust teavitas lisaks siltidele soliidne härra uksel, on midagi õppida. Ja tegemist ei olnud madalapalgalise kolmanda maailma töötajaga, kes masinlikult ühte ja sama lauset kordas, vaid intelligentse inimesega, kes suutis minu minuti-paar kestnud jälgmise jooksul vestluseid erinevalt alustada, põhjendada, miks pood remonti läheb ja öelda, kus lähiümbruses veel toidupoode on.

Vale #Adressaat#

eesnimi.png
Sain täna sellise kirja. Alguses tundus, et see on mõnest hämarast meiliaadresside listist, mis ikka ja jälle hämaraid pakkumisi saadavad. Kuna sportlikust hasardist vahel küsin, kust mu e-posti aadress pärit on, selgus, et see oligi heas usus mulle suunatud.
Aitäh info eest, Mikk Saar ja Balti muusikagrupp. Panen info igaks juhuks ka siia välja, sest võibolla on inimesi, keda see rohkem puudutab.
From: Andrus Purde
Sent: 23. mai 2007. a. 13:14
To: info@balticmusic.ee
Subject: Re: MIKK SAAR teie üritustel
Miks ma selle kirja sain?
From: Baltic Music Group
Date: Wed, 23 May 2007 14:10:35 +0300
To: ‘Andrus Purde’
Subject: RE: MIKK SAAR teie üritustel
miks ka mitte? vabandame kui olete saanud selle asjata
BMG

Tarbimine kohustuslik

Consumicion%20obligatoria.png
Selline tore silt ühe Barcelona pisikese kõrtsi seinalt. Hispaanlased vist võtavad majanduse steroididega ülespumpamist päris tõsiselt. Ka Eestil on siit õppida, peaksime ikka rohkem laenama ja asju ostma. Võidab teadagi kes:)

Meil pole üldse aega, ja sellepärast on meil seda lõputult

Targasti kõlab, kas pole. Umbes samamoodi nagu Sokratese Ma tean, et ma midagi ei tea. Või mõni muu ütlus, mis esialgu tundub efektse sõnakõlksuna, aga millel lähemalt vaadates on väga palju sisu sees. Rohkem kui rosinaid rosinasaias Joosep Tootsi kõige julgemates unistustes.
teadja.jpg
Seda pealkirja-lauset lugesin viimati Tommy Hellsteni raamatust Teadja. Imetlen selles Hellsteni oskust anda mõtteainet, aga jätta ruumi oma tõlgendustele; teha oma mõte kergesti arusaadavaks, aga mitte laskuda läägetesse lihtustustesse ja näidetesse. Näiteks see raamat ei üritagi anda selgeid juhiseid, kuidas elada nii, et aega oleks lõputult, ei anna ühtegi nippi. Ta lihtsalt kirjeldab ühte võimalikku maailmavaadet sellisel moel, et see võiks olla huvitav nendele, keda huvitavad lisaks erinevatele vastustele ka erinevad küsimused.
Ma ei ole raamatutest varem palju kirjutanud ega kavatse seda ka edaspidi teha, sest arvustusi teevad teised inimesed hoopis paremini. Aga kuna selle raamatu mõni kirjeldus on nii halb ja selle teemal võtavad sõna mitte just kirjanduse arvamusliidrid, tahtsin omalt poolt sõna sekka öelda, et sobib lugeda küll. Seda enam, et mu ema on selle tõlkinud, hea sõber kaanele foto teinud ja vend tagakaanele mingi jutu kirjutanud. Seejuures ei sundinud ükski neid seda mind lugema, nii et kohe topelt-tänu neile siinkohal, et nad mulle lisaks lugemisrõõmule ka avastamisrõõmu võimaldasid.
Muuseas, seda blogipostitust kirjutasin kauem kui ühtegi varasemat, vähemasti vaadates efektiivsusnäitajaid nagu ridu tunnis või sõnu minutis – ja seejuures olin ma ajakulu pärast väga vähe mures.

Paber, käärid (kivi on puudu) ja turundus

papervsscissors.png
Ma ei ole küll suur Mambo riietebrändi austaja, aga selliste siltide poodi riputajatena teenisid nad ühe plusspunkti juurde. See väike osa minust, mis on arvutav turundusinimene, hakkas muidugi kohe jorisema, et see on ju omanike raha raiskamine “lihtsalt lahedatele asjadele”. Aga arvestades seda, et mina sellest siin praegu kirjutan (lingiks ka, aga ei leidnud kuskilt nende kodulehte), ja esimese Google’i otsinguga leidsin mingi Austraalia lehe kirjutise samal teemal, jään selle juurde, et turunduseelarve peab olema nagu investeerimisportfell. Osa eelarvest peab olema kulutatud riskikapitalina – see raha võib kaduda, aga kui see töötab, siis toodab ta algse paigutuse mitmekümne/-saja kordselt tagasi. Ja mida suuremate ambitsioonidega firma, seda suurem see osa peab olema.