Category: Reisikirjad

Šotimaa: steroide söönud Lõuna-Eesti

(Saadaval ka Ekspressis)
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid lennujaamu, peale päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas suunas. Kahel pool teed laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime, ja seda näha ei olnud.
stonehaven%20s.jpg
Reisikaaslasteks olid kolm inglast, mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi võiks oletada, et sellise seltskonna saab võimalik olla ainult reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus nagu kargetes mägijõgedes ujumine, golf, püssilaskmine ja muu säärane; võibolla sekka ka viskikelder või paar.
Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda pahura ülemteenri ja võibolla koguni mõne krapsakama kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit, Blondiet ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki tasa olev ujulabassein või meie apartmentis asuv mullivann põhjustas. Aga erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris kohustusliku klaasikese viskit ning suundusime magama, et olla hommikul seiklusteks valmis.

Continue reading

Fidel’s winds of change

Somehow my Cuban travel journal never made it to this blog in English. Here it comes, as a warning to the young, as a painful reminder to the experienced. Siin eesti keeles.
havannamehed.png
Air Europa is the perfect airline to take you to Cuba. Its tasteless food and indifferent service were a good preview of what to expect on the Socialist Island of Fidel, as we were to find out. Despite the airline’s three-hour delay, efforts to kill us of thirst for beer and break us mentally by leaving our kiteboarding gear to Madrid, we made it to Havana.
Cuba was entering the mind through all senses. Salsa rhythms from passing-by old American convertibles, accompanied by a cloud of thick smoke and the specific smell that characterizes forty year-old engines. Impressive architecture, but sadly in a condition that of a hundred year-old man’s teeth – the kind where if help does not arrive soon, one needs to clear out the area.

Continue reading

Killuke Brasiiliat

cumbuco.jpg
Hea, et reisi kõige ebameeldivama osaga sai ühele poole kohe esimesel päeval. Jõudes vahemaandumiseks Farosse Portugalis, selgus, et lennufirma TAP piloodid streigivad ja Brasiiliasse jõudmine lõkkub päeva võrra edasi. Kas lendurid tahavad suuremat töötasu? pärisin lennufirma töötajalt, mille peale ta küsis muiates vastu, kas nad minu meelest saavad vähe palka. Nii ei saanudki ma täpselt aru, mispärast sel päeval ükski TAP-i lennuk ei lennanud; igal juhul kahtlustan, et sel päeval pahurate reisijatega kannatlikult suhelnud lennujaamatöötajate ja pilootide vahel järgmistel firma suvepäevadel liiga suurt vennastumist toimuma ei saa.
Kui otsida halvas head, ja mis mul muud üle jäi, siis ma polnud varem Portugalis käinud ning lennufirma kulul pool päeva Faros ning teise Lissabonis veetmine osutus heaks sissejuhatuseks Brasiiliale. Aina rohkem hakkas meeldima keel, esialgu kissi hoidvad silmad hakkasid harjuma päikesega ja see, et kuskile kiiret pole, tundus iga minutiga normaalsem.
Peale pärastlõunat natuke unises ja natuke ilusas Faros leidsin ennast järgmisel hommikul Lissabonis, ja lennukini jäi veel kaheksa tundi. Täpselt niipalju, kui on vaja ühe linna avastamiseks ja peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks. Ainult et mina ei tahtnud ühtegi linna avastada, isegi mitte nii vaatamisväärset nagu seda on Lissabon. Tahtsin lihtsalt võimalikult ilusate majade vahel jalutades ära eksida. Valisin turistikaardilt sellise vanalinna osa, kus paistis kõige vähem muuseume ja muid leppemärke ning seadsin sammud sinnapoole. Kui sattusin kuskil tänavakohvikus tunnistajaks väga rahulikule stseenile, kus päike hakkas paistma kitsastele tänavatele, koristajad rääkisid harjadele nõjatudes juttu ja keegi vanamees tellis hommikukohvi kõrvale klaasi valget portveini, tundsin kuskil kauges südamesopis TAP-i streikivate lendurite vastu isegi natuke tänutunnet. Streikigu nii et tolmab, kui selle mündi teisel poolel selliseid hommikuid pakutakse.
Lissaboni puhul hämmastas, kuidas nii mägise linna tänavaid saavad katta nii libedad kivid. Kui päeval sahmakas hoovihma tuli, sain vana kindluse juurest mäe tipust alla keskväljakutele lihtsalt seistes ja gravitatsiooni mõjul libisedes, aeg-ajalt ristmikel suuna vahetamiseks uisusamme tehes. Muus osas jättis linn väga hea mulje. Paljudes kohtades käis vilgas ehitustöö, aga pigem tehti vana korda, mitte ei ehitatud uut. Minu meelest võiks iga linn detailplaneeringuid ja ehituslubasid väljastades arvesse võtta ühikut “kraanasid saja tuhane elaniku kohta”. Mainitud mäetipust mere poole vaadates oli näha seitse kraanat. Kui oletan, et samapalju jäi ka teisele poole, siis on ühiku väärtus umbes pool. Uljas Ida-Euroopas on aga näiduk pidevalt 20 või rohkem.
Selle mõtte saabudes oli õige aeg minna lennuki peale ning kahel järjestikusel päeval kell neli ärganud inimese unega magada kuni Fortalezani, siis vastu tulnud maasturisse vajuda ja magada selles kuni Jericoacoarani. Ärkasin pimedas külas, kus tänavate asemel olid liivaluited ja kusagilt kostus kõva muusikat. Ei hakanud selle põhjal mingeid järeldusi tegema ning läksin otse voodisse und lõpetama, mõeldes, et hommik on õhtust targem.

Continue reading

Sul on Londoni suhtes õigus

On inimesi, kellele London üldse ei meeldi. Seal on ju räpane ja kuidas sa saad sellise trügimise, sagimise ja linnastressi keskel elada, kuulen tihti. Ning et London on ju NII kallis.
Nendel, kes nii ütlevad, on tuline õigus. Lisaks sellele on siin ka palju sekeldusi terroristidega.
Vaevalt on viimasest evakueerimisest ja metrooliinide peatumisest möödas kolm kuud, kui kuskilt leitakse bensiinikanistreid täis auto. Tegelikule ohule lisaks toob selline sündmus kaasa transpordisüsteemi seisaku, mis tekitab tõsiseid jamasid ka nendele, kes ise busside-metroorongidega ei sõida.
London võib vahel olla väga ebameeldiv.
Ometigi leidub kaheksa miljonit inimest, kes peavad saareriigi pealinnast väga lugu. Või vähemasti piisavalt, et selles linnas elada. Mõni tuleb suveks tööle ja maailma vaatama, teine tuleb kümneks aastaks või terveks eluks karjääri tegema, muusikavallas läbi lööma või muud moodi maailma vallutama. Ja mida iganes Londonist ka otsida, see on siin olemas. Küsimus on ainult selles, kas oskad selle üles leida. Mina olen esimese siin veedetud poolaasta jooksul kõige rohkem rõõmu tundnud igal pool ja alati toimuvatest kontsertidest, stand-up komöödiatest, kõikvõimalike rahvuste köökidest ja sellest, et tööelu on hoopis teise käigu sisse saanud.
Niisiis, London võib olla väga meeldiv ja tore koht. Eriti kui jätad kuulsate inimeste vahakujud ja Oxford Streeti vahele. Päris linn asub mõne metroopeatuse kaugusel idas, põhjas või läänes (sorry, lõunalondonlased).
Nii väites tuleb meelde vana araabia lugu, kui kohtusse saabub mees, kellele kohtumõistja mingis küsimuses õiguse annab. Siis tuleb tema juurde tüli teine osapool, kellel kohtumõistja kinnitab samuti õiguse olevat. Keegi kolmas mees arvas, et kahel ei saa ju korraga õigus olla, mille peale kohtumõistja lausus, et ka temal on õigus. London on piisavalt suur ja mitmetahuline, et meeldida ja mittemeeldida ühekorraga, ja nii üht- kui teistpidi mõeldes on õigus.
Leheruumi mõistujutule kulutamise asemel oleks võinud ju hoopis kirjutada, mis tooniga inimesed Gordon Brownist räägivad, kuidas terroristid on või ei ole viimastel nädalatel Londoni elu halvanud ja kuidas on inimesed harjunud suitsetamise keeluga avalikes kohtades. Aga suvi on. Kes see ikka viitsib tõsiste teemadega tegeleda. Ja kui arvad, et paljud siiski viitsivad, siis sul on täiesti õigus.
Kirjutatud Ekspressile.

Hispaania reisivihjed, raamat Monty Pythonist, üksi reisimise suur pluss ja juhuslik turundusvigur

Kuigi Inglismaa ilmadest seda välja lugeda ei saa, on juuli ja sellega seoses on kirjutamise unaruses olnud. Käesolevaga võtan kirjutamise jälle unarusest välja.
Hispaania-Kataloonia
Lõppenud nädalavahetus õnnistas mind neljapäevase Hispaanias käiguga. Algul Benicássimi festival ja siis sõbra sünnipäev Prantsusmaa piiri lähedal Figuereses. Mida rohkem sellel maal käin, seda rohkem meeldib. Seejuures ei teki mul mingit loetelu sümpaatsena tuindunud asjadest-kohtadest, vaid lihtsalt peaaegu kõik meeldib. Kuna ma selle tundega midagi targemat peale hakata ei oska, siis siinkohal paar reisivihjet, kuidas Hispaaniast rohkem kätte saada.
Esiteks, suureks abiks on natuke keeleoskust, mida olen viimased pool aastat ammutanud Coffee Break Spanishi podcast‘ist (iTunesi link ka). Olen elu jooksul käinud ainult umbes kahes tosinas hispaania keele tunnis, ning kord nädalas selle 20-minutilise programmi kuulamine on aidanud nii meelde tuletada, süstematiseerida kui uut juurde õppida, seejuures tasuta. Loomulikult on kohapeal veel parem õppida. Eriti arendav on ükskeelsete hispaanlaste komme inimesele, kes neist aru ei saa, sama lauset korrata, lihtsalt natuke kõvemini. Ja kui see ei aita, siis veel valjemini. Kuni turist aru saab, või teeskleb, et aru saab.
Teine soovitus – rongiga reisides osta alati Renfe kodulehelt pilet ette. See mitte ainult ei kindlusta, et pileteid jätkub, vaid säästad ka kümneid minuteid ootamiseaega ja seda aega, mis kulub väljaselgitamiseks, missuguses kuuest erinevast sabast sa seisma pead, alustades infopunkti sabast, kus seda öeldakse. Aga kui pilet ette ostetud, võib lihtsalt rongi jalutada, vagunisaatjale koodi öelda ja oma kohale maha istuda. Väga kultuurne.
Kolmas soovitus on Cadaquési linna külastamine. Nagu kaardilt näha, ei saa sinna muud moodi kui mööda mägiteid või jahi/kaatriga, ja seetõttu on linn säilitanud Vahemere unisuse, erinevalt paljudest armsatest Itaalia ja Prantsusmaa linnakestest, mis kubisevad Saksa turistidest ja rannavõrkpallide laenutustest. Sealt veidi edasi oli üks veel vähem ligipääsetavam koht, majakas koos üdini katalaanikeelse menüüga restoraniga, kus on väga mõnus mängida iseendaga mängu “mõista-mõista, mida ma just tellisin”. Boonuseks alljärgnev vaade.
catalunya.png
Londonist Valencia külje alla, seejärel Põhja-Katalooniasse, ja siis tagasi Londonisse sõites avastasin, kui mõnus on üksi reisida, kui kaasas on hea raamat. Enne magamajäämist raamatu kättevõtmine on üsna tavaline, pikalt järjest lugemisega on mul aga peaaegu et süümekad. Et äkki peaks hoopis midagi tegema, kellegagi kokku saama, kuskile minema või hoopis ise midagi kirjutama, selle asemel et lihtsalt järjest ühe koha peal istuda ja lugeda. Aga kui oled rongi- või lennukiistme külge aheldatud ja midagi muud teha ei ole võimalik (arvutit ei ole ka kaasas), siis on täiesti jumalik lihtsalt ja ainult lugeda. Seekord Monty Pythoni seltskonna autobiograafiat, mis ei ole nii naljakas kui sketšid, aga sisukas ja hästi kirjutatud-toimetatud. Nalja saab ka. Näiteks Eric Idle’i kirjeldus sellest, kuidas keegi tädi oli neile kirjutanud, et tema teada on keegi Pythonitest homoseksuaal ja Leevius on Piiblis öelnud, et sellised inimesed tuleb kividega surnuks loopida. Mille peale Idle kirjutas tagasi, tänas ja lisas, et We’ve found out who it was and we’ve taken him out and stoned him.
Ja lõpuks lubatud turundusvigur
Benicassimil jagati selliseid toredaid Kaspersky anti-viirusepakette.
kaspersky%201.png
Lähemal vaatlusel ei olnud need aga mõeldud arvutiviiruste kaitseks.

Continue reading

Reisikirjaniku kibe elu

Reisikirjaniku leib muutub aina mõrumaks. Tulevad noored vihased tegijad peale, kes vanad tegijad lihtsalt kõrvale lükkavad. Tahtsin ka paar sõna hiljutisest Barcelonas käimisest kirjutada, aga Ants Klots jõudis ette. Mis ma siin ikka täpselt sama juttu uuesti kirjutama hakkan, ega ma papagoi ei ole. Soovitan hoopis lugeda, kuidas asi oli, pöörata tähelepanu lausele
Peale 10km maalilist rannaäärset passaazi tekkisid aga mingid koledad linnad ja tohutud kämpingukeskused. Mul tekkisid nendega seoses omad ideed aga see selleks.
… ja proovida teada saada, mis mõtetega tegemist oli.

Maailma naba

Krister Ekspressis küsis, kuidas London on. Ma siis kirjutasin:
Pea terve 20. sajandi oli mitteametlikuks maailma pealinnaks New York, ning selle mõju oli tunda igal pool kokteilimenüüdest rahaasjadeni. Praegu ajab londonlasi aga elevile mõte, et nende kodulinn mitte ainult ei jõua Suurele Õunale maailma naba olemises järele, vaid võtab selle tiitli erilist vastupanu kohtamata ära.

Guardiani hiljutine laupäevanumber
tõi välja kõnekaid fakte. Londonis loodi kolme aastaga finantssektoris juurde umbes 13 000 töökohta, mis tähendas pea viieprotsendilist kasvu, samal ajal kui New Yorgis jäi 2000 võrreldavat töökohta vähemaks. Ka uute firmade börsile viimise osas on London ülemererivaalist ees, andes selgelt mõista, kummal pool Atlandi ookeani asub maailma finantskeskus.
Raha rahaks, on palju teisi saareriigi pealinna kasuks rääkivaid näitajaid. Tate’i moodsa kunsti muuseumis käib aastas 3,9 miljonit inimest, ­ookeanitaguses Momas aga “vaid” 2,7 miljonit. Kuigi Broadway ja West Endi etendusi käib aastas vaatamas võrdne arv inimesi, on viimases etendused lühemat aega mängukavas ning uutel tegijatel ja suundadel on lihtsam esile tõusta. Selle juttu kirjutamisele eelnenud õhtul tundsin seda omal nahal – viimased 20 minutit nähtud ühemehe-show’st oli näitleja laval ihualasti, kui sokid ja tossud välja arvata. Ka sellele “eriefektile” vaatamata oli sisu päris hea. Ja siis veel Guardiani väide, et kuigi mõlemad linnad on kirjud, paistavad Londonis eri kultuurid rohkem välja – üks on rahvusvaheline linn ja teine lihtsalt Ameerika linn, kus elab palju välismaalasi. Minu viimasest ja seni ainsast NY külaskäigust on möödas juba viis aastat, nii et pead anda ei saa, aga nähtu põhjal kipun samamoodi arvama.

Continue reading

Uus postiindeks

Kolisin Londonisse. Nii nagu kaks ja pool aastat tagasi mõttes otsustasin.
Kodu otsimine on päris väljakutseterohke. Raske on aru saada, missugune nenest lugematutest linnajagudest on ‘see õige’. Ja siis see hinnaküsimus. Piljardilaua suurune korter maksab neli miljonit krooni. Nii et oma Kalamaja korteri eest saaksin umbes kaardilaua suuruse elamise – paljukest inimesel siis ikka vaja on.
Peale kahte nädalat kahe kraaniga vannitoa kasutamist ei oska ma ikka veel nahka põletamata käsi pesta. Nagu üks elupõline londonlane õpetas:
With the hand washing thing it is easy .. First fill one saucepan with hot water, then fill a second saucepan with cold water. Stick both of your hands out of a nearby window. Then ask a friend or relative to take both saucepans and simultaneously pour the water over your hands. As the water falls it mixed together (blending in temperature) providing a pleasantly warm – and hygenic – hand wash. As you can see, it is a very simple and it has worked well in this country for centuries.
Esimese palga sain elu esimese tšekina, aga nagu tagantjärele selgus, oli sealt mingi allkiri puudu, nii et nüüd kantake see ikkagi üle. Kusjuures kontole, mille kaart on mulle küll postiga kohale jõudnud, aga PIN-kood mitte ja mille monofunktsionaalse internetipanga (saab teha kohalikke makseid) pidin aktiveerima telefonipanga kaudu. Kui nii edasi läheb, hakkan oma helerohendavat kodupanka, mida ma ikka ja jälle kirunud olen, varsti taga igatsema.
Jürgen küsis päeva tagasi Skype’i sõnumi: Kas sul on nüüd selline mobla, mida tuleb vasaku kõrva ääres hoida?. Tõepoolest, vana number enam ei kehti, uus on kirjas minu Skype’i profiilis