Minu Edinburgh Fringe’i lavadebüüt läks hästi: võitsin võimaluse olla spermadoonoriks ühe briti koomiku õele. Ja seda lauset peaks vist natuke lahti seletama.

Edinburgh Fringe on maailma suurim kunstifestival, seda vähemasti esinemiskunstide nagu teatri, muusika ja kõige selle osas, mida hõlmab sõna comedy. Nelja nädala jooksul toimub päevas rohkem kui 1300 esinemist paarisajal erineval laval umbes 20000 esineja poolt; lavadeks muutuvad iga aasta augustis ka restoranide-baaride tagatoad, konverentsiruumid ja kooliklassid, aga vahel ka kodud või taksod.

Juba paar aastat on festivali suurim kategooria just comedy ehk sketšid, stand-up, improviatsioonikomöödia, muusikaline komöödia ja lihtsalt naljad. Heas kommipoes on erinevaid maiustusi nii mõnesaja ringis, nii kui naljasõbra Fringe’ile jõudmise meeleseisundi kirjeldamiseks jääb väljendist “nagu laps kommipoes” selgelt väheks. See on seesama Fringe, kus laiem publik on esimest korda näinud Rowan Atkinsoni, mitmeid Monty Pythoni liikmeid, Stephen Fry’d, Hugh Lauriet ja teisi suuremaid või väiksemaid staare. Edinburghis on sellised esinejad nagu Ricky Cervais läbisegi tuleviku tähtedega, ning ka nendega, kes peale oma Fringe’i debüüti otsustavad jätkata oma baarmani- või pankurikarjääriga. Avastada ja teha on selgelt liiga palju.

Kuna kõike niikuinii näha ei jõua, siis valikute tegemiseks on kaks head viisi. Esiteks arvustuste lugemine (nt. Chortle’i oma annab hea ülevaate) ja tuttavatelt soovituste küsimine. Teine viis on kõndida mööda tänavat ning siseneda sellesse saali, kuhu kõnniteel seisev sisseviskaja sind parasjagu kutsub.

Tulles tagasi selle kõige esimese lause juurde, siis sisseviskaja oli meid sel hetkel meelitanud ühele vähem tuntud esinejate tasuta showle, mille käigus olin saattunud lavale ning võitnud kolmeküsimuselise kiirviktoriini. (Mul oli ka väike konkurentdsieelis, nimelt kõik minu viimase küsimuse vastusevariandid olid ühesugused ja valesti vastata ei olnud võimalik). Nii situatsioon kui auhind oli väga fringe’ilik. Kõik on seal lubatud peale elu, reeglite ja iseenda liiga tõsiselt võtmise.
Kõige parem on planeerimist ja juhuslikkust kombineerida, ostes ette nö. nurgakivideks häid arvustusi ja soovitusi saanud ning peaaegu kindlasti välja müüdavad piletid, ning jättes oma päevakavasse natuke auke, mida jooksu pealt sisustada.

Nelja päeva jooksul jõudsime vaadata umbes 20 etendust. Kuna comedy ulatub allapoole vööd naljadest kuni intelligentse ja isikliku huumorini, sai lisaks rohkele naermisele läbi elada laia erinevate tunnete spektri. Ainult romantikat jääb Fringe’i puhul väheks, kuigi iseenesest on Edinburgh armas ja vägagi jalutatav linnake. Ühelt poolt on laginal naermises midagi sellist, mis ei mahu minu meelest samasse aegruumi suurema sensuaalsusega. Teisalt kuna huumorialtarile võib heita kõike ja kõiki, siis kahekesi nädalavahetuse fiiling väheneb iga kord, kui keegi teeb nalja oma intiimelu mõne kentsaka seiga üle; ja mida teravam nali, seda raskem on pärast oma kaaslasele sügavalt silma vaadata.

Tallinnast lendab Edinburghi otselend ning Fringe kestab 28. augustini. Veel jõuad.

Kirjutatud Ekspressi Kohvrisse
PS. Järgmine Komeediklubi on 28. septembril, vaata rohkem siit.

Märtsi keskel toimus South By Southwest (lühendatult SXSW) Interactive nimeline festivali ja konverentsi hübriid, mis võiks ennast vabalt reklaamida sõnadega inimeste, ideede ja tehnoloogia kohtumispaik. Lisaks käisid nimetatud kolme asja juurde ka filmid ja muusika, mis on SXSW-i kõrvalharud. Millega seoses oli mõistagi ka lõbu laialt.

SXSW Interactive’il Austinis, Teksases olin koos umbers 25 tuhande sellise inimesega, kelle kohta võib kasutada ühte või mitut järgmistest terminitest: esimese laine kasutaja (ehk early adopter), mõjutaja (influencer), trendikas nohik (geek, mitte segi ajada nerdiga), sotsiaalmeedia ekspert, visionäär. Viie päeva jooksul said selgeks kõige uuemad trendid, vahetusid sajad tuhanded visiitkaardid ja n-ö tutvustati õukonnale sadu uusi internetipilve ühendatud teenuseid. Otsiti Järgmist Suurt Ideed või siis lihtsalt Järgmist Suurt Teenust à la Twitter või siis Foursquare, mis on tuule tiibadesse saanud just SXSW-l.

Järjekorralt juba 18. festivalilt jäi kõlama mitu Järgmise Suure Mõtte kandidaati. Üks neist on mäng. Kuiv info on hoopis haaravam, kui ta on esitatud edetabelina ning mõni rutiinne tegevus võib muutuda põnevaks, kui lisada punktid ja auhinnad, võitjad ja kaotajad. Mõte ei ole iseenesest uus, aga siiani pole olemas ühtegi vidinat ega rakendust, mis laseks mänguelementidega rikastatud tegevustel massidesse levida. Üks võimalik maailma mängustaja on SCVNGR (lühend sõnast scavenger, mida võiks siin kontekstis tõlkida kui prügikogujat ja tarbetutele asjadele uue rakenduse leidjat, mitte kui raipeõgijat). Vaid 22-aastane firma looja Seth Priebatsch, ilmselt festivali noorim peakõneleja, väitis entusiasmist pakatades, et mängudega saab põnevamaks teha igapäevaseid toimetusi nagu näiteks poeskäimist ja hammaste pesu ning lisaks lahendada tõsisemaid ülesandeid, nagu näiteks panna haridussüsteem paremini tööle.

Mingis mõttes on koolil olemas mängule omased tunnused: reeglid, liitlased, vaenlased, auhinnad, erinevad tasemed, punktid, sooritamist vajavad ülesanded ja erisugused motivaatorid. Seega on kool Sethi meelest mäng – aga halvasti ja mängijavaenulikult üles ehitatud mäng. Selle näiteks võib tuua kahe saamise: tänapäeva koolis tähendab see läbikukkumist, kui aga mäng nimega kool oleks paremini disainitud, tähendaks see lihtsalt aeglasemalt järgmisele tasemele saamist. Sethi missioon SCVNGR-iga ongi päris elu erinevate objektide „mängukihiga“ katmine, nii et sa mitte ei pese hambaid või ei käi poes, vaid võistled pidevalt nii iseenda kui teistega.

Õigemini võistleb sinu nutitelefon teiste nutitelefonidega, ja tulevikus ka sinu hambahari teiste inimeste hambaharjadega või sinu külmik teiste omasugustega. Teine teema, millel SXSW-l palju räägiti, seondus sellega, et odavad kiibid ja netiühendus ühendavad täna võrku kallimaid asju nagu autosid ja küttesüsteeme, aga varsti ka kõik muu. Juba täna suudab väike andur su kõrva taga „kuulata“, millal sa sööd ning joonistada ilusa graafiku su söömisharjumuste ja kaalu seose kohta, ilma et peaksid selle kuskile ise kirja panema või ennast igasse sööki „sisse tšekkima“.

Veel sai kinnitust, et päris kindlasti on Suureks Trendiks see, et iga tegevus, foto või mõte on kohe sinu erinevate sotsiaalvõrkudega jagatud, et sinu asukoht mõjutab sinu internetiotsinguid ja -kogemust ning et sinu telefoni kaamera ja mikrofon muutuvad sinu lisasilmadeks ja -kõrvadeks, mille külge on ühendatud väga suur kollektiivne aju.
Mis kõik kokku tähendab, et üks Austinis sagedamini kõlanud väljendeid oli: „There’s an app for that“ ehk „Selle jaoks on rakendus“. Tahad reserveerida ainult merevaatega hotellitube, luua oma telefoniga reaalajas raadiosaateid, saada teada käes hoitava õuna teekonna farmist sinuni, leida lähiümbrusest tuttava, kes tahaks minna kohe praegu sedasama filmi vaatama, mida sinagi? Iga asja jaoks on olemas veebirakendus, mis toob vajaliku info sekunditega sinu telefoni.

See kõik on ju tore, võib nüüd lugeja mõelda, aga milleks see kõik? Kas mõni selline rakendus tegelikult ka kellegi elu paremaks muudab, peale rakenduse looja oma, kes loodab sellega hästi teenida? Miks ei võiks seda energiat ja innovatsiooni kasutada hoopis selleks, et maailma tegelike probleemidega tegeleda? Viiendik maailma inimestest läheb magama näljas, tuumajaamad on leekides ja türannid peavad sõda omaenda rahvaga. Kas sellises maailmas on inimestel tegelikult vaja eraldi vigurit selle jaoks, et öelda maailmale, et nad just tutvunud kellegagi, kelle kasutajanimi on @themostrealmccoy?

Selge on see, et internetimaailmas on seni vaid väike osa teenuseid ja tooteid sellepärast, et kellelegi on neid vaja. Põhiline on see, et vidin oleks äge ja võimaldaks midagi sellist, mida varem teha ei saanud. See, kas seda kellelegi vaja oli, selgub üldjuhul hiljem. Või vähemasti seni on see nii olnud.

Texase pealinnas viibinud visionääride, nohikute ja muidu uudistajate parvele mõjus konkurentsitult kõige tugevamini ettekanne, kus ei mainitud ühtegi tehnoloogiat, rakendust ega sotsiaalmeediavigurit. Firma TOMS Shoes asutaja rääkis Blake Mycoskie oma loo sellest, kuidas ta asutas kingafirma, mis iga müüdud paari kohta samasuguse paari arengumaades abivajajatele annetab. Inimesel, kes räägib, kuidas tema loodud rakendusel sai äsja täis kaheksa miljonit allalaadimist, on silmis spetsiifiline tuluke. Blake’i silmis oli veel palju tugevam helk; selline, mis tekib ainult inimesel, kes on kümnete või sadade tuhandete inimeste elu positiivselt mõjutanud. Ja kes on sellest ka väga hästi teadlik. Mycoskie’ ettekanne oli vist ainuke, mis sai püstise aplausi ja pärast mida pea kõik kuulajad väljusid saalist kas mõtlikult enda ette vaadates või kellegagi vaikselt asja üle arutades, mitte ninapidi taskutelefonis, et kuuldut kohe internetti jagada.

Peale seda ettekannet oli mõneks tunniks vähem juttu geopositsioneeritud sotsiaalsete elementidega videoteenustest ning rohkem sellest, kuidas vabaneda naftasõltuvusest ja Vaikse ookeani plastiksaartest. Projektidest nagu TOMS Shoes ja miks mitte ka Eestist alguse saanud „Teeme Ära“ prügikoristamine, mis nüüdseks jõudsalt rahvusvaheliselt levib. Võibolla oli Blake’i pilk nagu majakas, mis mitme saalis viibiva inimese peas viis kokku idee mõne olulise tehnoloogiaga. Ja mine tea, äkki juba järgmisel aastal esitleb keegi tarkpea Austinis uut nutitelefonirakendust „Maailmarahu“. Vaat see oleks äge.

Kirjutatud Ekspressi.