Category: Eesti keeles

Online-intervjuu turundusest

ajujahtt.jpgTäna vastasin Skype’i toetataval Ajujahi konkursil osalejate ja muidu huviliste küsimusele rahvusvahelisest turundusest. Peale kodulehe sirvimise mul muid kokkupuuteid Ajujahiga ei olnud, aga vähemasti eemalt vaadates jättis see konkurss väga jumeka mulje.

markko: Millised on Skype turunduspõhimõtted? sisuliselt müüte internetis ehk siis ülemaailmselt ning kõigile kes seal on. Nüüd tuleb mul palju küsimusi 🙂
1. Kuidas olete leidnud endale konkreetsed sihtgrupid?
2. Kas/ kuidas sihtgrupid riigiti erinevad?
3. Kui palju ja kuidas te kasutate ära sotsiaalseid võrgustikke a la facebook, asmallworld, orkut, linkedin, jne?


1. Turunduspõhimõtted on muutunud koos Skype’i kasvuga. Esmaseks sihtrühmaks oli tehnoloogiaspetsialistid, kellele ei tunduks liiga võõras telefoni asemel arvutiga rääkimine. Nüüd, kui toode on peaaegu et massidesse jõudnud, on sihtrühmasid rohkem. Endastmõistetavalt sihime sagedasi reisijaid ja võõras riigis elavaid inimesi, kellel Skype’ist on kõige rohkem kasu, samuti väikeseid ja keskmiseid ettevõtteid. Taktikaliselt või kampaania korras oleme katsetanud väga paljude erinevate sihtrühmadega.

2. Suuremad erinevused ei esine mitte riigiti, vaid vastavalt sellele, kui ‘internetistunud’ mõni riik on: kas läänelikult arenenud turg, BRIC-ilikult (st. Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) kiiresti kasvav või siis aafrikalikult alles online-lapsekingades.

3. Kasutame sotsiaalseid võrgustikke päris palju. Oleme mõnda aega koostööd teinud MySpace’iga ja oma regionaalsete partneritega Aasias ning mujal, lihtsamaid integratsioone ja kampaaniakesi on olnud paljude võrgustikega.

Continue reading

Lohesurfamine – mis, miks, kes, kuidas

Vahel on tore eesti keeles mõni pikem jutt valmis kirjutada, eriti kui teema on südamelähedane. Siin äsja meesteajakirjas ilmunud lugu lohetamisest.

Tümaki! sadasin peale umbes 15-meetrist õhulendu tagasi rannaliivale ja lohisesin vähemasti teist samapalju piki liiva edasi, proovides lohet kuidagi kontrolli alla saada. Luud jäid terveks, ja veidi tuikava jalaga sain kuidagi esimese “päris” sõidupäeva tehtud. Olin nüüd lohesurfar! Lohesurfar, kes pidi küll tuliuue kama viieks nädalaks karkude vastu vahetama, aga siiski lohesurfar. Pealegi selline, kes enam kunagi ei tee lohe õhkulaskmisel nii suuri vigu.

cubakite.jpg
Tänu suhteliselt suurele võimalusele millegi sama rumalaga endale viga teha on lohesurfil juures ohu, adrenaliini ja magus-valusa naudingu maitse. Võibolla just sellepärast on see vaid kümmekond aastat laiemalt levinud ala nii kiiresti populaarsust võitnud.

Continue reading

Pohmelliga ilmast ei räägita

2488460811_93931e4a18_m.jpg
Mõne nädala tagune Economist pakkus Londonile, mis veel kümmekond aastat tagasi, investeerimispankade mühinal kasvamise aegu, uhkustas hüüdnimega Manhattan upon Thames, välja uue hüüdnime. Reykjavik upon Thames, ja mõistagi ei ole selle taga mõnest pargist avastatud kuumaveegeisrid.

Seda, et linnast on haihtunud rongide kaupa raha, tänavatel jalutades veel aru ei saa, kuigi inimesi peaks olema vähemaks jäänud. Lehed kirjutavad, et poolakad on nurka visanud köögipõlled ja ehituskiivrid ning tagasi kodumaale suunduma hakanud. Tööta jäänud City pankurid kordavad paremaid aegu oodates erinevates troopilistes randades Peeter Oja kehastatud Kreisiraadio kangelase sõnu, et nemad ei tea, kuhu 800 miljonit kadusid. Inimesi on silmnähtavalt vähem ainult ehk ostutänavatel, näiteks Oxford Street on kohati peaaegu et jalutamiskõlbulik.

Märke keerulistest aegadest leiab igalt poolt. Ajalehte kätte võttes on ainult tutvumiskuulutuste külg selline, kus ei esine sõnapaar credit crunch. Kõikvõimalikud muud rubriigid: kokandus-, suhte-, reisi-, sisepoliitika- ja mõistagi majandusküljed muust justnagu ei kirjutakski.

Iga päev paneb Inglismaal uksed kinni kolm-neli pubi, sest inimesed on hakanud kodus jooma. (Vähem joomine ei tule siin riigis vist kõne alla). Mõni aeg tagasi hakkas pubide kett Weatherspoons müüma 99-pennist õlut, et kliente kohale meelitada. 18-kroonist õlut ei saa baaris vist isegi mitte “odavas” Eestis.

90. aastate keskpaigast alates muusikalis Cool Britannia üsna hästi peaosa mänginud mänginud London on nüüd pohmellis. Kümmekond aastat kestnud pidu on läbi, aftekat kuskil ei toimu ja peaparanduseks pole raha.

Positiivne külg asja juures on, et inglastel on nüüd ka muu üle nuriseda peale halva ilma. Kui mind miski esimese Inglismaal elatud aasta jooksul tüütas, siis oli see just kliima süvaanalüüs nii neli-viis korda päevas.

Linnale, mis on üle elanud katku ja suure tulekahju, ei tee üks pohmelus mõistagi midagi. Hea päevitusega pankurid tulevad varsti tagasi ja hakkavad uusi fonde kokku panema, poolakate poolt tühjaks jäetud korteritesse kolivad sisse rumeenlased ja pea siis ka esimesi kannusid välja ei valata. Ka tuumapohmell läheb kord üle. Küsimus on ainult selles, kui kaua see praegune veel kestab.

Kirjutatud Ekspressile

Heade steikide riigis – reisikiri

Ettevaatust, maitsvad steigid!Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge‘i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid-Buenos Aires otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kus passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.
Maailma päästis see, et esimesteks öödeks valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin yangile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva vedamise üle.

Continue reading

Poliitiline reklaam

Kodumaalt toodi värskeid lehti. Siinkohal võtan kokku meeleolu, mis ühendab reklaami- ja sisepoliitika külgi:

Korruptsiooniralli linnavalitsuses – altkäemaks kuni 70% soodsam!

Keskerakonna altkäemaksufestival: hinnad all -60%. Nüüd palju ametnikke veel paremate hindadega!

Enneolematu allahindlus jätkub! Superpakkumised maadevahetusele ja riigihangetele!

Viimane vaatus! Suur hulk riigiteenistujaid -60%! Tule ja tutvu pakkumistega oma linnaosavalitsuses.

Erakonna perepäevad! Pakume Teile suupisteid ja joogipoolist. Palju hämaraid tehinguid 0-sissemaksuga!

Blogimise käsulauad

Villu küsis minult (ja mitte ainult minult), mis võiks olla kolm blogimise põhimõtet.

Asja üle mõeldes avastasin, et minu mõnu pärast blogimine on täiesti soiku jäänud. Kunagi kirjutasin Steni jaotuse järgi nii lugejast kui kirjutajast, moel, mis oli huvitav mulle ja loodetavasti ka lugejatele. Nüüd on aega ainult reisikirjade ja surmtõsiste artiklite produtseerimiseks. Kogu blogimisaur läheb selle peale, et inimesed oleksid kursis Skype’i ja Pledgehammeri tegemistega ning see blogi siin on seetõttu muutunud sama põnevaks lugemiselamuseks nagu ajaleht Kesknädal. Seetõttu käsitleb minu vastus Villule ainult seda osa blogimisest, mis jääb firmade/organisatsioonide ja laiema publiku vahele. Jälle üks igav jutt, ühesõnaga.

Esimene põhimõte on äriblogi puhul teada, miks sa seda pead. Kui see on selge, on hoopid tõenäolisem, et maailma ei teki juurde ühte järjekordset harva uuenevat pressiteadete või sooduspakkumiste kogumit, mida kellelegi vaja ei ole. Blogi eesmärk võib olla tagaside saamine, kasutajate õpetamine ja nende omavahel kokkuviimine, organisatsioonile inimlikuma näo tekitamine, otsingumootoritele paremini silma jäämine või muu säärane.

Teise asjana on hea kirjutamisel arvesse võtta, miks lugejad seda loevad või võiksid lugeda. Kas pakud neile meelelahutust, nõu, võimalust teiste kasutajatega suhelda, ideid ja inspiratsiooni, oma sooduspakkumiste arhiivi (kindlasti on selliseid inimesi, kellel just seda vaja) või midagi muud. Ja see ei pruugi eelmise punktiga üldse sajaprotsendiliselt kattuda.

Kolmas põhimõte on see, et kirjavigu ei tohi olla. Mitte nii nagu siin, kus pea alati mõni täht üle või puudu jääb.

Turunduseelarve kui investeerimisportfell

white%20mouse.gif
Käisin mõni aeg tagasi ühel Äripäeva seminaril, kus rääkisin, et turunduseelarve on investeerimisporfell ja jagasin oma sellealaseid kogemusi. Et targad mõtted ainult oma ja seminaril käinute teada ei jääks, tegin märkmete põhjal artikli Directorisse. Kuna nad veebis näitavad täiemahulisi tekste ainult tellijatele, avaldan jutu ka siinsamas:
Mida kõike ma investeerimisest ei tea
No näiteks seda ei tea, millal on see kõige parem aeg aktsiaid osta või müüa. Investeerimisega alustasin 1997. aastal. Ostsin elu esimese õppelaenu eest ühe Venemaale investeeriva aktsiafondi osakuid. Kuigi esimesed päevad olid paljutõotavad, kahanes potfelli väärtus paari kuuga umbes pooleni algsest väärtusest, mille peale närv ütles üles ja otsustasin allesjäänud õppelaenu investeerida hoopis likviidsematesse varadesse. Ka selle väärtus kahanes kiiresti, aga vähemasti jäi alles taara, mida hiljem sai ära viia.

Continue reading

Reklaambannerite teine tulemine

Reklaam tekitab häirivalt palju jäätmeid, kirjutas Evelin Pullerits mõni aeg tagasi. Osaliselt sellest inspireerituna, osalisalt niisama rohelisi mõtteid haududes tekkis mõni aeg tagasi idee teha kasutatud reklaamist midagi … kasulikku.
Rimi_small.jpgÄraütlemata hea meel on teada, et alates sellest nädalast on Rimi hüpermarketites müügil kandekotid, mis on tehtud Rimi enda välireklaami plakatitest. Kui muidu rändavad PVC-st reklaamplagud peale kahenädalast kampaaniat prügimäele, siis nende sõnumikandjatega saab peale väikest õmblustööd koju viia näiteks kuus suurt joogipudelit, umbes kümme veini või hunniku konserve näljasele kassile. Sangade pikkus on valitud selline, et kotti saab kanda nii käes kui üle õla. Kotid on valminud käsitööna ja igaüks neist on erinev.
Minu sügav kummardus Rimile ja Evelin Mägiojale, kes oli seda toorest ideed valmis kohe katsetama. Ja veel sügavam kummardus Inga Liivile firmast Ambient Marketing, kes vaatamata esimestele tagasilöökidele õmblusrindelt vankumatult asja edasi ajas ja Rimil reklaamplagud kandekottideks taguda aitas.
Kui Rimile ideepakkumist tegin, pidin seda tegema mingisuguse organisatsiooni nime alt, ja nii sündis 361 Thinking. Kahtlustan, et see ei jää viimaseks roheturunduse ideeks, mis teoks saab 😉
English summary
This is too good not to have a synopsis in English. This week Rimi stores in Estonia started to sell carrier bags made out of recycled outdoor advertising banners. Kudos for the Rimi folks and to good people at Ambient Marketing that made this happen. I meanwhile founded 361 Thinking. Or should I rather say I built a website (10 minutes), designed a logo in Keynote (3 minutes) and had an interesting discussion with a friend and Pantone, Inc about naming (20 minutes). Let there be more green marketing.

Šotimaa: steroide söönud Lõuna-Eesti

(Saadaval ka Ekspressis)
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid lennujaamu, peale päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas suunas. Kahel pool teed laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime, ja seda näha ei olnud.
stonehaven%20s.jpg
Reisikaaslasteks olid kolm inglast, mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi võiks oletada, et sellise seltskonna saab võimalik olla ainult reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus nagu kargetes mägijõgedes ujumine, golf, püssilaskmine ja muu säärane; võibolla sekka ka viskikelder või paar.
Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda pahura ülemteenri ja võibolla koguni mõne krapsakama kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit, Blondiet ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki tasa olev ujulabassein või meie apartmentis asuv mullivann põhjustas. Aga erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris kohustusliku klaasikese viskit ning suundusime magama, et olla hommikul seiklusteks valmis.

Continue reading

Kesknädal – busted

Pärnu Juhtimiskonverentsi tiim saatis paar nädalat tagasi laiali otsepostituse, mis pealtnäha meenutas Economistist väljarebitud lehte. Aga ainult pealtnäha, sest kasvõi natuke lugedes sai aru, et tegemist on reklaamiga. Ma täpset sisu ei mäleta, aga no kui tõenäoline on, et Economist küsib majanduse kohta kommentaari flambojantselt (“Economisti” sõnadevalik) konverentsikorraldajalt? (Ei midagi isiklikku, Toomas.) Või kui ka küsib, siis kui tõenäoline on, et ta trükib sinna kõrvale ka konverentsi programmi. Koos logode, hindade ja registreerimisinfoga. Minu meelest ainult erakordselt pealiskaudne, erakordselt kibestunud või erakordselt rumal inimene usub siis veel ikka, et tegemist on Economistist väljarebitud lehega.
Khm-khm. Tundub, et Kesknädala toimetuses töötab mõni inimene, kes vastab ühele või kõigile neist tingimustest. Või siis on neil veel arenenum vigurväntlusmeel, kui konverentsi omadel. Tänane Kesknädal kirjutab:
„Majanduskasv Eestis on sel aastal sisuliselt peatunud – esimeses kvartalis roomas majanduskasv valuliselt haletsusväärse 0,01 protsendini,“ nentis Suurbritannia nädalaleht The Economist 27. augustil.
The Economist meenutas, et veel 2006. aastal triumfeeris Eesti 11,4-protsendise majanduskasvuga, olles oma regioonis üks kiirema majandusarenguga riike. Eesti majandusnäitajate drastilist halvenemist vaadeldes tõi leht paralleeli muinasjutust, kus uhke tõld hirmuäratava kiirusega muutus kõrvitsaks.
Selle asemel, et lugejatele lahti kirjutada totaalse languse põhjusi ja avada nende tausta, asus The Economist lausa reklaamilikult kiitma Eesti majanduse tulevikuväljavaateid. Selleks kasutas ajakirjanik Riigikogu majanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Urmas Klaasi abi (kirjutades tema perekonnanime valesti: Kaas).

Ja nii edasi. BNS-s oli täna hommikul ka uudis TALLINN, 10. september, BNS Kesknädal refereeris The Economisti pähe konverentsikutset , aga sellele ei pääse kontot omamata ligi. Lõbus lugu, igatahes.
Lisand 15.05 – küsisin Toomaselt ka kõnealuse otsepostituse faili.. Tema kommentaar küsimusele, mida muud on reklaami kohta kuulda olnud, vastas ta: palju rõõmsat tagasisidet.