Komeediklubi VII: Addy van der Borgh & Joel Dommett
Category: Eesti keeles
Kõrb, põlev mees ja põder
Kunagi levis laialt nali tšuktšist, kes proovib Moskvast naasnuna seletada, missugune on loomaaias nähtud elevant. Põtra teate? No kohe üldse ei ole põdra moodi, otsib ta sobivaid sõnu.
Burning Mani festival on mõnes mõttes väga põdra moodi, sest seda on mitte-põletanule (inglise keeles kutsutakse festivalil vähemalt korra käinud inimest burneriks) väga keeruline kirjeldada. Võibolla annab mingigi pildi ette see, kui kujutada ühekorraga ette katastroof-futuristlikku filmi Mad Max, popkunstnik Jeff Koonsi kogu loomingut, joogalaagrit ning väga raju pidu Ibizal.
Kui see ei tekitanud mingisugustki muljet, siis äkki aitavad paar fakti. Burning Mani toimumiskoht on Nevada kõrb, kus pole jooksvat vett, kanalisatsiooni, elektrit, internetti ega mobiililevi. Selle eest on seal hulgaliselt liiva ning tugevad tuuled, mis aeg-ajalt liivekeeriseks või -tormiks ühinevad. Festival toimus sel aastal juba 25. korda ning oli sel aastal esmakordselt viimase piletini välja müüdud. Ürituse haripunktis viibis Black Rock Citys, selles vaid nädalaks rajatavas ringikujulises linnas, korraga rohkem kui 50000 inimest. Seda on natuke rohkem kui on elanikke Pärnu linnas.
Festivali meeleolu kirjeldab hästi tõik, et kohepeal puudub kaubandus. Raha eest saab osta ainult jääd, nii et söök, jook ja kõik muu eluks vajalik peab endal kaasas olema. Samas, eriti hea tahtmise ja väikese rahakotiga saaks selle nädala elatud ka niisama. Asi on selles, et kõige hinnatum valuuta on nähtamatud teistele heameele valmistamise pagunid. Naeratusi ja tänulikkust võid välja teenida kas kingituste tegemise, joogi ja toidu jagamise, muljetavaldava kunstiteose loomise, meelelahutuse pakkumise või mille iganes muuga, mis kellegi festivali paremaks muudab. Kes ehitab festivali jaoks ringisõitva tuldlõõskava kaheksajala, kes korraldab aasta otsa tuluõhtuid, et saaks nädalaks kõrvesse tasuta jooke pakkuva baari avada, kes loob laserkiirte abil maailma suurima kella, kes paneb endale selga kostüümi, mis heal juhul tekitab vaimustunud aplause, halvemal juhul ehmatutuse ja unehäireid, ja nii edasi.
Üsna lihtne oleks nii-öelda sirutada käsi välja ning olla kõige selle vastuvõtjaks, seda kas praktilistes küsimustes nagu söömine või siis meelelahutuse osas. Playal liikuski ringi ka üsna argise olemisega inimesi, kes niisama teisi vaatasid või neist pilte klõpsisid. Kuitahes häid kaadreid nad ka ei saanud, oli teisel pool läätse viibivatel inimestel festivalist kindlasti palju rohkem rõõmu. Burning Man pakub kõige rohkem nendele, kes tulevad seda kaaslooma, mitte kõrvalt vaatama.
Ja see tekitab harukordselt nautitavaid loovaid doominoefekte. Üsna levinud festivaliliikuriks on läbi aastate olnud autost või bussist ümbeeehitatud laevad, sest ringisõitev laev näeb kõrbes kohe eriti äge välja. Sellel aastal oli keegi nende jaoks ka saja meetri pikkuse paadisilla ehitanud, ja kalastamise sõpradele lahkelt silla otsa ka õnged välja jätnud. Või siis see inimene, kes tsirkusekarkudel kõndijatele baari ehitas. Muidu baar nagu baar ikka, mõistagi tasuta jookidega, aga baarilett asus umbes kahe meetri kõrgusel, nii et ilma jalapikendusteta oli raske baarmani jutule saada.
Täiesti omaette artikli võiks kirjutada playale nädalaks püstitatud kunstist, aga seda peaks pigem tegema keegi, kes oskab sinna juurde ka sobivaid erudeeritust väljendavaid omadussõnu valida. Kunsti on seal rohkem, kui jõuaks paari täispäevaga ära vaadata, ning oli selgelt näha, et kunstnike fantaasiat ei piiranud mitte lõuendi või galerii suurus, vaid kilomeetrite viisi kõrbe.
Nagu ürituse nimi aimata laseb, on üheks festivali oluliselt komponendiks puust mõnekümne meetri kõrguse mehekuju põlema panemine, millest festival kunagi ka välja kasvas. Täna on palju olulisem ja emotsionaalsem sündmus templi, kõikide uskude ja umbsuskude pühakoja, põletamine viimase päeva õhtul. Burning Mani tempel oli hüvastijätmise koht, mis sel aastal kui festivali teemaks oli Rites of passage, tundus eriti olulist kohta omavat. Neli kuud valminud templi seinadele jäeti nädala jooksul tuhandeid hüvastijätkukirju, lubadusi, meenutusi, kahetsusi, fotosid ja mälestusesemeid – et see kõik tuhaks põletada. Näha kedagi templisse lähedase tuhka laotamas, ema ja tütart kallistamas või kirjutamas trepinurgale kirja, mille adressaat seda kunagi ei näe, oli pisarateni liigutav. Ja kuigi Burning Man on eelkõige lihtsalt meelelahutus, võib ta olla pisarateni liigutav meelelahutus, mille pärast nädalaks tuhandete kilomeetrite kaugusele kõrbesse sõitmine ei ole liiga palju küsitud.
Kirjutatud Ekspressi, vaata kindlasti juurde ka sõber Mareki fotosid.
Laps kommihüpermarketis ehk esimest korda Edinburgh Fringe’il
Minu Edinburgh Fringe’i lavadebüüt läks hästi: võitsin võimaluse olla spermadoonoriks ühe briti koomiku õele. Ja seda lauset peaks vist natuke lahti seletama.
Edinburgh Fringe on maailma suurim kunstifestival, seda vähemasti esinemiskunstide nagu teatri, muusika ja kõige selle osas, mida hõlmab sõna comedy. Nelja nädala jooksul toimub päevas rohkem kui 1300 esinemist paarisajal erineval laval umbes 20000 esineja poolt; lavadeks muutuvad iga aasta augustis ka restoranide-baaride tagatoad, konverentsiruumid ja kooliklassid, aga vahel ka kodud või taksod.
Juba paar aastat on festivali suurim kategooria just comedy ehk sketšid, stand-up, improviatsioonikomöödia, muusikaline komöödia ja lihtsalt naljad. Heas kommipoes on erinevaid maiustusi nii mõnesaja ringis, nii kui naljasõbra Fringe’ile jõudmise meeleseisundi kirjeldamiseks jääb väljendist “nagu laps kommipoes” selgelt väheks. See on seesama Fringe, kus laiem publik on esimest korda näinud Rowan Atkinsoni, mitmeid Monty Pythoni liikmeid, Stephen Fry’d, Hugh Lauriet ja teisi suuremaid või väiksemaid staare. Edinburghis on sellised esinejad nagu Ricky Cervais läbisegi tuleviku tähtedega, ning ka nendega, kes peale oma Fringe’i debüüti otsustavad jätkata oma baarmani- või pankurikarjääriga. Avastada ja teha on selgelt liiga palju.
Kuna kõike niikuinii näha ei jõua, siis valikute tegemiseks on kaks head viisi. Esiteks arvustuste lugemine (nt. Chortle’i oma annab hea ülevaate) ja tuttavatelt soovituste küsimine. Teine viis on kõndida mööda tänavat ning siseneda sellesse saali, kuhu kõnniteel seisev sisseviskaja sind parasjagu kutsub.
Tulles tagasi selle kõige esimese lause juurde, siis sisseviskaja oli meid sel hetkel meelitanud ühele vähem tuntud esinejate tasuta showle, mille käigus olin saattunud lavale ning võitnud kolmeküsimuselise kiirviktoriini. (Mul oli ka väike konkurentdsieelis, nimelt kõik minu viimase küsimuse vastusevariandid olid ühesugused ja valesti vastata ei olnud võimalik). Nii situatsioon kui auhind oli väga fringe’ilik. Kõik on seal lubatud peale elu, reeglite ja iseenda liiga tõsiselt võtmise.
Kõige parem on planeerimist ja juhuslikkust kombineerida, ostes ette nö. nurgakivideks häid arvustusi ja soovitusi saanud ning peaaegu kindlasti välja müüdavad piletid, ning jättes oma päevakavasse natuke auke, mida jooksu pealt sisustada.
Nelja päeva jooksul jõudsime vaadata umbes 20 etendust. Kuna comedy ulatub allapoole vööd naljadest kuni intelligentse ja isikliku huumorini, sai lisaks rohkele naermisele läbi elada laia erinevate tunnete spektri. Ainult romantikat jääb Fringe’i puhul väheks, kuigi iseenesest on Edinburgh armas ja vägagi jalutatav linnake. Ühelt poolt on laginal naermises midagi sellist, mis ei mahu minu meelest samasse aegruumi suurema sensuaalsusega. Teisalt kuna huumorialtarile võib heita kõike ja kõiki, siis kahekesi nädalavahetuse fiiling väheneb iga kord, kui keegi teeb nalja oma intiimelu mõne kentsaka seiga üle; ja mida teravam nali, seda raskem on pärast oma kaaslasele sügavalt silma vaadata.
Tallinnast lendab Edinburghi otselend ning Fringe kestab 28. augustini. Veel jõuad.
Kirjutatud Ekspressi Kohvrisse
PS. Järgmine Komeediklubi on 28. septembril, vaata rohkem siit.
Äppi! Äppi maailma päästma!
Märtsi keskel toimus South By Southwest (lühendatult SXSW) Interactive nimeline festivali ja konverentsi hübriid, mis võiks ennast vabalt reklaamida sõnadega inimeste, ideede ja tehnoloogia kohtumispaik. Lisaks käisid nimetatud kolme asja juurde ka filmid ja muusika, mis on SXSW-i kõrvalharud. Millega seoses oli mõistagi ka lõbu laialt.
SXSW Interactive’il Austinis, Teksases olin koos umbers 25 tuhande sellise inimesega, kelle kohta võib kasutada ühte või mitut järgmistest terminitest: esimese laine kasutaja (ehk early adopter), mõjutaja (influencer), trendikas nohik (geek, mitte segi ajada nerdiga), sotsiaalmeedia ekspert, visionäär. Viie päeva jooksul said selgeks kõige uuemad trendid, vahetusid sajad tuhanded visiitkaardid ja n-ö tutvustati õukonnale sadu uusi internetipilve ühendatud teenuseid. Otsiti Järgmist Suurt Ideed või siis lihtsalt Järgmist Suurt Teenust à la Twitter või siis Foursquare, mis on tuule tiibadesse saanud just SXSW-l.
Järjekorralt juba 18. festivalilt jäi kõlama mitu Järgmise Suure Mõtte kandidaati. Üks neist on mäng. Kuiv info on hoopis haaravam, kui ta on esitatud edetabelina ning mõni rutiinne tegevus võib muutuda põnevaks, kui lisada punktid ja auhinnad, võitjad ja kaotajad. Mõte ei ole iseenesest uus, aga siiani pole olemas ühtegi vidinat ega rakendust, mis laseks mänguelementidega rikastatud tegevustel massidesse levida. Üks võimalik maailma mängustaja on SCVNGR (lühend sõnast scavenger, mida võiks siin kontekstis tõlkida kui prügikogujat ja tarbetutele asjadele uue rakenduse leidjat, mitte kui raipeõgijat). Vaid 22-aastane firma looja Seth Priebatsch, ilmselt festivali noorim peakõneleja, väitis entusiasmist pakatades, et mängudega saab põnevamaks teha igapäevaseid toimetusi nagu näiteks poeskäimist ja hammaste pesu ning lisaks lahendada tõsisemaid ülesandeid, nagu näiteks panna haridussüsteem paremini tööle.
Mingis mõttes on koolil olemas mängule omased tunnused: reeglid, liitlased, vaenlased, auhinnad, erinevad tasemed, punktid, sooritamist vajavad ülesanded ja erisugused motivaatorid. Seega on kool Sethi meelest mäng – aga halvasti ja mängijavaenulikult üles ehitatud mäng. Selle näiteks võib tuua kahe saamise: tänapäeva koolis tähendab see läbikukkumist, kui aga mäng nimega kool oleks paremini disainitud, tähendaks see lihtsalt aeglasemalt järgmisele tasemele saamist. Sethi missioon SCVNGR-iga ongi päris elu erinevate objektide „mängukihiga“ katmine, nii et sa mitte ei pese hambaid või ei käi poes, vaid võistled pidevalt nii iseenda kui teistega.
Õigemini võistleb sinu nutitelefon teiste nutitelefonidega, ja tulevikus ka sinu hambahari teiste inimeste hambaharjadega või sinu külmik teiste omasugustega. Teine teema, millel SXSW-l palju räägiti, seondus sellega, et odavad kiibid ja netiühendus ühendavad täna võrku kallimaid asju nagu autosid ja küttesüsteeme, aga varsti ka kõik muu. Juba täna suudab väike andur su kõrva taga „kuulata“, millal sa sööd ning joonistada ilusa graafiku su söömisharjumuste ja kaalu seose kohta, ilma et peaksid selle kuskile ise kirja panema või ennast igasse sööki „sisse tšekkima“.
Veel sai kinnitust, et päris kindlasti on Suureks Trendiks see, et iga tegevus, foto või mõte on kohe sinu erinevate sotsiaalvõrkudega jagatud, et sinu asukoht mõjutab sinu internetiotsinguid ja -kogemust ning et sinu telefoni kaamera ja mikrofon muutuvad sinu lisasilmadeks ja -kõrvadeks, mille külge on ühendatud väga suur kollektiivne aju.
Mis kõik kokku tähendab, et üks Austinis sagedamini kõlanud väljendeid oli: „There’s an app for that“ ehk „Selle jaoks on rakendus“. Tahad reserveerida ainult merevaatega hotellitube, luua oma telefoniga reaalajas raadiosaateid, saada teada käes hoitava õuna teekonna farmist sinuni, leida lähiümbrusest tuttava, kes tahaks minna kohe praegu sedasama filmi vaatama, mida sinagi? Iga asja jaoks on olemas veebirakendus, mis toob vajaliku info sekunditega sinu telefoni.
See kõik on ju tore, võib nüüd lugeja mõelda, aga milleks see kõik? Kas mõni selline rakendus tegelikult ka kellegi elu paremaks muudab, peale rakenduse looja oma, kes loodab sellega hästi teenida? Miks ei võiks seda energiat ja innovatsiooni kasutada hoopis selleks, et maailma tegelike probleemidega tegeleda? Viiendik maailma inimestest läheb magama näljas, tuumajaamad on leekides ja türannid peavad sõda omaenda rahvaga. Kas sellises maailmas on inimestel tegelikult vaja eraldi vigurit selle jaoks, et öelda maailmale, et nad just tutvunud kellegagi, kelle kasutajanimi on @themostrealmccoy?
Selge on see, et internetimaailmas on seni vaid väike osa teenuseid ja tooteid sellepärast, et kellelegi on neid vaja. Põhiline on see, et vidin oleks äge ja võimaldaks midagi sellist, mida varem teha ei saanud. See, kas seda kellelegi vaja oli, selgub üldjuhul hiljem. Või vähemasti seni on see nii olnud.
Texase pealinnas viibinud visionääride, nohikute ja muidu uudistajate parvele mõjus konkurentsitult kõige tugevamini ettekanne, kus ei mainitud ühtegi tehnoloogiat, rakendust ega sotsiaalmeediavigurit. Firma TOMS Shoes asutaja rääkis Blake Mycoskie oma loo sellest, kuidas ta asutas kingafirma, mis iga müüdud paari kohta samasuguse paari arengumaades abivajajatele annetab. Inimesel, kes räägib, kuidas tema loodud rakendusel sai äsja täis kaheksa miljonit allalaadimist, on silmis spetsiifiline tuluke. Blake’i silmis oli veel palju tugevam helk; selline, mis tekib ainult inimesel, kes on kümnete või sadade tuhandete inimeste elu positiivselt mõjutanud. Ja kes on sellest ka väga hästi teadlik. Mycoskie’ ettekanne oli vist ainuke, mis sai püstise aplausi ja pärast mida pea kõik kuulajad väljusid saalist kas mõtlikult enda ette vaadates või kellegagi vaikselt asja üle arutades, mitte ninapidi taskutelefonis, et kuuldut kohe internetti jagada.
Peale seda ettekannet oli mõneks tunniks vähem juttu geopositsioneeritud sotsiaalsete elementidega videoteenustest ning rohkem sellest, kuidas vabaneda naftasõltuvusest ja Vaikse ookeani plastiksaartest. Projektidest nagu TOMS Shoes ja miks mitte ka Eestist alguse saanud „Teeme Ära“ prügikoristamine, mis nüüdseks jõudsalt rahvusvaheliselt levib. Võibolla oli Blake’i pilk nagu majakas, mis mitme saalis viibiva inimese peas viis kokku idee mõne olulise tehnoloogiaga. Ja mine tea, äkki juba järgmisel aastal esitleb keegi tarkpea Austinis uut nutitelefonirakendust „Maailmarahu“. Vaat see oleks äge.
Kirjutatud Ekspressi.
Filipiinidel, lohesurfamas ja niisama.
Peale kuute lendu ja umbes kahte ööpäeva teel olemist (aitäh, lumetormid Euroopas) jõudsin Bagasbasi sõpradele järele. Viimased kilomeetrid kolmerattalisel mootorrattataksol sõites olid tekitanud kahtluse, kas Bagasbas on ikka see avastamata loheparadiis, mida meile oli reklaamitud. Avastamata oli ta kindlasti, aga parklat meenutav rand ei tundunud ühegi mulle teadaoleva paradiisi moodi. Olukorda ei parandanud ka tugevad vihmavalangud ning asjaolu, et ainuke meelelahutus tundus olevat kaks karaokebaari. Bagasbasil oli esmapilgul umbes sama palju šarmi nagu masuudiveoga tegeleval sadamal. Hotellifuajeest leidsin ees neli kriipsukujuliste suudega reisikaaslast, kes raevukalt oma nutitelefonidesse ja iPadidesse erinevaid päringuid sisestasid, nii et nukid valged. Ilmateade lubas sellist ilma veel umbes nädalaks, nii et asusin innukalt kaasa mõtlema, kuidas Bagasbasist juba järgmisel hommikul ära saada. Laual oli kas pikk tee mikrobussiga, kallid ja ebamugavate aegadega siselennud ja teoreetiline võimalus saada telefoni teel kätte üks lennukiga piloot, kes terve päeva jooksul polnud aga toru võtnud.
Kuidas sellised probleemid 21. sajandil lahendada? Täpselt nagu köögis retseptiga jännijäämise või trennis saadud luumõra: võtsin taskutelefoni ja kirjutasin selle netiotsingusse charter a plane on philippines. Esimese kõnega oli olemas peaaegu sobilik lennuk, teise kõnega ka meie reisiseltskonnale paraja suurusega sõiduvahend. Mitte keegi ei ole mitte kunagi nii lihtsa vaevaga nii tänulikke pilke välja teeninud kui mina seal (vähemasti selleks õhtuks) jumalate poolt hüljatud kohas. Õhtusöök möödus juba hoopis lõbusamates toonides, mõned meist jõudsid isegi karaokebaari, ning lahkusid sealt õigepea ummisjalu.
Tagasi kooli
Täna oli tore koolipäev. Käisin Tagasi Kooli programmi raames 21. keskkoolis tundi andmas. Ohvriks osutus 11C klass, kelle meediatunnis ma rääkisin oma erinevatest kokkupuutumistest meediaga, peamiselt turundusinimese mätta otsast (sest palju muid mättaid pole ma osanud enda alla kuhjata).
Koolitunni ettevalmistamine pani endalt küsima, kas keskkooli lõpetamisest möödunud aastate jooksul olen omandanud midagi jagamisväärset, mis ei oleks liiga tehniline, mitte liiga tööga seotud, vaid lihtsalt huvitav. Sellele lisandus annus nostalgiat ja umbes samasuur osa uudishimu, et missugused keskkooliõpilased tänapäeval siis on. Kuigi tänane tee kooli meenutas ärevustunde osas mõneti hommikuid, mil mind ootas mõni tähtis tunnikontroll või arvestus, soovitan seda kogemust soojalt. Minu teada toimub Tagasi Kooli ka järgmisel aastal.
Õppetund endale: räägi oma kogemusest, oma loost. Kui sotsiaalmeediani jõudes proovisin teemat avada, rääkides kontseptuaalsematest erinevustest võrreldes tavameediaga ja teistest tarkadest asjadest, tundus mu jutt mulle endale (ja ma arvan, et ka klassile) kuidagi õõnes.
Keda huvitab, siin lühikokkuvõte sellest, mida tunnis rääkisin ehk siis minu kokkupuudetest meediaga:
Kaks suvist etüüdi
Pärnu ööklubis ütles mulle üks küll-ma-olen-äge tüüpi olemisega tüdruk baarileti ääres: Sul on päris lahe särk. (Paus). Eesti kontekstis. Ma siiamaani ei saa aru, kas see oli kompliment või peen solvang.
/…/
Täna tekkis mõte ujuma minna, aga sinivetikahirmus tahtsin enne veenduda, et rannas oleks ka dušš. Keegi Jensi korraldatud grill-brunchil ei osanud öelda, kas Pikakari plääžil on selline asi olemas või mitte. Peoperemees andis nõu seda küsida Tallinna infotelefonilt 1345. Helistasin, oodates robotihäält soovitusega helistada tagasi tööpäeval üheksast neljani või parimal juhul vestlust palavusest nõrkenud ametnikuga, kes ütleb, et tema teab ainult veeavariidest teatamise korda ning viimastel KO valimistel enim hääli saanud erakonna nime. Seetõttu oli minu üllatus suur, kui sõbralik naishääl ütles telefonis, et ta ise ei ole päris kindel, kas Pikakaril dušš on, aga ta võib kohe helistada vastavasse rannavalve üksusesse ja selle järele uurida. Vähem kui 10 minutit hiljem helistas sama hääl tagasi ja ütles, et hommikul oli dušš veel töökorras ja peaks seda olema ka praegu (st. kella kolme paiku päeval), kui just vandaalid pole seda jälle kõveraks keeranud. Ja kui ongi, siis helistagu ma tagasi ja ta laseb selle jälle korda teha.
On Edgar, kes ta on – vähemasti Pikakari rannaduši alase infovahetuse on ta osanud laitmatult korraldada.
Kodutus
Kui 1989. aastal isa ja vennaga elu esimesele Soome-reisile sõitsime, ei osanud arvatagi, et kunagi ligi kakskümmend aastat hiljem selle pärast kodutuks jään. Kõik algas ju nii ilusasti: majad oli ilusad, tänavatel olid värvilised reklaamid, igal pool müüdi Jenkki nätsu ning meie sugulaste tuttaval oli mopeed, millega ka mul sõita lubati. Loomulikult hakkas reisimine kohe meeldima ning järjepanu hakkasid kogunema reisielamused uutest maadest, varsti ka uutelt kontinentidelt.
Järgmine loogiline samm oli välismaale õppima minek. Kui peale Amsterdamis semestri jagu õppimist Tallinnasse tagasi lendasin, oli selline mõnus kojujõudmise tunne. Asju lahti pakkides jäi kodutunne aga kuidagi nõrgaks, nagu oleks seda mingi teise emotsiooniga lahjendatud. Nüüd tagantjärele saan aru, et tundsin siis esimest korda kodutusetunnet.
Ja see oli alles algus. Oma Kalamaja korteris, mille omal ajal pangaga kahepeale soetasin, magasin viimati 2007. aasta alguses. Siis kolisin Londonisse ning minu pööningukorter muutus vaikselt, aga kindlalt kodust kinnisvaraks, mida emotsioonidest tugevamalt jäid minuga siduma mitmesugused lepingud ja arved.
Peale poolt aastat Inglismaa pealinnas hakkasin seda ka oma koduks pidama. Kui kodutunne Thamesi ääres esimest korda tekkis, mõtlesin võidukalt, et mul on nüüd lausa kaks kodu. Ühtemoodi mõnus tunne oli nii Eestis kui oma Shoreditchi üürikas. Aga millalgi siis, kui Tallinnas esimest korda plaanitult hotellis ööbisin, kui peast käis läbi, et tegelikult olen ma hoopis topelt kodutuks jäänud. Mingid tegemised, asjad või sõbrad olid alati 1800 kilomeetrit eemal, ükskõik kus ma ka ei olnud. Nii et ma ei ole juba kolm ja pool aastat kodus olnud, ja kodu all ei mõtle ma konkreetset aadressi, vaid selle sõna abstraktset tähendust.
Neli aastat tagasi võisin ma kulutada kaks laupäeva õige lugemislambi leidmiseks, nüüd piisab sellest, kui taksoga ööpoest läbi sõita ja järjekordne hambahari osta. Kuhu edasi? Seda kirjatükki toksin arvutisse lennukis, teel San Franciscosse, kus paiknen natuke vähem kui järgmise kuu. (Sõna “elan” oleks siinkohal liiga pretensioonikas, alla kolme või isegi kuue kuu kuskil viibimised on ju lihtsalt pikaksvenitatud turism.) San Franciscos jäävad lihtsasti silma tänavatel elavad inimesed, kes oma asju ostukäru sees ühest kohast teise veeretavad. Minul sellist ostukäru ei ole, küll aga on enamasti kaasas surfilohede kott, kuhu lisaks surfikamale mahub kenasti ka umbes 5 T-särki, kotike hambaharjandusega, pooleliolev raamat ja paar teksaseid. Olen mõelnud, et peaks järgmisena ostma natuke suurema ja rullikutega lohekoti, ja see oleks ju veel üks sammuke kodutusele lähemal.
Mõistagi ei pea ma ennast päris kodutuks, ma olen lihtsalt üks neist, kes tahaksid oma koduaadressiks kirjutada feissbookilikult it’s complicated. Ja see ilmselt ei kesta igavesti, võibolla saab juba homme kohvri otsas elamise isu otsa, ma lõikan passi ja lennufirmade kaardid puruks ning sukeldun kodumaal igaveseks diivanisse.
Seniks aga tahaks öelda aitäh inimestele nagu Aare, Tanel, Aivar, Merike, Alan, Salka ,Taavet, Heiki, Johanson ja Kristjan, kes on allakirjutanule ning teistele minusugustele erinevates riikides öömaja pakkunud ning kodutu olemise palju … kodusemaks teinud.
Avaldatud Kohvri paberkehastuses 15. juulil. Online seda pole, ju oli internetiväljaandes ruum otsas.
Luuletus, üle pika aja
Saatsin sõbrale täna ühe jutu jätkuks ühe vana luuletuse. Kuna see kutsus esile positiivse emotsiooni, riputan ta siiagi. Ja äkki varsti jälle.
EESTLASEKS JÄÄN
Ma olen lihtne eesti mees
Siin keset põlde, metsi
Kardula ja nisu maikuus panen maha
Kuudis Pauka on, ja
Aias abistamas naine
Paukat patsutan, ja naisele ma vahel panen taha
Söön muidu lihtsalt
Vahel siiski püssi toon
Ja toidulauale saan hirve, põdra
Kui püha käes
Joon ennast maani täis
Löön kulmu vahvalt rulli hüval sõbral
Belize’i reisikiri: rannad nagu naeratused
Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize’i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.
Üks tuttav iseloomustas Belize’i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et ‘hipilikkus’ tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele “nii on alati tehtud”. Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul – kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.
Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.
Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.
Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.
Tobacco Caye’lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat ‘straight off a boat from Jamaica’. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize’i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.
Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. ‘Koopa-tuubimine’ on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.
Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja … varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.
Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.
Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.
Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui “linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana”. Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest “spartalik” oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize’iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.
Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley’ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.
Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.
Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet
Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus