Tagasi kooli

Screen%20shot%202010-10-20%20at%2023.27.19.pngTäna oli tore koolipäev. Käisin Tagasi Kooli programmi raames 21. keskkoolis tundi andmas. Ohvriks osutus 11C klass, kelle meediatunnis ma rääkisin oma erinevatest kokkupuutumistest meediaga, peamiselt turundusinimese mätta otsast (sest palju muid mättaid pole ma osanud enda alla kuhjata).

Koolitunni ettevalmistamine pani endalt küsima, kas keskkooli lõpetamisest möödunud aastate jooksul olen omandanud midagi jagamisväärset, mis ei oleks liiga tehniline, mitte liiga tööga seotud, vaid lihtsalt huvitav. Sellele lisandus annus nostalgiat ja umbes samasuur osa uudishimu, et missugused keskkooliõpilased tänapäeval siis on. Kuigi tänane tee kooli meenutas ärevustunde osas mõneti hommikuid, mil mind ootas mõni tähtis tunnikontroll või arvestus, soovitan seda kogemust soojalt. Minu teada toimub Tagasi Kooli ka järgmisel aastal.

Õppetund endale: räägi oma kogemusest, oma loost. Kui sotsiaalmeediani jõudes proovisin teemat avada, rääkides kontseptuaalsematest erinevustest võrreldes tavameediaga ja teistest tarkadest asjadest, tundus mu jutt mulle endale (ja ma arvan, et ka klassile) kuidagi õõnes.

Keda huvitab, siin lühikokkuvõte sellest, mida tunnis rääkisin ehk siis minu kokkupuudetest meediaga:


Esimene lähem tutvumine meediaga muul moel kui selle tarbijana oli 10-aastasena Tallinna tänavatel Eesti Ekspressi müües, olime nö. uue aja Eesti esimesed lehepoisid. Mul pole lehemüümisest meeles palju, aga näiteks seda mäletan selgelt, et rohkem lehti müüsin siis, kui ei jäänud ainult tänavanurgale seisma, vaid käisin läbi ka erinevaid keldriurkaid ja asutusi. Näiteks Vanaturu kaelas asuva lillepoe müüja ostis minu käest alati lehe, ja sageli andis ka paarkümmend kopikat tippi. Mine sinna, kus kliendid on, ütleksin endale tagantjärele turundaja häälega.

14-aastasena oli mul probleem. Õigemini oli mul mitu probleemi nagu igal 14-aastasel, aga koolitunnis rääkisin vaid ühest probleemist. Elasin Sakus, minu nädalaraha oli 50 krooni ja Kosmose kino pilet maksis 25 krooni. Kui tahtsin tüdrukuga kinno minna, jäi puudu isegi bussipiletite rahast, popcornist rääkimata. Otsustasin hakata välja andma koolilehte ja ei lasnud ennast heidutada sellest, et koolis juba oli üks leht. Leidsin kiiresti mõttekaaslased, võtsime lehe nimeks Langev Nool, kirjutasime ta valmis ja panime müüki. Kokku ilmus seitse numbrit. Langeva Noole müük ei tulnud olemasoleva lehe arvelt – koolikaaslased hakkasid lihtsalt rohkem koolilehtesid lugema. Seejuures saime konkurentidega hästi läbi ja ei unustanud kunagi neid oma veergudel tögada, ja vastupidi. Nii õppisin selgeks, et kui kuskil turul, olgu see kasvõi pisike ‘kooliturg’, keegi juba tegutseb, ei tähenda see, et sinna üks hea tegija juurde ei mahu.

Keskkooli tulin tagasi tuttavasse Raua tänava kooli ning ka siin oli võimalus koolilehe kirjutamisel kaasa lüüa. Samas oli toimetus Poldis suurem, minu võimalus asja oma näo järgi kujundada väiksem ning kuigi minu sulest ilmus nii mõnigi intervjuu (mu lemmik oli intervjuu kooli majavaimuga, loomulikult puhas väljamõeldis), ei tundnud ma Poldile kirjutades oma asja ajamise rõõmu. Tekkisid muud huvid ja jäin koolilehe tegemisest kõrvale. Tagantjärele mõeldes oleksin juba siis võinud aru saada, et kui sa midagi ei tee “täiega”, ei maksa seda ilmselt üldse teha.

Napilt peale keskkooli läksin tööle Eesti Ekspressi turundusjuhiks. Kuna olin siis 19-aastane ja nägin umbes 15-aastane välja, sain kohe toimetuselt hüüdnime “lapsdirektor”. Võin Ekspressi aegadest meenutada vaid head, kui üldse midagi häiris, siis (trüki)meediale omane komme hoida toimetuse- ja äripool rangelt lahus ka siis, kui need võinuks koostööd teha. Ka edaspidi olen kohanud kahte rütmi hingavaid organisatsioone (tootmine ja müük, arendamine ja äripool), aga need on olnud ühtsemad kui EE ja näiteks online-meedia on suutnud seda keskele joone tõmbamist minu meelest üsna elegantselt vähendada.

Aastal 2000 kutsus Ekspressi reklaamiagentuur mind laua teisele poole istuma. Ühelt poolt oli tegemist naeruväärselt mõnusa tööga – lihtsalt istud mugaval helerohelisel diivanil, räägid juttu ja mõtled asju välja. Teisalt vahel tundsin ennast jõuetuna, kui pidime müüma mobiiltelefoni, millel oli mõttetult kallis hind või mingit poekaupa, millel reklaamikampaania asemel oleks pidanud pakendi ära vahetama. Panin oma kujuteldavasse elumärkmikusse kirja, et toode ja selle kommunikatsioon peavad sündima võimalikult koos.

2006. aastal asusin tööle Skype’i, mis oli hea näide sellest, kuidas toode ja kommunikatsioon on juba äriideest alates väga tugevalt seotud. Veidi liialdades ei vajanudki Skype’i sugune toode turundamist, sest ta turundas ennast “ise”. Turundusinimesed said protsessile ainult hoogu juurde anda. Näiteks Skype’i tramm, milles kuu aja jooksul oli võimalik tasuta sõita, oli metafoor sellele, et Skype toob muidu vaid raha eest kätte saadavad asjad nagu näiteks telefonikõned muidu kätte. Tramm sai kiita, auhindu ja aitas kaasa kasutajatearvu kasvule – ning mida muud olekski osanud oodata, kui toode, sõnum ja meedium olid üksteisega nii segi põimunud, et kuidagi ei saanud aru, kus üks algab ja teine lõpeb.

Ja minu värskeim õppetund seondub Talentagiga. Alguses mõtlesime, et nii iseärase ideega hakkab ajakirjandus meist peaaegu et ise kirjutama, tuleb lihtsalt mõnele esimesele teada anda. Tõsi, saime ära märgitud nii mitmeski meediaväljaandes, aga riikide kaupa uusi kasutajaid see endaga kaasa ei toonud. Mis illustreerib hästi teadmist, et meediatöö ei ole tooteturunduses mitte strateegia nö. kandev tala, vaid lihtsalt selle võimendaja. Samas – mõni blogija või ajakirjanik vastab alles kolmandale meilile ja/või kuu aega hiljem. Lõin endale igaveseks mällu templi – ära PR peale looda, aga ära kunagi PR-tööd katkesta.

PS. Tervitan Ain Parmast ja Janec Jaaniksit, kunagisi partnereid Langeva Noole toimetuses.

4 comments

Leave a Reply to Siim Cancel reply

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.