Punktist A punkti B

3848521849_0786bc2485_m.jpgKasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin ei ole kindlasti kõige sohvrivaenulikum linn, aga kesklinnas autoga liiklemisele kuluks tarbetult palju aega ja raha. Niisiis lugesin taas oma ellu teretulnuks ühistranspordi. Oi kui roheline ma nüüd olen, mõtlesin lohutuseks juurde, ja proovisin rõõmu tunda vaadetest, mis avanesid kahekordse bussi ülakorruselt.

Miskipärast ei tulnud esimestel Londonis veedetud aastatel pähe rattaga liikumine. Milleks, kui bussid ja metroo on enam-vähem puhtad ja töökindlad, pärastlõunati võib vihma sadada ja rattateedega on olukord ainult natuke parem kui Tallinnas? Aga sel kevadel laenasin sõbralt miskipärast linna teise serva jõudmiseks ratast, ning silmapilkselt sai minust linnarattur.

Jah, bussid ja rongid võivad küll käia, aga nendes leiduvad inimesed on väga harva sellised, keda tahaks tunda oma ihu vastu pressituna. Ja rattasõit ei ole jalgrattateede puudumisel mitte ohtlik, vaid adrenaliinihõnguline, avastasin. Kas ma jõuan selle bussi kõrvalt enne mööda lipsata, kui see peatusest välja keerab? Kes esimesena foori tagant startida suudab? Vähetähtis ei ole ka see, et rattaga igale poole kiiremini kui bussi, metroo või isegi taksoga.

Ja aina paremaks läheb. Järgmisel suvel läheb käiku moodne rattalaenutussüsteem nagu see töötab Pariisis või Barcelonas. Plaanide järgi ei ole lähima rattalaenutuspunktini siis kunagi pikem maa kui 300 meetrit. Samuti on algust tehtud 12 rattakiirtee märgistamisega, et rattaga linnas ka pikemaid otsi sõita saaks.

Ainuke asi, millega minusugusele rattavõhik, kelle Turist varastati keldrist juba umbes viisteist aastat tagasi, veel harjuma peab, on uue aja rattamood. Tuleb välja, et kui ratas on mugav ja paljude käikudega, on see umbes sama cool nagu püksirihm mobiiltelefoni, zippo ja taskunoa hoidjaga. Sest mingil hetkel olid New Yorki rattakullerid ilmselt liiga palju Erika Salumäe võiduvideoklippi vaadanud ja otsustanud, et on väga äge, kui pedaalid on otseühenduses tagarattaga ning ratas on ilma vabajooksuta, käikudest, porilaudadest ja piduritest rääkimata. Mis sest, et nii on nii tõusud kui laskumised tülikamad ning pidamasaamine raskem, kui sa pole just otse sadulasse sündinud. New York ees, muu maailm järel, on ebapraktilised, aga maitsekalt värvitud rattad nüüd normiks saanud. Olin isegi peaaegu moega kaasa minemas, aga siis hakkas rattafirma tarneajaga venitama, ning ostsin turult ühe paduinglasliku 80. aastate alguse Raleigh mudeli. Moepunkte selle eest ei saa, mõned väikesed stiilipunktid ehk küll. Ja punkti B jõuab sama hästi kohale.

Kirjutatud Ekspressi reisilisasse Kohver

One comment

  1. E:r

    LDN kliima sobib rattasõiduks päris hästi. TLL oma on paaril-kolmel talvekuul seks liiga krõbe.
    Käisin hiljuti Amsterdamis, kus rattasõit paistis nii noortele kontsadega tibidele kui kiilanevatele ärikatele loomulik tegevus olevat. Positiivne oli see, et keskmine rattasõitja ei paisnud endale mentaalselt rusikaga vastu rinda “küll ma olen ikka öko” taguvat, vaid lihtsalt liikus punktist a punkti b.
    Muuseas.. minu seisukoht on “fixie’d ahju”.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.