Lohesurfamine – mis, miks, kes, kuidas

Vahel on tore eesti keeles mõni pikem jutt valmis kirjutada, eriti kui teema on südamelähedane. Siin äsja meesteajakirjas ilmunud lugu lohetamisest.

Tümaki! sadasin peale umbes 15-meetrist õhulendu tagasi rannaliivale ja lohisesin vähemasti teist samapalju piki liiva edasi, proovides lohet kuidagi kontrolli alla saada. Luud jäid terveks, ja veidi tuikava jalaga sain kuidagi esimese “päris” sõidupäeva tehtud. Olin nüüd lohesurfar! Lohesurfar, kes pidi küll tuliuue kama viieks nädalaks karkude vastu vahetama, aga siiski lohesurfar. Pealegi selline, kes enam kunagi ei tee lohe õhkulaskmisel nii suuri vigu.

cubakite.jpg
Tänu suhteliselt suurele võimalusele millegi sama rumalaga endale viga teha on lohesurfil juures ohu, adrenaliini ja magus-valusa naudingu maitse. Võibolla just sellepärast on see vaid kümmekond aastat laiemalt levinud ala nii kiiresti populaarsust võitnud.


Tuhat põhjust lohesurfiks

Inimesed jõuavad lohesurfini eri teid pidi ja erinevatel põhjustel. Nagi, Toru ja teisi veebilehti pidav Jüri Kaljundi otsis mõned aastad tagasi oma üsna rahulike hobide kõrvale midagi veidi sportlikumat ja äkilisemat. Lohemehed soovitasid talle just seda ala ja lisasid juurde, et sukeldumine hoidku pensionieaks. Lohetaja ja lohekoolitaja Katrin Päevakene aka Surphy sattus oma sõnul “kogemata ja temast mittesõltuvatel asjaoludel” Tarifale ning lihtsalt “armus lohesurfi hetkega.”

Need, kes kord lohetamise maitse suhu saavad (peale õppimise käigus neelatud soolase merevee maitse kadumist), jäävad enamasti ala külge kinni sama kiiresti ja hästi nagu näts uute kingade tallale. Lohetamiseks on lihtsalt nii palju häid põhjuseid ja põhjendusi. Kõigepealt vabaduse tunne, mis kaasneb sellega, kui kaks inimese jaoks üsna vaenulikku jõudu, tuule ja vee, oma kasuks tööle paned. Teiseks pidev eneseületamine – kui sa sõidu jooksul kordagi ei kuku, siis sa mitte ei oska lohet hästi, vaid sa ei õpi piisavalt kiiresti (kuigi vahel on mõnus teha ka rahulikke sõidupäevi). Kolmandaks vähendab lohetamine “halva ilmaga” päevade arvu, sest kui on nii tuuline, et õieti ei taha toast väljagi minna, on just kõige parem sõita. Üle ega ümber ei saa ka sellest, et lohesurf on visuaalselt väga nauditav – nii pealtvaatajale kui sõitjale. Enamik randadest on merelt vaadatuna veel kaunimad.

Väike, aga oluline osa võib allakirjutanu meelest olla ka sellel, et lohesurfi juurde kuulub mugav riietus, näiteks ei ole meestel kohustuslik kanda moekaid ülikitsaid teksapükse, mille seest aluspesu välja paistab.

Kiiksuga inimeste ala

Kui rannas lohetajaid vaadata, siis silma järgi on harrastajateks peamiselt 20. ja 30. aastates inimesed, kellest enamik on mehed. Siiski on lohede küljes ka meeldivalt palju naisterahvaid, mis ühelt poolt on silmale ilus vaadata, aga teisalt avaldab positiivset mõju meeste motivatsioonile pingutada hüppeid kõrgemaks ja keerulisemaks. Olukord, millest kõik võidavad.

Samas kohtab lohe küljes ka oma 50. sünnipäeva selja taha jätnud inimesi, silmis selline tuluke, et sellega võiks vabalt suitsu süüdata. Nende puhul tekib muidugi muna ja kana küsimus, et kumb oli enne: kas elurõõm või lohetamine. Mis iganes pidi see ka ei oleks, annab selliste inimeste nägemine lootust, et lohesurfist on rõõmu veel pikaks ajaks.

Autorile oli alguses peaaegu et üllatuseks, kui abivalmid on teised lohetajad. Ükskõik kus maailma rannas viitsivad inimesed sul lohe üles aidata, seda alla võtta või merelt ära tuua, kartmata iseennast ohtu seada. Samas on taoline suhtumine lohetamise kui veidi ohtlikuma ala juures ainuvõimalik.

Soost ja vanusest tähtsam on ehk lohetajate iseloom, mingi naljakas kiiks, mis ühendab nii lohetajaid, purjelaudureid kui surfareid. Hawaii Surfis töötav Rauno Pikkor kasutab lohetajate iseloomustamiseks sõna vaba. Surphy sõnul käib tema koolitustel lohesurfi õppimas väga erinevaid inimesi ning lisab, et pidama jääjad tunneb kohe ära. Isepäised, egod, julged, edevad, siirad, lõbusad, seltsivad, natuke ülbikud, pooljumalad, kirjeldab ta värvikalt lohesurfajaid.

Varustuse hankimine

Lohetamine ei ole kindlasti kõige keskkonnasõbralikum ja odavam hobi maailmas – see tiitel on kindlasti alasti kätekõverduste tegemise käes (kas partneriga enda all või mitte, maitseasi). Vaja on ju osta üsna mitte-orgaaniline varustus ja ainuüksi lohe võib maksta veerandsada tuhat krooni. Kui aga kama kord ostetud, on nii edasine rahaline kulu kui keskkonna saastamine olematu.

Lohe suurus jääb üldjuhul 7 ja 15 ruutmeetri vahele ning see on trapetsiga lohetaja külge kinnitatud. Lohetaja jalge all on kuni pooleteise meetri pikkune laud, mis püsib jala küljes lihtsate aasadega, mitte klambritega. Eestis sõidetakse enamasti mõlemalt poolt ühesuguse kujuga nö. twin-tip laudadega, aga aina rohkem koguvad populaarsust lainesurfi lauda meenutavad sõiduvahendid.

Alustajad tabavad end ilmselt vaagimas, kas osta uus kama või siis kasutatud ehk nö. teise käe varustus. Rauno Pikkori sõnul on peamine, et varustus oleks ostetud usaldusväärsest kohast või inimeselt, eriti kui varustus pole uus. Väiksemad kriimud ja õmbluste kulumised ei pruugi lihtsalt välja paista.

See, millist kaubamärki eelistada, on maitseasi. Lohedega on üsna samasugune lugu nagu autodega – kõik pakutav on enam-vähem hea, nö. teele ei jää ühegagi.

Paljud, kes lohetamisega algust tahavad teha, panevad ilmselt tähele, et maitse suhu saamiseks varustuse laenamine ei ole kõige lihtsam ülesanne. Selle põhjuseks on aga harva kadedus – kuna algajana on väga lihtne teha suuri vigu, siis loheomanikule teeb pigem muret see, et proovidasoovija teeb viga eelkõige endale, mitte niivõrd lohele. Kõige mõistlikum alustuseks minna koolitusele, kust saab nii varustuse kui selle käsitlemiseks vajalikud algtõed. Lohekoolitust pakub enamik Eesti lohevarustuse müüjatest.

Kus lohetada saab?

Eesti parimad rannad on Vääna-Jõesuu, Hiiumaa läänetipp ja Pärnu. Tallinna linnapiiride seas on koguni neli surfiranda – Pirita, Stroomi rand, Katariina kai ja Kakumäe. Põhimõtteliselt saab sõita igas rannas, kus väga palju kive ei ole.
Lohetada saab ka talvel, asendades oma tavalise laua lumelauaga. (Äärmiselt soovitatav on vahetada ka shortsid või kalipso paksema riietuse vastu). Näiteks Jüri Kaljundi lemmikviis lohetada ongi ümber Kaberneeme kandi saarte just siis, kui merd katab paks jää- ja lumekord. Kõige paremad on paksu värske lumega kaetud veekogud, aga kui sellist võtta pole, siis kõlbab ka iga muu lumega kaetud plats, mille kohta on teada, et sellel ei ole karjaaedasid või kivihunnikuid.

Euroopa tuulespordipealinn on Tarifa, kus iga endast lugupidav lohetaja korra on käinud. Allakirjutanule meeldivad väga Lääne-Inglismaa rannad, kus leiab nii mõnusat surfilainet kui mõõna korral korralikku flat’i, vahel koguni mõlemat ühe ranna erinevates otstes. Sõita saab samas pea igas Euroopa riigis, ehk ainult Luxembourgi elanikel läheb oma riigi piires lohetamispaiga otsimine raskeks.

Lohetamine pakub ideaalse võimaluse ühendada oma hobi reisimisega. Mind on lohetamine viinud Kuubale, Vietnami, Brasiiliasse, Lätti, Hispaaniasse ja Argentiinasse. Ning maailma parima surfiranna otsimine pole kaugeltki läbi.

Vaata ka:

Eesti lohesurfi info
Tuuleinfo
Minu postitus UK-s lohetamise kohta
Loherannad üle maailma

2 comments

  1. Stever

    Kadestan, aga õnneks pole Eesti suvi nii kaugel, et ei saaks ära proovida. Jääme ootama sooja!

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>