Festivalid 2007 feat. The Big Chill

The%20big%20chill.png
Ma ei ole kunagi suur festivalidel käija olnud. Rabarockil tundmatuid bände kuulata, möriseda ja telgis magada ei taha ning välismaale ei ole sel eesmärgil sattunud, kuigi iseendast mulle festivalid kui sellised meeldivad. Või kuidas ei saakski meeldida kombinatsioon lõbusatest inimestest, heast muusikast ja bakhanaali päevakorrast. Lihtsalt – seni ei ole olnud viitsimist, aega või seltskonda, kellel neid parasjagu oleks. Sel aastal, kui olin festivalidele kõvasti lähemale kolinud, tegin vigade paranduse.
O2 Wireless toimus Londonis Hyde Parkis ja oli konkurentsitult kõige mugavam festivalielamus. Töölt natuke varem ära, paar peatust metrooga ja äkki oled täiesti täismõõdus festivalil. Ei mingit muda, telke ega logistikat – Air ja White Stripes ei ilmuta end mulle enam kunagi nii väikese vaevaga. Hea muusika oli ka kõik, mida sellel festivalil pakkuda on, sest kell 11pm pannakse tuled põlema ja uksed lukku ning järelpeo eest peab igaüks ise hoolitsema.


Umbes 60000 külastajaga FIB toimus juuli lõpus Benicassimis ja oli natuke teisest puust tehtud. Esiteks oli lähedal rand, kus hommikuti sai tervist tagasi ujumas käia ja teiseks oli hoolimata igal aastal suurenevast brittide osakaalust tegemist ikkagi läbi ja lõhki Hispaania festivaliga, mis andis tunda muusikavalikust üldise õhkkonnani. Laupäeval ja pühapäeval, kui esinesid mulle rohkem teada bändid, olid mul kahjuks muud plaanid, aga seda suurem oli avastamisrõõm. Näiteks Brazilian Girls rokkis lõunamaa öös nii et tolmas ja muidu oli ka tore.
no%20parking.png
The Big Chill
Ja täpselt nädal tagasi saabusin The Big Chillilt, mis toimus kusagil keset Inglismaad, paari tunni rongisõidu kaugusel Londonist. Ja see pööras mind kõige rohkem festivaliusku. Lisaks heale muusikavalikule ootas kohapeal Body & Soul piirkond mitmekümne massaaži-ja teraapiatelgiga, erinevaid performance‘eid ja kunstiasju nagu näiteks neoontorudega kaunistatud järved, stand-up komöödiaõhtu, multimeediatelk ja klubitelk, kus High Contrasti, London Elektricity ja DJ Marky sugused inimestega manipuleerisid. Ehk siis kohapeal oli olemas kõik mulle meeldivad meelelahutusviisid. Või teistmoodi – nagu Viljandi Folk, aga selline, kus osa bändidest on tuttavad ja kus on Rock Summeri, spa, ööklubi, KuMu ja Linnateatri elemente. Ja kus 30000 osaleja elu oli väga kenasti organiseeritud, nii et duši- ega WC-sabas ei pidanud kunagi eriti kaua ootama.
Siin üks näide vaatamisväärsest, mis loodetavasti ka mobiilikaameraga jäädvustatuna arusaadav jääb. Lähedalt selline pilt:
Grass.png
Aga natuke kaugemalt on see murututt osa parempoolse Ackroydi ja Harvey “muruportree” rinnajoonest. Nagu tuleb välja, on muru valgustundlik. Hea, et mobiilikaamera rikkimineku puhuks on plaan B olemas :)
Ackroyd%20%26%20Harvey.png
Publik oli ka väga lõbus. Vähemalt viiendik oli ennast kellekski kostümeerinud ja elas nagu päev enne veeuputust. Näiteks nagu see sõbralik sebrakari (või sebralik sõbrakari) sellel halvastiõnnestunud pildil. Ja ei saa öelda, et selline komenajantimine festivalile õhkkonnale just halvasti oleks mõjunud. Lähen tagasi.
Big%20Chill%20publik.png

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.