Uudis – eile ei saanud surfata
Üleilse seisuga olin üheksa päeva jooksul merel käinud kuus korda. Eile oleks peaaegu täitunud seitse kümnest, aga koos tööpäevaga lõppes tuul.
Kui keegi käiks sagedamini kui üle päeva jõusaalis, aeroobikas, sulgpalli mängimas või kus iganes mujal, siis ma veidi imestaks. Ja tegelikult imestan ka iseenda üle. Kuidas ma talun liiva elutoas, lepin õhtuplaane kokku tärnikesega “kui just tuul ei puhu” ja unustan tuulemõõtjate jälgimise kõrvalt tähtsaid toimetusi. Täna näiteks suri üks toataim lõplikult, läks pooleks, sest keegi (loe: mina) ei olnud teda ammu kastnud.
See on lugu, millel ei ole moraali.
Oskad sa öelda palju neid Kiteboardereid aastaga eestisse juurde tulnud on? Tundub, et tegu on meeletu kiirusega populaarsust koguva vabaaja veetmise vormiga.
Kui pikk see Kiteboarderite hooaeg tavaliselt eestis on? Nii kui jää vee pealt ära läheb ja seni kuni uuesti tagasi tuleb?
Kolm aastat tagasi oletasid lohemüüjad, et Eestis on umbes 200 lohetajat. Nüüd kindlasti rohkem, pakun et tuhande ringis.
Esimese sõidu tegin aprilli keskel ja viimase eelmisel aastal tegin oktoobri keskel. Nii et sõiduaega vees on umbes kuus kuud, hardcore-lohetajatel rohkem. Ja talvel saab jaanuarist märtsini sõita lume peal.