Esimese astme kontakt nö. PR-inimestega

Ja äkki ma avastasin ennast ühe laua taga kahe PR-inimesega. Sellisega, nagu neid Stereotüüpide Käsiraamatus kirjeldatakse. Hea ülikonna ja maitseka lipsuga mees, kelle non-stop naeratuse tagant paistvad hambad olid nii valged, et talle otsa vaatamiseks pidi silmi kissitama. Ja selline pool-ilus neiu, kellel oli oma oma keha jaoks natuke liiga suur dekoltee. Või siis selle dekoltee jaoks natuke väikesed rinnad, saa siis nüüd aru. Avara, kalli remondiga kontori nõupidamisteruumi laual olid kirurgilise täpsusega kauniks rihitud võileivad, mis jäid kohtumise lõpuni puutumata. Umbes nagu klubis jääb vahel üksi kõige ilusam tüdruk, kellega keegi ei julge juttu rääkima minna.
Aga eks oma osa oli võileibade säilimisel ka sellel, et kohtumine jäi kaunis lühidaks. Sest jutt oli umbes selline, et me peaksime palkama noored coolid inimesed lahedate džiipidega mööda linna sõitma ja flaiereid jagama. Ja et seda kantakse kogu aeg raadiost üle ja see meeldib noortele nii tohutult, et terve linn saab ühekorraga orgasmi ning kõik tahavad kohe seda tegema hakata, mis PR-firmale saadetud briifis kirjas oli. Mida kuradit. Esiteks on see loll jutt. Ja mis hullem, see loll tuli selliste inimeste suust, kellest üks võttis viimati lipsu ära 89. aasta lõpus ja teine on 25-aastane Metuusala-vanuse hingega kuivik. Ja et see ikka kõlama jääka – koleda dekolteega kuivik.


Ah jaa, ja kogu asi toimus Prahas, mitte Tallinnas. Nii et ära PR-firmade kodulehepiltide naeartusi ja dekolteesid võrdlema hakka. Mine hoopis Tšehhi. Õlu on endiselt hea ja kogu olemine on kuidagi … normaalne. Kesk-Euroopa värk. Siin idablokis toimub olelusvõitlus ja võidujooks millegi nimel, mis kellelgi enam meeles pole. Lääne-Euroopas on kohati liiga palju snoobitsemist. Ja seal vahepeal on siis Praha ja Budapest, kus kõik tundub kuidagi paras olevat.
Ja seda ka, et mul on siiralt hea meel, et need PR-inimesed, kellega igapäevaselt kokku puutun, on palju toredamad. Ja hambad on neil ka just parajalt valged.

One comment

  1. JK

    Poolas-Tšehhis-Ungaris tuleb eriti vältida suuri, parimaid, edukaimaid reklaami- ja PR-agentuure. Ainus, mida saad, on turvaline lahendus, mida nad juba Arielile ja Colgatele pakkunud on ja viimased 7 aastat ka teostanud. Alati on suutnud su raha ära kulutada, selle üle ei tasu muretseda.
    Kasutasin kunagi ammu Tšehhis sellist toredat PR-agentuuri nagu http://www.joepr.cz. Ma arvan, et neil meestel polnudki ülikonda, kui, siis pärines see aastast 1960. Samas oli neil ka raadiojaam Limonaadi Joe, aga ka sealne muusika pärines aastast 1960. Kontori asemel saime kokku mingis kahtlases komöödiateatris, midagi Von Krahli, Nõmme kino ja Baskini aura taolist. Väike agentuur, tegijateks pooleldi kultuuriinimesed, kes igasugust alternatiivi välja pakkusid igaks elujuhtumiks. Võimalik, et nad on veel elus, igatahes raadiojaam on nüüdseks vist kinni pandud ja asendatud ühega kümnetest eurodiskojaamadest.

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.