:-§

Mind huvitab, missugune teadlik või alateadlik jõud paneb inimesi nii palju smiley’sid kasutama. Mina kirjutasin täna erinevatesse chattidesse vähemalt 20 rohkem või vähem rõõmsat nägu. Ja “lugesin” vähemalt poolsadat lõusta, milleks üks nuttis, paar tükki kortustasid kulmu, ühel oli tõmblukk suu kohal (Gimp-smiley?) jne.
Kujuta korraks ette, kui inimesed oleksid smiley’d kasutusele võtnud varem. Kas paarsada või lausa paar tuhat aastat tagasi. Küll oleks egiptlastel olnud palju tüli naerunägude raidkirjade vahele toksimisega. Ja Koidula oleks kirjutanud Kreutzwaldile (või kellele ta kirjutaski) Armas Friedrich. Kauwa on moedunud aega tollest tunnist, kui postipapa Teie eelmise kirja kohele toimettas. Kas ehk kewwad mõjub teile? — ja siis sodinud lõusta, millel keel suust väljas.
Aga see selleks. Eks naljakaid näiteid oleks teisigi, aga ikkagi – miks me seda teeme? Kas keegi on mingit raportit või uuringut näinud?
PS. Vabandan nüüd kõikide ees, kes loevad korraga nii seda kui Paperi blogi, aga ma avaldasin selle kande siin ka, et sõna leviks. Mind hakkas see asi kohe väga huvitama.
No ma arvan et asi on üsna lihtsa taustaga. Kuna telefonis ja näost näkku rääkides annab hääletoon ja miimika palju juurde, siis instant suhtlus tekstikujul vajab ka emotsioonide juurde lisamist. Lihtsalt sellepärast, et oleks paremini mõista mõtet ja meelestatust.
See tuleb juba ajast, kui töövihikutes olid pildid osade sõnade asemel ja siis pidi jutu kokku panema, ainult et nüüd teeme vastupidi. Nii tore on ju sõnade asemel piltidega ennast väljendada. 1 pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Nt mõnikord piisab sõbrale saadetud smiley-st, mis endale bensiini peale valab ja ennast põlema paneb, et sõber täpselt aru saaks, mis seis on prasjagu kas tööl või isiklikus elus. Smiley-sid tuleb vaid lugema õppida ja silmas pidada, et päris võõras inimene võib ka neid pisut erineva tähendusega kasutada… et ei oleks vääritimõistmist…(praegu kuluks ära mõtlikult suud kahele poole liigutav amiley).
Õige jutt muidugi, nii terve mõistuse mätta otsast. Aga ikkagi tahaks kuulda mõne psühhoanalüütiku, sotsioloogi või keeleteadlase arvamust.
Aga teisalt .. kuidagi rahulikum on magada, kui tean, et mainitud elukutsete esindajad seda blogi siin lugemas ei käi (laialt irvitav emoticon)
Sõber, annan Sulle ühe vihje veel. Sa viitasid Koidulale. Mõnes mõttes õnnestunud võrdlus. Kujuta ette, missugust keelekasutust nõuaks kõikide lõustakeste emotsioonide panemine sõnadesse. Me oleme õnnelikud, nähes tekste, mis ei kubise õigekirja- või stiilivigadest. Kirjutada nii, et jutt annaks õigesti ja selgelt edasi meie tundeid, see käib enamikule meist üle jõu. Või vähemasti viitsimise. Aga tundeid edasi anda ju tahaks.
Pealegi, oled ise viimaste aastate Pärnu Turunduskonverentsi loomise juures olnud. Näolihased pidavat kõige adekvaatsemalt inimese emotsiooni kandma. Mäletad? Sestap on ka loomuomane, et inimene otsib miimikast alateadlikult infot. Ja seega sama loomuomane, et ta sama kanalit info saatmiseks kasutada tahab.
Märkasin, et oma moraliseerimise käigus olin ka ise korrektselt suurt algustähte kasutanud.
Kas said parasjagu ka psühhoanalüütik-keeleteadlane-keegi-veel arvamust siit kirjatükist?
Aga näokesi on ka lihtalt tore lisada.
Pärnus oled ikka ka tänavu kohal?
Psühhoanalüütikud teadnud rääkida, et liigne …… ja !??!?!?!?!?? kasutamine viitavad kui mitte vaimuhaigusele, siis vähemalt emotsionaalsele labiilsusele. Ehk on emotikonidega sama lugu.
Mis sotsioloogidesse puutub, siis üks professor arvas, et ainult 7% tähendusest antakse edasi sõnadega ja üks teine professor arvas, et keel on igasuguse sotsiaalse tegevuse eeltingimus. Üks kolmas professor tegi katse, kus palus grupil tudengitel teisele grupile tudengitele kirjutada emaile lihtsatel teemadel nagu nt kohviku toit ja ilm kahes versioonis – siiralt kiitvalt ja sarkastiliselt. 80% juhtudest ei teinud lugejad ööd ega mütsi vahet.
Mina ei tea, miks seda tehakse, küll aga kavatsen suvel sellelaadse suhtlusvormi viia ka internetist välja. Puhkuse ajaks lõikan endale vineerist hunniku ümmargusi kettaid, värvin nad kollaseks ja teen näod pähe ning kinnitan keppide otsa. Siis saab rahumeelselt õlut lakkuda ja kui keegi läheduses midagi räägib siis võtan lihtsalt sobiliku lataka seljatagant ja näitan vastuseks seda. Ise pea üldse midagi seletama