Massaazijutud
Spa Life’i massaaz on konkurentsitult parim asi, mida Balti jaamal pakkuda on. Ei midagi taevalikku, aga Priit oli väga suur mees ja ta rutjus mind kogu raha eest (300 krooni), kuidas seda öeldagi, mehemoodi. Aga Balti jaam jääb Balti jaamaks, ja jaamaturvamees oleks mind peaaegu hammustanud, kui tahtsin ühest natuke valest uksest peale protseduuri väljuda.
Eks see turvamees põleb kunagi põrgus, aga massaažiasja lähemalt uurides jõudsin välja pimedate massöörideni. Vaat see võib hea olla, arvestades, et pimedate inimeste kompimistaju on nägeva omast nii umbes viis korda parem. Panin järgmiseks esmaspäevaks aja kinni, peas mõlkumas paar mõtet. Esiteks – kas massaazi ajal jäetakse seal tuli põlema? Ja teiseks, kui see pimedate kompamismeele asi tõesti selline on nagu ta tõenäoliselt on, siis kuidas leida kena pimedat sekspartnerit?
Helistati massaaikojast tagasi, et massööri ema suri ära ja kõik järgmise nädala ajad öeldakse üles. Esiteks, siiras kaastunne massöörile. Teiseks kahju, et asi nüüd edasi lükkus. Ja kolmandaks – kas neil oli ikka vaja telefoni teel kõigile öelda, et massööri ema on nüüd surnud? Äkki oleks piisanud “isiklikel põhjustel”? Kunagi koolis olid ju alati vabandused “kodustel” või “tervislikel” põhjustel – sest “mul oli kõht nii lahti, et olin kuus tundi järjest potil ja tuli rohelist vedelat asja” on liiga palju detaile või mis.