Lugemisest, kirjutamisest, kaastunde äratamisest ja muust

Nick Hornby rokib. Rohkem kui Keith Richards. Peaaegu nagu Keith ruudus. Õnneks ja kahjuks pole ta rokkar, vaid kirjanik ja ta teeb oma kitarririffid ja trummisoolod pehmete ning kõvade kaante vahel.
“Polysyllabic spree” tuli välja viimasena. See on raamat lugemisest. Samas ka sellest, mida inimesed teineteisele peale jalgpallimängu ütlevad ja mida nad ei ütle; välditavatest ja vältimatutest rinnanibudest; hetkest, mil alternatiivist saab mainstream; suitsetamise mahajätmisest ja sellest, et halvas lugemises pole mõnikord süüdi kirjanik, vaid lugeja. Seepärast tulebki siia üle pika aja üks luuletus. Ja kui see tundub keskpärane või halb, siis küsi endalt, kas lugesid seda ikka piisavalt hästi.
Tasahilju tekiserva kergitan
Sealt hiilin dushi alla
Vaikselt riietun, vôileiva söön
Ning nôudega ei kolista
Üks pilk veel magavale kujule
Siis ukse sulen
Väga vaikse kolksuga
Ei taha Kaastunnet nônda vara äratada

Post a comment

You may use the following HTML:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>